Belgravia. Julian Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas, kuid enne kui ta vastata jõudis, ühines nendega Richmondite tütar Georgiana. „Kogu saal kumiseb kuulujuttudest.”

      Wellington noogutas elutargalt. „Nii see paistab jah.”

      „Aga kas need vastavad tõele?” Georgiana Lennox oli hea välimusega tüdruk, tal oli selge ja aval nägu ning tema ärevus vaid rõhutas ta küsimuse siirust ja ohtu, mis nende kõigi pea kohal rippus.

      Esimest korda muutus Wellingtoni ilme peaaegu süngeks, kui ta tüdruku ülespööratud silmisse vaatas. „Ma kardan, et jah, leedi Georgiana. Paistab, et homme peame neile vastu marssima.”

      „Kui õudne.” Georgiana pööras pilgu tantsupõrandal keerlevatele paaridele, enamasti noored paraadmundrites mehed, kes lobisesid ja naersid oma partneritega. Kui paljud neist läheneva võitluse üle elavad?

      „Millist rasket koormat teil kanda tuleb.” Ka Anne Trenchard silmitses tantsivaid mehi. Ta ohkas. „Paljud neist noormeestest surevad lähimate päevade jooksul ja kui me tahame seda sõda võita, siis ei saa me seda vältida. Ma ei kadesta teid.”

      Kuuldes oma varustusülema naise suust – kelle olemasolust ta enne käesolevat õhtut vaevalt teadlik oli – midagi sellist, oli Wellington meeldivalt üllatunud. Mitte igaüks ei mõistnud, et sõda pole üksainus au ja kuulsus. „Tänan teid, proua, selle mõtte eest.”

      Sel hetkel katkestas nende jutu torupillikoori äkiline jorin ja tantsijad kadusid põrandalt, et teha ruumi Gordoni mägilastele. See oli hertsoginna coup de théâtre,2 mille ta oli välja nuianud nende ülemalt, tuues ettekäändeks oma Gordonite vere. Kuna mägilaste rügemendi oli loonud kahekümne aasta eest tema kadunud isa, ei olnud väeosa ülemal võimalik keelduda, ja ta vastas, et täidab meeleldi hertsoginna palve. Ajalugu pole jäädvustanud tema tõelist arvamust olukorra kohta, kus tal tuli laenata oma mehi tõmbenumbriks ballile, mis toimus Euroopa saatust otsustava lahingu eelõhtul. Igatahes mõjus meeste etteaste südantsoojendavalt kõigile kohalviibivatele šotlastele ja lõbustas nende inglise naabreid, kuid välismaalased olid nähtavalt jahmunud. Anne Trenchard jälgis, kuidas Oranje vürst oma adjutandi poole kõõritas ja torupillide kriiskamise peale silmi pööritas. Kuid mehed hakkasid ringselt liikuma ja peagi võitis nende tantsusammude kirg ning jõulisus kahtlejate südame, tõmmates seltskonna lõpuks nii kaasa, et isegi vana Saksamaa rabatud vürstid hakkasid end liigutama, kaasa hõikama ja käsi plaksutama.

      Anne vaatas mehele otsa. „See tundub nii hirmus, et nad peavad enne kuu lõppu vaenlasega võitlusse minema.”

      „Kuu?” kordas James ja naeris mõrult. „Pigem küll nädala.”

      Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui uks paiskus lahti ning balliruumi marssis noor ohvitser, kes polnud mallanud saapailt porigi pühkida ja nüüd kiirelt oma ülemuse, Oranje vürsti juurde tõttas. Ta kummardas ja ulatas talle ümbriku, mis otsekohe kõigi tähelepanu köitis. Vürst noogutas, tõusis püsti ja läks Wellingtoni juurde. Ta ulatas sõnumi talle, kuid hertsog libistas selle lugemata vestitaskusse ja kammerhärra kuulutas välja õhtusöögi.

      Anne naeratas halvast eelaimusest hoolimata. „Tema enesevalitsus on imetlusväärne. See võib olla tema armee surmaotsus, kuid ta riskib pigem sellega, kui et näitab välja väiksematki muret.”

      James noogutas. „Teda juba naljalt rööpast välja ei löö, seda küll.” Kuid ta märkas, et tema naise kulm on kortsu tõmbunud. Rahvahulgas, mis söögisaali poole suundus, kõndis Sophia endiselt vikont Bellasise kõrval.

      Anne püüdis oma närveldamist mitte välja näidata. „Ütle talle, et ta sööks koos meiega või vähemalt ükskõik kelle teisega.”

      James raputas pead. „Ütle ise. Mina ei hakka ütlema.”

      Anne noogutas ja läks noorte juurde. „Lord Bellasis, te ei tohi lasta Sophial end monopoliseerida. Teil on siin saalis nii palju sõpru, kes kõik oleksid rõõmsad, kui saaksid teie uudiseid kuulata.”

      Kuid noormees vaid naeratas. „Ärge kartke, proua Trenchard. Ma olen seal, kus ma soovin olla.”

      Anne’i hääl muutus jäigemaks. Ta lõi kokkuvolditud lehvikuga oma vasaku peopesa pihta. „See on väga kena, mu lord. Kuid Sophia peab oma reputatsiooni kaitsma ja teie lahke tähelepanu võib selle ohtu seada.”

      Oli liiga palju loota, et Sophia vait püsiks. „Mamma, ära muretse. Soovin, et sa mind usaldaksid.”

      „Soovin, et võiksin seda teha.” Anne hakkas oma rumalukese, armastusest narri ja ennast täis tütrega vesteldes juba kannatust kaotama. Kuid ta tajus, et nii mõnigi paar jälgib neid, ja tõmbus tagasi, et mitte avalikult omaenda lapsega vaielda.

      Mõnevõrra vastu oma abikaasa tahtmist valis ta vaikse kõrvallaua ja istus sinna mõne ohvitseri ning nende abikaasade seltsi, et jälgida koos viimastega märksa hiilgavamat seltskonda saali keskel. Wellington oli pandud leedi Georgiana Lennoxi ja ühe hurmava olendi vahele, kelle tumesinise õhtukleidi sügava lõikega dekolteed kaunistas hõbetikand. Loomulikult kandis ta imekauneid teemante. Naine naeris vaoshoitult, lastes paista pimestavvalgeil hambail, ja vaatas hertsogit läbi oma tumedate ripsmete pooleldi silmanurgast. Oli ilmne, et leedi Georgiana jaoks oli see võistlus üsna väsitav. „Kes on see naine, kes istub hertsogi paremal käel?” küsis Anne abikaasalt.

      „Leedi Frances Wedderburn-Webster.”

      „Muidugi. Ta tuli kohe pärast meid. Ta paistab hertsogi huvis väga kindel olevat.”

      „Tal on selleks põhjust,” vastas James kergelt silma pilgutades ja Anne uuris kaunitari suurema huviga. Juba mitmendat korda pani teda imestama, kuidas sõjaoht ja surma lähedus panevad hindama võimalusi, mida pakub elu. Siin saalis riskis päris mitu paari oma maine ja isegi tulevikuga, et vaid nautida pisukest rõõmu, enne kui pasunad hüüdma hakkavad ning nad teineteisest lahutavad.

      Uksel toimus mingi liikumine ja ta pööras pilgu sinnapoole. Varem nähtud kuller oli tagasi, porised ratsasaapad endiselt jalas, ja taas sammus ta Oranje vürsti juurde. Nad rääkisid mõne sõna juttu, misjärel vürst püsti tõusis ja Wellingtoni juurde läks, kummardus ning viimasele midagi kõrva sosistas. Seekord sai seltskonna tähelepanu täielikult köidetud ja üldine vestlus hakkas soikuma. Wellington tõusis püsti. Ta ütles midagi Richmondi hertsogile ja nad hakkasid juba saalist lahkuma, kui Wellington peatus. Trenchardite hämmastuseks vaatas ta ringi ja tuli seejärel nende juurde, rabades sellega kõiki lauasistujaid.

      „Teie. Võlur. Kas saaksite kaasa tulla?”

      James hüppas püsti, loobudes otsekohe õhtusöögist. Mõlemad ülejäänud olid pikka kasvu mehed ja tema näis nende kõrval nagu väike trullakas jokker kahe kuninga vahel – mida ta tegelikult oligi, nagu Anne endale tunnistama pidi.

      Mees tema vastas laua taga ei suutnud varjata oma imetlust. „Proua, teie abikaasa paistab küll olevat hertsogi usaldusalune.”

      „Nii see näib tõesti olevat,” kostis proua Trenchard, kuid tundis end kord ka oma mehe üle uhke olevat, mis oli meeldiv tunne.

      Kui mehed garderoobi ukse avasid, leidsid nad eest öösärki valmis seadva ehmunud toapoisi, kes pead tõstes avastas end tõtt vahtimas kõrgema ülemjuhatajaga. „Kas me võiksime hetkeks seda tuba kasutada?” küsis Wellington ja toapoiss lasi peaaegu õhku ahmides jalga. „Kas teil on mõni korralik piirkonnakaart?”

      Richmond pomises, et on küll, tõmbas riiulilt suureformaadilise köite ja avas selle Brüsseli ning Brüsseli ümbruse koha pealt. СКАЧАТЬ