Belgravia. Julian Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Lord Hay, Sir William Ponsonby …”

      „Oh.” Anne mõtles vaikselt muigavale mehele, kes oli teda narritanud tema mehe punktuaalsuse pärast. „Kui kahju. Kuulsin, et mõni suri sellessamas paraadmundris, mida ta ballil kandis.”

      „Nii see oli.”

      „Peame nende eest paluma. Ma nagu tunnen, et meie kohalviibimine tol õhtul seob meid kuidagi kõigi nende vaeste meestega.”

      „Tõsi. Kuid on veel üks langenu, kellega sinu seos ei ole nii kaudne.” Anne jäi talle ärevalt otsa vaatama. „Vikont Bellasis on surnud.”

      „Oh, ei.” Ta tõstis käe näo ette. „On see kindel?” Ta magu tõmbus krampi. Miks õieti? Seda oli raske öelda. Kas arvas ta, et eksisteeris väike võimalus, et Sophial oli siiski õigus – ja nüüd on tema suur võimalus kadunud? Ei. Ta teadis, et see oli vaid fantaasia, kuid ometi … Kui kohutav.

      „Käisin eile seal. Lahinguväljal. See oli väga kole vaatepilt.”

      „Miks sa läksid?”

      „Vaja oli. Miks ma üldse igasugu asju teen?” Ta kahetses kohe oma salvavat tooni. „Kuulsin, et Bellasis on langenute nimekirjas, ja palusin luba tema surnukeha näha. Jah, see oli tema, nii et ma olen kindel. Kuidas Sophiaga on?”

      „Ballist saadik iseenda vari, kahtlemata õudusega ootamas neidsamu uudiseid, mida me talle praegu peame viima.” Anne ohkas. „Ma arvan, et talle tuleb öelda, enne kui ta seda kellegi teise käest kuuleb.”

      „Ma räägin talle.” Anne üllatus. Tavaliselt James selliseid ülesandeid vabatahtlikult enda kanda ei võtnud.

      „Arvan, et see peaksin olema mina. Ma olen ta ema.”

      „Ei. Räägin talle ise. Sa võid pärast tema juurde minna. Kus ta on?”

      „Aias.”

      Mees kõndis toast välja ja Anne jäi nende vestluse üle järele mõtlema. Nii et siin Sophia lapsikud unelmad lõpevadki: õnneks mitte skandaaliga, küll aga leinaga. Tüdruk oli oma unistusi hellitanud ja James teda julgustanud, kuid nüüd peavad need põrmuks pudenema. Nad ei saa kunagi teada, kas Sophial oli õigus ja Bellasisel olid ausad kavatsused, või oli Anne tõele lähemal, kartes, et Sophia on kõigest võluv mängukann, millega lustida seni, kuni nad on Brüsselis. Ta läks ja istus akna alla. Aed oli kujundatud geomeetriliselt, millest inglased olid juba loobunud, kuid mis Madalmaades oli endiselt au sees. Kui isa majast väljus, istus Sophia kruusaga kaetud teeraja ääres pingil, avamata raamat kõrval. James ütles midagi lähemale jõudes, istus tütre kõrvale ja võttis ta käe. Milliseid sõnu ta kasutab, küsis Anne endalt. Tundus, nagu poleks James kiirustanud, ta rääkis mõnda aega üsna tasapisi, enne kui Sophia korraga võpatas, nagu oleks teda löödud. Siis võttis James ta oma embusse ja tüdruk hakkas nuuksuma. Anne võis vähemalt selle üle rõõmustada, et tema abikaasa käitus kohutavat surmasõnumit tuues nii kenasti, kui vähegi oskas.

      Hiljem küsis Anne endalt, kuis võib ta nii kindel olla, et sellega Sophia lugu lõpeb. Samas ütles ta endale, et vaevalt on keegi temast põhjalikumalt kogenud, et tagantjärele vaadates näivad kõik olukorrad teistmoodi. Ta tõusis. Oli aeg alla minna ja lohutada tütart, kes oli ärganud kaunist unenäost ja sattunud kurja maailma.

      2

      JUHUSLIK KOHTUMINE

1841

      Tõld peatus. Tundus, nagu oleks ta alles äsja peale roninud. Teekond Eatoni väljakult Belgrave’i väljakule oli nii lühike, et polnud õieti tarvidust selleks tõlda ette ajada, ja kui ta oleks oma tahtmist saanud, oleks ta jala tulnud. Kuid otse loomulikult ei saanud ta sellistes asjades oma tahtmist. Mitte kunagi. Hetke pärast oli ratsakutsar sadulast maas ja uks lahti. Kutsar sirutas käe, et pakkuda talle tuge tõllaastmetel kõõlumise ajaks. Anne hingas närvide rahustuseks sügavalt sisse ja ajas ennast sirgu. Teda ootav maja kuulus toredate klassikaliste „pulmatortide” kilda. Hiljuti rajatud Belgraviasse oli selliseid viimase paarikümne aastaga kerkinud hulgaliselt, kuid seesinane sisaldas Anne Trenchardi jaoks mõne saladuse. Ta abikaasa oli viimase veerandsajandi kulutanud nende eramute ehituseks, moodustades neist väljakuid ja avenüüsid ja kaartänavaid, et majutada 19. sajandi Inglismaa rikkureid, töötades selle juures koos vendade Cubittidega ning pannes sellesse kogu oma varanduse.

      Enne teda sisenes hoonesse kaks naist ja uksehoidja jäi ust lahti hoides ootama. Tal ei tarvitsenud teha muud kui kõndida trepist üles koopataolisse halli, kus ootas teenijatüdruk, et võtta tema õlarätt, kuid kübara jättis Anne kindlalt pähe. Ta oli juba harjunud, et teda kutsusid külla inimesed, keda ta vaevalt tundis, ja tänane päev ei olnud erand. Tema võõrustajanna äi, kadunud Bedfordi hertsog, oli olnud Cubittide klient ning Anne’i mees James oli talle Russelli ja Tavistocki väljakul palju töid teinud. Tõsi, noil päevil armastas James teha nägu, nagu oleks ta vaid härrasmees, kes on juhuslikult Cubittide büroosse sattunud, ja mõnikord see toimis. Ta oli hertsogi ja tema poja, lord Tavistockiga edukalt sõbraks või vähemalt heaks tuttavaks saanud. Viimase naine leedi Tavistock oli aga alati olnud tähtis tagatoafiguur, kelle teine eluliin kulges noore kuninganna3 siseringi õuedaamina; nad olid Anne’iga aastate jooksul vahetanud vaevalt rohkem kui mõne viisakusväljendi, kuid Jamesi arvates sellest piisas, et edasi minna. Kui vana hertsog suri ja noor hertsog Russellide Londoni kinnisvara edasiarendamiseks Jamesi abi vajas, poetas see vihje, et Anne’ile meeldiks teada saada, mida kujutab endast hertsoginna paljuräägitud uudisasi, „pärastlõunane tee”, ja kohe tuli ka kutse.

      Ei saanud öelda, nagu oleks Anne Trenchard oma mehe sotsiaalset mägironimist lausa tauninud. Vähemalt oli ta sellega harjunud. Ta nägi, millist rahuldust see mehele pakkus – või õieti, millist rahuldust see mehele enda arust pakkus –, ega hakanud viimase unistusi halvustama. Ta lihtsalt ei jaganud neid põrmugi rohkem kui peaaegu kolmekümne aasta eest Brüsselis. Anne teadis hästi, et naised, kes teda külla kutsusid, tegid seda oma meeste käsul, ja et käsk anti juhul, kui James sai kellelegi kasulik olla. Jagades kallihinnalisi kutseid ballidele, lõunasöökidele, õhtusöökidele ja nüüd sellele „teejoomisele”, kasutasid nad tema tänulikkust omaenda hüvanguks, kuni Anne mõistis – James vist mitte –, et nad valitsevad tema meest viimase snobismi kaudu. Abikaasa oli rauad suhu võtnud ja andnud ohjad inimestele, kes temast ei hoolinud, tundes huvi vaid kasu vastu, mille juurde ta võis neid juhatada. Kõige selle juures oli Anne’i tööks neli või viis korda päevas riideid vahetada, istuda suurtes võõrastetubades koos mitte eriti külalislahkete võõrustajatega, ja tagasi koju tulla. Ta oli sellise eluga ära harjunud. Teda ei ehmatanud enam teenrid ega iga aastaga aina külluslikumaks muutuv luksus, kuid need ei avaldanud talle ka mingit muljet. Ta nägi seda eluviisi, nagu see oli: erinev moodus mingite asjade tegemiseks. Vaikselt ohates ronis ta üles mööda suurt, kullatud käsipuuga treppi, pea kohal kõrgumas võõrustajanna elusuuruses portree, mille oli regendiajastu4 stiilis maalinud Thomas Lawrence. Anne mõtles, kas see on Londoni külalistele muljet avaldama mõeldud koopia, samal ajal kui originaal asub rõõmsalt ja turvaliselt Woburnis.

      Ta jõudis mademele ja sisenes järjekordsesse, ootuspäraselt suurde võõrastetuppa, mis oli seekord drapeeritud helesinise damastiga ja kaunistatud maalitud lae ning kullatud ustega. Tugitoolides ja diivanitel istus hulk naisi, hoides käes alustassidel teetasse, mille üle nad aeg-ajalt kontrolli kaotasid. Nende seas olid ka mõned ülesmukitud ja ilmselt jõude elavad mehed, kes kaasa klatšisid. Üks neist tõstis Anne’i sisenedes äratundmises pea, kuid Anne märkas seltskonna ääremail tühja tooli ja suundus selle poole, möödudes teel vanaprouast, kes katsus kinni püüda võileivataldrikut, mis kippus parajasti libisema tema lopsakatesse seelikutesse, kui СКАЧАТЬ