Название: Belgravia
Автор: Julian Fellowes
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985343371
isbn:
„Noh, minule meeldib teiega rääkida.”
Kohale tõttas küllaltki rahutu perenaine. „Proua Trenchard, kui kena teist, et läbi põikasite.” Sellest võis järeldada, et Anne’i ei eeldatud kauaks jäävat, ent tema jaoks polnud see uudis põrmugi halb.
„Mul on suur rõõm siin olla.”
„Kas te meid ei tutvustagi?” Seda ütles vanadaam, kelle Anne oli päästnud, kuid hertsoginna näitas üles ilmselt vastumeelsust oma kohuste täitmise suhtes. Siis naeratas ta mõrult, mõistes, et peab seda ometi tegema.
„Kas tohin teile tutvustada James Trenchardi abikaasat?” Anne noogutas ja jäi ootama.
„Leskhertsoginna Richmond.” Perenaine ütles need sõnad ääretu lõplikkusega, nagu peaksid need iga viimse kui kahtluse jäädavalt hajutama. Tekkis vaikus. Hertsoginna vaatas Anne’i poole, oodates sobivalt kohkunud vastust, kuid kuuldud nimi oli mõjunud külalisele peaaegu šokeerivalt, kui nostalgia- ja kurbuslainet šokiks võib nimetada. Enne kui Anne kuidagi olukorda päästa jõudis, jätkas perenaine. „Nüüd lubage mul teile tutvustada proua Carverit ja proua Shute’i.” Oli ilmne, et ta oli kohale kombineerinud buketi vähem säravaid daame, keda ta kavatses suurtest ja suurepärastest kenasti lahus hoida. Kuid vanadaam ei lasknud.
„Ära napsa teda veel ära. Ma tunnen proua Trenchardi.” Vanaproua kibrutas kulmu, uurides tähelepanelikult vastasistuja nägu.
Anne noogutas. „Teil on suurepärane mälu, hertsoginna, sest enda arvates olen ma tundmatuseni muutunud, kuid teil on õigus. Me oleme kohtunud. Ma käisin teie ballil. Brüsselis, enne Waterlood.”
Bedfordi hertsoginna ajas silmad suureks. „Te olite sellel kuulsal ballil, proua Trenchard?”
„Olin.”
„Aga ma arvasin, et te alles hiljuti …” Ta sai viimasel hetkel pidama. „Pean minema vaatama, kas kõigil on olemas kõik, mis vaja. Palun vabandage mind.” Ta kiirustas minema, jättes kaks naabrit teineteist lähemalt uurima.
Lõpuks avas vana hertsoginna suu. „Ma mäletan teid hästi.”
„Kui see tõesti nii on, siis on see väga muljet avaldav.”
„Muidugi, me ju ei tundnud teineteist eriti, eks ole.” Anne tundis kortsus näos enda ees endiselt ära Brüsseli kuninganna, kes oli seal kunagi käsutanud omatahtsi.
„Ei, ei tundnud. Teil paluti mind ja mu abikaasat kutsuda ning minu meelest oli see teist väga lahke, et te meil tulla lubasite.”
„Mäletan. Minu kadunud õepoeg oli teie tütresse armunud.”
Anne noogutas. „Võimalik. Igal juhul mu tütar oli temasse kindlasti armunud.”
„Ei, ma usun, et poiss oli samuti. Olin selles tookord kindel. Meil oli hertsogiga pärast balli sel teemal põhjalik mõttevahetus.”
„Võib arvata, et oli.” Nad mõlemad teadsid väga hästi, millest jutt, kuid mis mõtet oli kõike seda nüüd enam üles soojendada?
„Peaksime jätma selle teema. Mu õde on seal. See kurvastaks teda, isegi kui nii palju aega on mööda läinud.” Anne heitis pilgu üle toa ja märkas seal väärikat daami, seljas lilla pitsiga kaetud hall siidkleit, kes ei paistnud palju vanem kui Anne ise. „Meil on vähem kui kümme aastat vahet, see on üllatav, ma tean.”
„Kas te rääkisite talle Sophiast?”
„See juhtus nii ammu. Mis tähtsust sel enam on? Meie mured surid koos mu õepojaga.” Ta vakatas, mõistes, et on ennast reetnud. „Kus on teie kaunis tütar nüüd? Sest nagu te näete, ma mäletan, et ta oli kaunitar. Mis temast on saanud?”
Anne võpatas sisemiselt. See teema tegi talle ikka veel haiget. „Sophia on surnud nagu lord Bellasiski.” Seda teavet edastades kasutas ta alati asjalikku ja käbedat tooni, et ära hoida tundepuhanguid, mida ta sõnad tavaliselt tekitama kippusid. „Vaid mõni kuu pärast balli.”
„Nii et ta ei abiellunud?”
„Ei. Ta ei abiellunud.”
„Tunnen kaasa. Naljakas küll, kuid ma mäletan teda selgelt. Kas teil on veel lapsi?”
„Jaa. Poeg Oliver, kuid …” Nüüd oli Anne’i kord vahele jääda.
„Kuid Sophia oli teie lemmiklaps.”
Anne ohkas. See valu ei vähenenud, ükskõik kui palju aastaid mööda läks. „Ma tean, et tuleb endale sisendada, et armastame kõiki oma lapsi ühevõrra, aga see on raske.”
Hertsoginna kõkutas naerda. „Ma isegi ei proovi. Mõnesse oma lapsesse olen ma väga kiindunud, enamiku ülejäänutega üsnagi heal jalal, kuid kaks on sellised, keda ma lausa ei salli.”
„Kui palju teil neid on?”
„Neliteist.”
Anne naeratas. „Oh taevas. Richmondi hertsogkond võib muretu olla.” Vana hertsoginna naeris jälle. Kuid ta võttis Anne’i käe ja surus seda. Veider, aga ta ei olnud Anne’ile vastumeelt. Nad olid mõlemad selles ammuses loos oma positsioonile vastavat rolli mänginud. „Mäletan mõnd teie tütart tollest õhtust. Üks neist paistis Wellingtoni hertsogi suur lemmik olevat.”
„On praegugi. Georgiana. Nüüd on ta leedi de Ros, ent kui Wellington ei oleks juba abielus olnud, siis ma kahtlen, kas ta oleks jätnud juhust kasutamata. Pean nüüd minema. Olen liiga kauaks siia jäänud ja see maksab mulle kätte.” Ta ajas ennast kepi abil raskelt jalule. „Proua Trenchard, mulle meeldis meie jutuajamine, see oli kena meenutus põnevamatest aegadest. Kuid see vist ongi selle võta-kätte-pane-ärateejoomise suurim eelis. Võime minna siis, kui tahame.”
Enne lahkumist oli tal veel midagi öelda. „Kullake, ma soovin teile ja teie perekonnale kõike head. Ükskõik, kes millisel poolel kunagi oli.”
„Samad sõnad teilegi, hertsoginna.” Anne oli püsti tõusnud ja jälgis, kuidas muldvana peeriproua tasapisi ukse poole läks. Siis vaatas ta ringi. Toas leidus tuttavaid naisi, kellest mõni viisakust üles näidates talle noogutas, kuid Anne teadis ühtlasi, kui vähene on nende huvi tema vastu, ega tõtanud seda kasutama. Ta naeratas vastu, tegemata sammugi nende suunas. Suure võõrastetoa kõrval oli teine, väiksem, mis oli drapeeritud helehalli damastiga, ja sellest edasi pildigalerii või pigem lihtsalt tuba, kuhu olid üles riputatud maalid. Anne jalutas sinna ja imetles pilte. Marmorist kaminasimsi kohal rippus kena Turner. Anne mõtiskles hajameelselt, kui kauaks on ta kohustatud jääma, kui üks hääl teda ehmatas.
„Teil oli mu õega palju rääkimist.” Anne pööras ringi ja nägi naist, kellele vana hertsoginna oli osutanud kui lord Bellasise emale. Anne küsis endalt, kas ta on seda hetke ette kujutanud. Ilmselt oli. Brockenhursti krahvinna seisis püsti, käes alustass ja sellel vastav teetass. „Ja nüüd mulle tundub, et ma mõistan, miks. Meie võõrustaja ütles, et te viibisite tol kuulsal ballil.”
„Viibisin, leedi Brockenhurst.”
„Siis olete minuga võrreldes eelisolukorras.” Leedi Brockenhurst oli läinud tühjade toolide juurde suure akna juures, kust avanes vaade Belgrave’i väljaku lehevaibaga kaetud aiale. СКАЧАТЬ