Belgravia. Julian Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi talle otsa vaatama. „Mul oli siis õigus. See olete teie.”

      „Olen meelitatud, kui te minust kuulnud olete.”

      „Muidugi olen.” Krahvinna ei lasknud välja paista, on see hea või halb. Saabus teener vaagnaga, millel oli tillukesed munavõileivad. „Kardan, et need on liiga isuäratavad, et ära öelda,” ütles leedi Brockenhurst, võttis kolm võileiba ja ladus taldrikule. „Minu meelest on imelik sellisel kellaajal süüa, kas pole? Oletan, et kui õhtusöögiaeg kätte jõuab, siis me sööme ka seda.”

      Anne naeratas midagi ütlemata. Tal oli tunne, et teda kavatsetakse küsitleda, ja see tunne ei petnud teda. „Rääkige sellest ballist.”

      „Küllap olete hertsoginnaga sellest juba palju rääkinud?”

      Kuid leedi Brockenhurst ei lasknud ennast eksitada. „Miks teie Brüsselis olite? Kuidas te mu õde ja tema abikaasat tundsite?”

      „Ei tundnudki. Mitte sel moel. Härra Trenchard oli Wellingtoni hertsogi varustusülem. Ta tundis Richmondi hertsogit pisut kui Brüsseli kaitsepiirkonna ülemat, kuid see oli kõik.”

      „Andestage, kullake, aga see ei seleta päriselt teie viibimist tema abikaasa vastuvõtul.” Krahvinna Brockenhurst oli kahtlemata olnud väga ilus naine, kui ta hallid juuksed veel blondid olid ja kortsus nahk alles sile. Tal olid kassilikud, elavad näojooned, selged ja ärksad, Amori suujoon ja terav pizzicato-kõlaline kõnemaneer, mis tema nooruses võis mõjuda väga võluvalt. Millegi poolest sarnanes ta oma õega, ka teda ümbritses suursugune atmosfäär, kuid tema sinakashallides silmades kumas kurbus, mis tegi ta Richmondi hertsoginnast ühtaegu kaastundlikumaks ja distantsihoidvamaks. Anne muidugi teadis tema kurbuse põhjust, kuid mõistetaval põhjusel ei tahtnud seda puudutada. „Olen uudishimulik. Olin ikka kuulnud teist räägitavat kui Wellingtoni hertsogi peavarustajast ja tema naisest. Teid siin nähes imestasin, kas mind on valesti informeeritud ja teie positsioon oli siiski erinev sellest, mis mulle räägiti.”

      See oli jäme ja alandav ning Anne teadis hästi, et peaks ennast solvatuna tundma. Iga teine oleks tundnud. Kuid kas leedi Brockenhurst eksis? „Ei. Teid informeeriti täiesti õigesti. See, et me tol 1815. aasta õhtul külaliste hulgas olime, oli imelik, kuid meie elu on vahepeal muutunud. Sõja järel on härra Trenchardi asjad ülesmäge läinud.”

      „Ilmselgelt. Kas ta vahendab ikka toidukaupa? Ta peab sel alal väga kompetentne olema.”

      Anne ei olnud päris kindel, kui palju sellest oli mõeldud teda üles ärritama. „Ei, ta loobus sellest ning hakkas härra Cubitti ja tema venna äripartneriks. Kui me pärast lahingut Brüsselist tagasi tulime, otsisid Cubittid investoreid ja härra Trenchard otsustas neile appi minna.”

      „Suur Thomas Cubitt? Taevas hoidku. Oletan, et ta sellal ei olnud enam laevapuusepp?”

      Anne otsustas lasta pingel sumbuda. „Selleks ajaks, kui ta härra Trenchardiga kohtus, tegeles ta kinnisvaraarendusega ja tema vend William hankis raha Londoni Instituudi ehituseks Finsbury Circusele. Trenchard pakkus abi ja neist said partnerid.”

      „Mäletan selle avamist. Meie meelest oli see suurepärane.” Kas ta pilkas? Oli raske öelda, kas leedi Brockenhurst kõneleb siirast vaimustusest või manipuleerib Anne’iga mingil eesmärgil.

      „Seejärel töötasid nad koos Tavistocki väljaku kallal …”

      „Meie võõrustaja äiale.”

      „Osalisi oli mitu nagu tavaliselt, kuid kadunud Bedfordi hertsog oli tõepoolest üks peamisi investeerijaid.”

      Leedi Brockenhurst noogutas. „Mäletan hästi, et see osutus väga edukaks. Ja siis, ma oletan, järgnes Belgravia, Westminsteri markiile, kes peab tänu Cubittidele – ja nagu ma nüüd aru saan, teie mehele – olema rikkam kui Kröösus ise. Siis on teil asjad tõesti hästi läinud. Kujutan ette, et olete neist majadest, nagu see, üsna tüdinud. Härra Trenchard on neid kahtlemata nii palju ehitanud.”

      „Kena on näha, kuidas neis elatakse, kui tellingud ja tolm on ära koristatud.” Anne püüdis vestlust normaalsemale rajale juhtida, kuid leedi Brockenhurst jätkas vanas vaimus.

      „Vaat kus lugu,” ütles ta. „Teie olete siis see uue ajastu inimene, proua Trenchard.” Ta naeris lühidalt ja kutsus end siis korrale. „Loodan, et ma ei solvanud teid.”

      „Mitte sugugi.” Anne sai väga hästi aru, et teda provotseeritakse, ja seda tõenäoliselt põhjusel, et leedi Brockenhurst teadis kõike oma poja kuramaažist Sophiaga. Muud põhjust ei saanud olla. Ta otsustas asja kiirendada ja oma küsitlejat üllatada. „Teil on õigus, et härra Trenchardi hilisemad triumfid ei selgita meie kohalviibimist tol õhtul ballil. Sõjaväevarustajal ei ole tavaliselt võimalust kirjutada oma nimi hertsoginna tantsukaardile, kuid me käisime läbi teie õe soosikuga ja tema korraldas nii, et saime kutsed. See kõlab häbematult, kuid lahingutegevuse vahetus läheduses asuvas linnas ei kehti samad reeglid kui rahuajal mõnes Mayfairi5 võõrastetoas.”

      „Kindel see. Kes see soosik oli? Kas ma tunnen teda?”

      Anne tundis peaaegu kergendust, et nad lõpuks sihile olid jõudnud. Kuid ta polnud päris kindel, kuidas edasi käituda.

      „Kuulge, proua Trenchard, ärge olge nii tagasihoidlik. Palun.”

      Valetada polnud mingit mõtet, sest leedi Brockenhurst teadis surmkindlalt, mida ta vastab. „Te tundsite teda hästi. See oli lord Bellasis.”

      See nimi hõljus nüüd nende vahel nagu nõiutud pistoda mõnes muinasjutus. Kindlasti ei saanud öelda, et leedi Brockenhurst oleks kaotanud enesevalitsuse, sest ta poleks seda kaotanud ka surivoodil, kuid paistis, et ta pole päriselt valmis kuulma seda nime valjult lausutuna naise suust, keda ta tundis nii hästi oma kujutluses, kuid absoluutselt mitte tegelikkuses. Tal oli vaja hetkeks hinge tõmmata. Anne’is tärkas äkki kaastunne selle kurva ja külma naise vastu, kes oli iseendaga sama järeleandmatu kui teistega. „Leedi Brockenhurst …”

      „Kas te tundsite mu poega hästi?”

      Anne noogutas. „Tegelikult …”

      Sel hetkel ilmus välja perenaine. „Proua Trenchard, kas te ei tahaks …”

      „Andestage, kallis, kuid me ajame proua Trenchardiga praegu juttu.” Ärasaatmine ei saanuks olla selgem ka juhul, kui hertsoginna asemel oleks olnud ulakas toatüdruk, kes pühib alles põrandalt tuhaebemeid, kui pererahvas õhtusöögi järel tagasi tuleb. Hertsoginna noogutas sõnatult ja taandus. Leedi Brockenhurst ootas, kuniks nad taas kahekesi olid. „Te hakkasite ütlema?”

      „Vaid seda, et mu tütar tundis lord Bellasist rohkem kui meie. Brüssel oli tollal nagu sipelgapesa, täis noori ohvitsere ja paljude vanemate ohvitseride tütreid. Samuti mehi ja naisi, kes olid Londonist kohale sõitnud, et lõbust osa saada.”

      „Nagu mu õde ja õemees.”

      „Täpselt. Tagasi vaadates tundub mulle, et keegi ei teadnud, mis saab: kas Napoleon triumfeerib ja Inglismaa heidetakse põrmu või juhtub vastupidine ja britid võidavad. Ma ei taha õigustada, kuid see ebakindlus tekitas tormaka ja erutusest tulvil õhustiku.”

      Vestluskaaslane noogutas. „Ja ennekõike pidi kõige kohal lasuma teadmine, et nii mõnigi neist kenadest, naeratavatest meestest, kes paraadväljakul au annavad, piknikul veini kallavad või oma komandöri tütrega valssi keerutavad, ei tule tagasi.” Leedi Brockenhurst ütles seda kiretul toonil, СКАЧАТЬ