Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lase mõelda jumalale.”

      „Päranda kana ja mõtle. Veel parem – anna see kohe mulle…”

      Kana sulges Homerose pihu all silmad. Tal oli juba ükskõik.

      „Kuidas siit välja pääseb, tädi?” küsis Artjom sinikaga naiselt.

      „Kuhu sa lähed, kompu? Ja milleks? Ka siin elavad ju inimesed. Kana võime ka koos pidada. Oležek kõngeb maha… Küll me sinuga kokku lepime!” Ta pilgutas selle silmaga, millega sai veel pilgutada.

      Mina ei tapnud teda, otsustas Artjom.

      „Hei! Hei!”

      Kaugemalt oli kuulda mingit laulu.

      Marss.

      „Hei! Seal!”

      „Mis?!”

      „Seal sõuab keegi! Tunnelist!”

      Ljohha seisis, vahtides üllatusega toimima hakanud Jeesust.

      Artjom haaras Oležeki, kes muutus kokku kuivades üha kergemaks, ja nad jooksid aeglaselt rööbastee-kanali äärde.

      Sealt paistis tõesti miski. Parv? Parv!

      Pealatern valgustas teed, aerud plartsusid, reipust hoidis üleval ebaühtlane koor. Aerutati Savelovskaja suunast ja liiguti just Tsvetnoi poole.

      Artjom komberdas vastu, kukkudes koos haavatuga peaaegu kanalisse, et viimasel hetkel idiootlikult uppuda.

      „Seis! Hei! Pidage!”

      Aerud lõpetasid sõelumise. Aga ei saanud veel aru, mis seal on. Kes seal on.

      „Ärge tulistage! Ärge tulistage! Võtke meid kaasa! Tsvetnoile! Raha on!”Parv venis lähemale. Püssitorud turritasid. Parvel oli umbes viis inimest, relvastatud. Ja – nüüd oli näha – ruumi oli veel mõnele.

      Kõik kogunesid veerekesele: Artjom surijaga, Homeros kanaga ja Ljohha oma käega. Neid uuriti laia valguskiirega kordamööda.

      „Nad pole justkui värdjad!”

      „Salve eest viime kohale! Roni peale…”

      „Issand olgu…” Artjom jättis lause lõpetamata; oleks tahtnud laulda.

      Sellise tundega, nagu oleks armu antud tema lihasele vennale, asetas ta Oležeki parvele – see oli uppumatu, tuhandest tühjusega täidetud plastpudelist kokku seotud. Ja vajus ise tema kõrvale.

      „Vaata mul ette, sa ainult katsu enne Tsvetnoid kärvata!” sisendas ta Oležekile.

      „Ma ei sõida kuhugi,” vaidles too vastu. „Hakka veel kuhugi sõitma. Mis mõtet.”

      „Ära vii teda minema! Ära purusta naise südant!” itkes sinikaga eit.

      „Kuhu sa ta nüüd viid?” avaldati džunglist toetust. „Ära piina inimest, jäta ta siia. Siin ta elas, siin lahkub ka hing.”

      „Te järate ta enne surnuks, kui ta kõrvad pea alla paneb!”

      „Sa solvad meid!”

      Polnud aega näägelda: oli aeg teele asuda.

      „Kana! Jäta kana siia! Et sa silmist pimedaks jääksid!”

•••

      Mendelejevskaja jaam kadus minevikku. Ees ootas retk äravoolutorus teise ilma otsa, kus plinkis majakana elu.

      „Kuhu te sõidate, vennaksed?” küsis maakler pudeliaerutajatelt.

      „Sõidame Neljandasse Reichi,” vastati talle. „Vabatahtlikeks.”

      7. peatükk

      Tsvetnoi

      Põrgati poordiga vastu uppunut. Too tolknes, turi ülespidi, kompis kätega põhja. Oli sinna vist midagi ära kaotanud. Temast oli kahju, ta oli peaaegu Tsvetnoini ujunud. Või ei jõudnud ta sealt kuigi kaugele põgeneda?

      „Kuidas teil värdjatega on?”

      Artjom teeskles, et mitte teda ei pinnita küsimustega. Vaikis. Aga sealpool ei antud alla.

      „Hei, sõber! Sinuga räägin, sinuga! Ma küsin, kuidas teil Aleksejevskajal värdjatega lood on?”

      „Normaalne.”

      „Kas normaalne tähendab, et neid on või et olete kõik maha löönud?”

      „Pole meil mingeid värdjaid.”

      „On. Neid, sõber, on kõikjal. Nad on nagu rotid. Teil peavad ka olema. Nad varjavad end, raisad.”

      „Võtan arvesse.”

      „Aga nad ei saa end igavesti peita. Me leiame nad üles. Leiame need elajad, viimase kui ühe. Kõik joonlauaga, kõik sirkliga… Eks, Beljaš?”

      „Täpselt. Metroos pole värdjatele kohta. Endalgi pole midagi hingata.”

      „Nad ei mugi ju lihtsalt seeni, vaid meie, meie seeni, mõikad? Minu ja sinu omi! Meie lastele pole metroos ruumi, sest nende omad võtavad selle ära! Kas meie neid või nemad…”

      „Meie, normaalsed, peame kokku hoidma. Sest nemad, elajad, on koos…”

      Artjomile pandi käsi õlale. Seltsimehelikult.

      Üks oli pundunud, silmade all kotid, kikkhabe, käed on liigsest veest paistes. Teine: üleni püssirohupitsides, rõugearmiline lõust, lauba kõrgus kaks sõrme. Kolmas: kiilaks aetud tümikas mustade kokkukasvanud kulmudega; see pole kindlasti aarialane. Veel kaks sulasid pimedusse.

      „Inimesed on nagu sead, taipad? On pistnud kärsa künasse ja ruigavad. Kuni neile kallatakse sinna solki, on nad kõigega rahul. Keegi ei taha mõelda. Millega füürer mu ära võlus? Räägib: mõtle oma peaga! Kui kõigele on olemas valmis vastused, siis tähendab, et keegi on need sinu jaoks valmis pannud! Tuleb küsimusi esitada, said aru?”

      „Kas te olete varem Reichis käinud?” küsis Artjom.

      „Mina olen,” ütles rõugearmiline. „Transiit. Hakkas meeldima. Sest kõik on õige. Kõik asetub oma kohale. Mõtled: raisk, kus ma enne olin?”

      „Täpselt,” kinnitas kiilakas.

      „Igaüks peab alustama endast. Oma jaamast. Väikesest, väikesest tuleb alustada. Näiteks kas või naabrid läbi puistata. Kangelasteks ei sünnita.”

      „Aga nad on olemas. Kõikjal. Neil on justkui oma maffia. Nad tõmbavad üksteist ligi. Normaalseid ei lase.”

      „Meil on Riia jaamas säärased lood. Kuidas ka ei püüaks, ikka peaga vastu seina!” märkis Ljohha. „Kas see on siis nende pärast? Kuidas nad üldse väljagi näevad?”

      „Nad peidavad end mõnikord nii hästi ära, et võimatu on inimesest eristada. Tuleb kaabata.”

      „Kahjuks ei saa kõik pihta!” СКАЧАТЬ