Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siinkohal võttis kodutute alatu jumal kuulda tüdruku sosinat, tõmbas oma pulstunud habemest karva, tõi kuuldavale abrakadabra ja maakler Ljohha püüdis kühveldava kämblaga padruni asemel kinni pudelikillu. Tõmbas välja – haav on kui avali lapsesuu, oksendab musta verd.„Raisad! Raisad olete te kõik siin!” Ljohha hakkas vihast nutma, pigistas neetud muna puruks ja viskas pimedusse.

      Inimesed jäid jahmunult vakka.

      „Raisk! Raisk! Mis sa nüüd… Mis sa…” Oležek lausa kangestus sellest, kui kiiresti ja julmalt kooruke krõpsatas ja vajus hetkega põhja. „Sa oled raisk! Neetud raisk! Tõbras oled!”

      Ta ronis koos Kirjuga paljajalu teravasse vette otsima, kuhu kadus munakoor – seal ta vist helendaski –, aga esimesena jõudis selleni näljane rott, haaras kinni, tiris selle kiunudes kuhugi oma ringile ja kadus seal jäljetult.

      See viis Oležeki meeleheitele.

      Ta pani kana õrrele ja suundus maakleri poole, vehkides kätega totralt. Ta oli nii palju aastaid metroos elanud, aga polnud kaklema õppinud. Maakler tonksas teda vasaku käega vastu lõuga ja ta oli kohe pikali. Oleg pomises aluse pealt meeleheitlikult ja alandatult, kastes habet auklike laudade vahelt vette:

      „Kogu mu elu… Elajas… Kogu minu elu… On hukas… Kuradi ärikas… Tarkpea… Mille eest? Mille eest?”

      Inimesed astusid kaasa elades ettepoole. Artjom vallandas igaks juhuks automaadi kaitseriivi, kohendas relva käepäraseks. Aga keegi ei kiirustanud hädavarest kaitsma.

      „Nüüd sai Oležek ka oma jao,” sosistati ümberringi.

      „Persetki.”

      „Aitab rasva kogumisest.”

      „Elagu nagu kõik teised.”

      Oležek hakkas nutma.

      „Hansal on liiva! Novoslobodskajal käib remont. Las nokib liiva…” püüdis Homeros teda rahustada. „Võib-olla muneb ta ühe veel niimoodi, sisemiste reservide arvel…”

      „Tarkpea! Mida tead sina kanade reservidest! Mine ise sinna Hansale! Seal puistatakse teile liiva!”

      Segaduses Ljohha surus terve käega vigastatud käe randmele, hirmus suu tema peopesas ei sulgunud ja kõigile oli selge, et maakler tuleb kiiremas korras, otsekohe, üle kallata piiritusega, sest selles neetud madalvees leidub igasugu selliseid asju, et päev hiljem tabab Ljohhat vältimatult gangreen.

      „On siin kellelgi samogonni?” hüüdis Artjom viletsasse džunglisse. „Loputada!”

      Talle itsitati vastuseks ahvi irvega. Samogonn, jajah. Loputada.

      „Teil on ju pool jaama rämpsu täis! Te ju ajate seda millestki?”

      „Olgu kas või sitast!” palus Ljohha.

      „Nad imevad nugiusse!” selgitas keegi kaastundlik. „Nugiuss näitab neile multikaid! Aga piiritust selles pole!”

      „Nad ei suuda sittagi!” vihastas maakler. „Saamatud!”

      „Mine ja palu sõdurpoistelt,” soovitati talle.

      „Jah, jah, sõdurpoistelt,” hakkas teine naerma.

      „Tõsi!” Artjom haaras Ljohhal õlast. „Lähme piirivalvurite juurde. Lähed Hansale tagasi. Viisad on ju olemas. Aga sviiter on ammugi lahkunud. Kleebivad su haava kinni ja siis jookseme laiali.”

      „Kuhu?!” röögatas Oležek. „Kuhu te lähete?! Aga mina?! Mida mina pean tegema?!”

      „Ma ei lähe nende juurde tagasi!” puikles maakler.

      „Kuhu te nüüd lähete?” Oležek ei kuulnud. „Te rikkusite mul kogu mängu ära!”

      „Nii, onu…” Artjom haaras salvest, et klõpsutada sealt Olegile lohutust, aga too sai asjast teisiti aru.

      „Timukas! Hukkaja! Mind ära tappa?! Tulista aga!” Ta ajas end põlvedelt püsti, haaras püssitoru ja surus selle endale kõhtu.

      Käis kärgatus.

      Kana lendas eemale, siputades kärbitud tiibu, hakkas alusel arulagedalt ringi jooksma. Inimesed vahtisid juhmilt, kurdiks lööduna. Lõputu kaja helises, ujudes maa-alust jõge pidi eemale.

      „Mis sul hakkas?” küsis Artjom Oležekilt.

      Too istus maha.

      „Vaat nii,” vastas ta.

      Pintsak Oležeki kõhul oli märg millestki läikivast, mis allapoole voolates paistis valgel kilekotiseelikul juba selgesti vedela oranži verena.

      Täielik totrus.

      „Mis sul hakkas, onu?” küsis temalt Artjom. „Milleks?”

      Oleg otsis silmadega kana.

      „Kellele ma Kirju jätan?” ütles ta nukralt ja nõrgalt. „Kellele ta jätta? Pistavad nahka.”

      „Miks sa seda tegid, idioot?! Ah, idioot?!” Artjom pistis karjuma iseenda, Oležeki ja üleüldise tühisuse tõttu.

      „Ära karju niimoodi,” palus Oleg. „Surra on jälk. Tule, Kirjuke… Tule minu juurde…”

      „Oled sina alles tõbras! Oled sa alles idioot! Tõsta ta üles! Võta tal ruttu jalgadest! Lähme Hansale!” karjus Artjom maaklerile, haarates Olegil kaenla alt.

      Aga Ljohha ei suutnud oma lõhkise käega midagi hoida. Siis torkas Artjom Homerosele reisikasti pihku, pani maaklerile raadiosaatja selga, aga ise võttis Olegi – kerge, lõtvunud kehaga – ja hakkas teda seljas ülekäigu poole vedama.

      „Säh sulle Oležekit,” sõnas keegi rahvasummast.

      „Oli ja kadus.”

      „Isegi muna ei päästnud.”

      Homeros läks talle järele; Ljohha samuti, vahtides rumalal ilmel oma peopesa. Põrutusest toibunud kana hakkas kaagutama ja põrutas peremehele järele, lennates aluselt alusele. Kõik kaasaelajad suundusid rongkäiguna talle järele, hõõrudes käsi ja itsitades.

      Peale ühe.

      Pruukis vaid kõrvale astuda, kui tellingutelt libises alla poolvari, liibus näoli laudadele, pistis käekese porisse, klaasikildude vahele – miski pole hirmus, kodututel kasvab kõik iseenesest kinni, nende veri teeb igasugusele gangreenile ära, aga surm viib kaasa ainult hellikutest kodulapsed, tal pole isu kondiste orbudega hambaid rikkuda.

      Hetkeks, kui nad naasid saali keskele, trepiastmete juurde, mis tõusid maa-alusest merest needsamad kaheksa meetrit kaugesse taevasse, olid tellingud täis juba Mendelejevskaja omasid. Kära vaibus, kõik ootasid midagi.

      Artjom ronis kaldale, toetas oma kummisäärikud vastu graniiti ja hakkas üles tatsama, jättes endast maha räpased lombid.

      „Hei, mehed!” hüüdis ta piirivalvuritele, tõustes raskelt. „Meil on siin erakorraline olukord! Laatsaretti on vaja! Kuulete?”

      Mendelejevskaja omad kogunesid СКАЧАТЬ