Belgravia. Julian Fellowes

Чтение книги онлайн.

      „Võib-olla peatate. Teil on enne koitu veel mõned tunnid aega.” Richmond ei uskunud oma sõnu rohkem kui Wellington.

      „Ja kui ei peata, pean temaga võitlema siin.”

      James ajas kaela õieli. Hertsogi pöidlaküüs peatus väikese küla kohal nimega Waterloo. See tundus veidralt ebareaalne, et minut pärast vaikset söömist kuskil tagumises nurgas oli ta äkki Richmondi hertsogi garderoobis koos tema ja vägede ülemjuhatajaga – keset sündmusi, mis muudavad kõigi nende elu.

      Ja siis pöördus Wellington esimest korda pärast tuppa sisenemist otse tema poole. „Võlur, ma vajan teie abi. Mõistate? Me läheme kõigepealt Quatre Bras’sse ja seejärel peaaegu kindlasti …” Ta pidas vahet, et kontrollida kaardilt nime. „Waterloosse. Võrdlemisi imelik nimi, et saada surematuks.”

      „Kui keegi võib selle surematuks teha, siis Teie Heldus.” Jamesi suhteliselt lihtsas arsenalis leidus ka komplimente, millega ta eksis harva.

      „Aga kas teil on piisavalt informatsiooni?” Wellington oli professionaalne sõjamees, mitte vusserdav amatöör, ja seda James imetles.

      „On. Ärge muretsege. Me ei saa lüüa moonapuuduse tõttu.”

      Wellington vaatas talle otsa. Ta peaaegu naeratas. „Te olete nutikas mees, Trenchard. Te peate oma annet kasutama, kui sõda on läbi. Usun, et teil on eeldusi kaugele jõuda.”

      „Teie Heldus on väga lahke.”

      „Aga te ei tohi lasta seltskondlikel kõlinatel-kulinatel ennast segada. Teie olete neist üle – või peaksite olema – ja väärt rohkem kui enamik noist paabulindudest seal ballisaalis. Ärge seda unustage.” Ta näis lausa kuulvat, kuidas sisemine hääl talle ütleb, et aeg on käes. „Kuid aitab. Peame ennast valmis seadma.”

      Kui nad uuesti välja ilmusid, oli seltskond juba kihevil ja võis kaugelt näha, et uudised on kohale jõudnud. Lilledest täidetud ruumid, mis õhtu hakul olid nii elegantsed ja lõhnasid nii hästi, olid nüüd täis südantliigutavaid jumalagajätustseene. Emad ja tüdrukud nutsid avalikult, klammerdudes oma poegade ja vendade külge, abikaasade ja armsamate külge, loobudes igasugusest katsest teeselda külma verd. Jamesi hämmastuseks jätkas orkester mängu ja mõned paarid isegi tantsisid, ehkki oli raske aru saada, kuidas nad keset hirmu ja halamist seda suutsid.

      Anne oli tema juures enne, kui ta naist rahvasummast otsima jõudis hakata. „Me peame minema,” ütles James. „Pean otse pealattu minema. Panen sinu ja Sophia tõlla peale ja lähen ise jala.”

      Anne noogutas. „Kas see on otsustav lahing?”

      „Kes teab. Aga ma usun küll. Me oleme endale juba nii palju aastaid iga nagina puhul korrutanud, et see on nüüd lõpulahing, aga seekord ma tõesti usun, et on. Kus Sophia on?”

      Nad leidsid ta hallist, kus ta lord Bellasise käte vahel nuttis. Anne tänas mõttes ümberringi voogavat kaost ja segadust, et see nende rumalust ja ebadiskreetsust varjas. Bellasis sosistas midagi Sophiale kõrva ja andis ta emale üle. „Hoolitsege tema eest.”

      „Tavaliselt ma seda teengi,” tähendas Anne noormehe palvest pisut haavunult. Kuid noormehe enda kurbus tüdrukust lahkumise pärast ei lasknud tal Anne’i hääletooni märgata. Ta heitis oma kiindumuse objektile viimase pilgu ja kiirustas kaasohvitseride salgas minema. James oli ära toonud nende sallid ja keebid ning nüüd tammusid nad uste poole pressivas inimsummas. Hertsoginnat ei olnud kuskil näha. Anne loobus teda otsimast ja otsustas, et kirjutab hommikul, ehkki eeldas tunnustavalt, et sellises olukorras ei pööra hertsoginna seltskondlikele pisiviisakustele erilist tähelepanu.

      Lõpuks jõudsid nad eeskotta, välisuksest välja ja viimaks tänavale. Siingi oli ummik, kuid väiksem kui majas. Mõned ohvitserid istusid juba sadulas. Anne jälgis keset möllu salamisi Bellasist. Teener oli talle hobuse toonud ja hoidis valjaid, kuni peremees sadulasse hüppas. Anne jäi neid hetkeks vaatama. Bellasis paistis pilguga kedagi otsivat, ent kui see oli Sophia, siis ta pilk teda ei leidnud. Täpselt selsamal hetkel kuulis Anne kedagi selja taga õhku ahmivat. See oli tema tütar, kes vahtis üht gruppi ohvitsere. „Mis on?” Anne ei tundnud neist ühtki. Kuid Sophia raputas vaid pead, ehkki oli raske aru saada, kas kurvalt või ehmunult. „Sa ju tead, et ta peab minema.” Anne võttis tütrel õlgade ümbert kinni.

      „Asi pole selles.” Sophia ei suutnud oma ainitist pilku univormis meeste salgalt ära pöörata. Nad hakkasid liikuma. Sophia võdistas õlgu ja lasi kuuldavale nuukse, mis näis tulevat kõige sügavamalt hingepõhjast.

      „Kallikene, sa pead ennast kontrollima.” Anne vaatas ringi, et teha kindlaks, ega keegi neid ei vaata. Tema tütar oli endast täiesti väljas ega kuulanud enam kedagi. Ta vappus nagu malaariahaige, värises ja higistas ning pisarad voolasid mööda ta põski alla. Anne võttis ennast kokku. „Tule nüüd. Ruttu. Me peame tagasi saama, enne kui sind ära tuntakse.”

      Koos Jamesiga vedasid nad oma vappuva tütre ootevalmis tõldade rivi juurde, leidsid üles enda oma ja lükkasid ta sisse. James kiirustas minema, kuid kulus veel tund, enne kui Anne ja Sophia tõldadeummikust pääsesid ning koju võisid sõita.

      Järgmisel päeval Sophia oma toast ei lahkunud, kuid sellest polnud midagi, sest kogu Brüssel oli nagu nõeltel ja keegi ei märganud tema puudumist. Kas invasiooniarmee hõivab linna? Kas kõik noored naised on ohus? Linnakodanikud olid kahevahel. Kas tuleks loota võitu ja peita oma kallisvara tagasisaabuvate vägede eest või arvestada kaotusega ja põgeneda? Anne veetis suurema osa päevast mõtiskledes ja palvetades. James ei olnud tagasi jõudnud. Ta oli läinud pealattu ning võtnud kaasa vahetusriided ja toidukorvi, ehkki Anne’i pani peaaegu muigama mõte, kui narristi see välja kukub – ta saadab varustust peavarustajale.

      Siis jõudis kohale uudis kokkupõrkest Quatre Bras’ juures. Braunschweigi hertsog oli langenud – ta oli kuuli südamesse saanud. Anne meenutas tumedajumelist, elumehelikult kena meest, keda ta oli alles eelmisel õhtul näinud hertsoginnaga valssi keerutamas. Enne kui kõik läbi saab, tuleb selliseid uudiseid veel. Ta vaatas oma üürivilla võõrastetoas ringi. See oli päris ilus: tema maitse jaoks veidi liiga uhke, kuid Jamesile mitte piisavalt, tumeda mööbli ja valgete muareekardinatega, paksult drapeeritud ning narmastatud ääreliist ülaservas. Ta võttis oma tikandi ja pani samas ära. Kuidas saab ta tikkida, kui vaid mõne miili kaugusel võitlevad elu ja surma peale mehed, keda ta tunneb? Sama liigutuse tegi ta raamatuga. Ta ei suutnud isegi teeselda, et on süvenenud mingisse väljamõeldud loosse, kui talle nii lähedal, et võis kuulda kahurimürinat, mängiti maha palju metsikumat lugu? Sisse astus poeg Oliver ja viskus tugitooli. „Miks sa koolis ei ole?”

      „Meid saadeti koju.” Anne noogutas. Muidugi saadeti. Õpetajad valmistuvad ise põgenema. „Isast ei ole uudiseid?”

      „Ei, aga ta ei ole ohus.”

      „Miks Sophia voodis on?”

      „Ta ei tunne ennast hästi.”

      „Kas lord Bellasise pärast?”

      Anne vaatas pojale otsa. Kuidas noored neid asju teavad? Poiss oli kuusteist. Ta ei olnud kunagi viibinud keskkonnas, mida võinuks kaugeltki seltskonnaks nimetada. „Muidugi mitte,” vastas ema. Kuid poiss üksnes muigas.

      Anne nägi abikaasat uuesti alles teisipäeva hommikul. Ta sõi oma toas hommikust, ehkki oli täiesti üleval ja riides, kui sisse astus mees, kes nägi välja, nagu oleks temagi lahinguvälja porist ja tolmust läbi käinud. Anne’i teretus kõlas lihtsalt. „Jumal tänatud,” ütles ta.

      „Ära СКАЧАТЬ