Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ iga sõna. Üle ta näo jooksid varjud, sõrmed embasid üksteist.

      „Sundisin teda tomatit sööma,” naeratas Artjom talle.

      „Miks sa talle seda oma jama ajasid? Ta piinab mu nüüd ju ära,” Natalja ei vastanud naeratusele.

      „Miks kohe jama? Võib-olla on see Poljarnõje Zori olemas. Las kujutab ette.”

      „Eile käis arst. Tuli Hansast siia.”

      Artjomil läks meelest, millist sõna ta tahtis järgmisena öelda. Kartis aimata, mida Natalja talle nüüd teatab, ega mõelnud millelegi. Püüdis mitte millelegi mõelda, et mitte ära sõnuda.

      „Tal on jäänud kolm kuud. Kõik. Sinu Poljarnõje Zori.”

      Natalja suu kõverdus ja Artjom sai aru, mis oli tema silmis kogu see aeg, kui nad rääkisid.

      „Kas mitte midagi ei saa teha?”

      Kile. Kuivanud pisarad.

      „Eeema! Artjom võtab mind maastikuautoga Põhja kaasa! Kas sa lubad?”

•••

      Ta arvas, et Anja magab; või teeskleb, et magab – nagu tavaliselt, et teda vältida. Aga naine istus voodil, tõmmanud paljad jalad türklase kombel enda alla, ja hoidis mõlema käega, nagu peljates, et võetakse käest ära, pooleliitrilist plastpudelit millegi hägusega. Lõhnas piirituse järele.

      „Säh,” sirutas ta pudeli. „Lonksa.”

      Artjom kuuletus, põletas end metsakohinaga, hoidis hinge kinni, pilgutas silmi. Natuke lõi pähe, natuke andis sooja. Mis nüüd?

      „Istu,” Anja patsutas tekile enda kõrval. „Istu, palun.”

      Mees istus sinna, kuhu naine näitas.

      Vaatas teda külje pealt. Lihtne litritega maika.

      Kätel olid karvad püsti – kas külmast?

      Naine oli samasugune nagu kaks aastat tagasi. Mustad juuksed olid lühikeseks lõigatud, poisipea. Peenikesed, kahvatud huuled. Nina on pisut suur selle peene näo jaoks, kergelt kongus, aga selleta oleks mage ja igav. Käed on põimitud žguttidest nagu anatoomilisel mudelil, neis pole mingit neiupehmust; õlad on lihaselised, nagu pagunitega kaetud. Kael on pikk, arter tuksub kiiresti ja see selgroog… Rangluud tungivad esile; varem oleks tahtnud teda nende rangluude eest armastada ja haletseda ja lõpmatuseni piinata. Teravad nibud läbi valge kanga. Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?

      „Kallista mind.”

      Artjom sirutas käe, pani selle kohmakalt Anja õlale: embas justkui vennalikult või nagu last. Naine sirutus tema poole, nagu oleks tahtnud ligi liibuda; aga kõik žgutid jäid pingule, keerdu. Ka Artjom ei suutnud end lõdvaks lasta; võttis lootusrikkalt veel ühe lonksu.

      Ja ta ei osanud midagi asjakohast öelda: oli võõrdunud.

      Anja puudutas teda. Pärast vedas huultega mööda põske.

      „Torgib.”

      Artjom loksutas hägu plastpudelis, neelas korraga suure koguse. Peas keerlesid Põhi ja maastikuauto.

      „Proovime… Proovime, Artjom. Proovime veel kord. Me peame. Veel üks kord. Kõik otsast peale.”

      Naine ajas sõrmed – külmad, paindumatud – tema rihma taha. Tegi pandla osavalt lahti.

      „Suudle. Noh. Suudle.”

      „Jah. Ma…”

      „Tule minu juurde.”

      „Oota… Kohe.”

      „Mis sa nüüd? Võta ära… Võta mul seljast ära… Ahistab. Jah. See võta ka ära. Ma tahan, et sa mul riided seljast võtaksid. Sina.”

      „Anja.”

      „Noh? Nii… Ssss… Külm on.”

      „Jah. Ma…”

      „Tule siia. Nii… Sina ka… Lase käia… Lase käia… Anna see vastik särk…”

      „Kohe. Kohe.”

      „Nii. Issand. Anna lonks.”

      „Võta.”

      „Aa. Ah. Noh… Siia. Siia. Nagu sa varem tegid. Mäletad? Mäletad veel?”

      „Anj… Anjake…”

      „Mida sa seal teed?.. Noh?”

      „Sa… Sa oled nii…”

      „Ära kohmitse nii kaua. Tule.”

      „Olen võõrdunud… Anna andeks…”

      „Las mina… Miks sina?.. Lase minul.”

      „Anja…”

      „Noh? Noh! Tule… Siia… Tunned?”

      „Jah… Jah.”

      „Nii ammu. Sa oled täiesti… Miks sa?.. Miks sa aru ei saa? Mul on vaja. Sind. Noh?”

      „Kohe. Ma kohe. Lihtsalt… Lihtsalt selline päev oli…”

      „Pea suu. Ole vait. Las ma proovin… Sina lihtsalt lama.”

      „Täna ma…”

      „Pea suu. Pane silmad kinni ja pea suu. Nii. Nii. Noh… Aga nüüd… Nüüd on lihtne… Mida sa seal teed? Mis on?!”

      „Ma ei tea. Ei tule välja.”

      „Noh?!”

      „Kurat teab. Ei. Peas on igasugu…”

      „Mida? Mis sul seal peas on?”

      „Anna andeks.”

      „Mine eemale. Mine ära!”

      „Anj…”

      „Kus mu maika on?”

      „Oota.”

      „Kus mu maika on?! Mul on külm.”

      „Mis sa nüüd… Milleks nii? Asi pole sinus, mitte sinu pärast…”

      „Kõik, aitab. Lõpetame selle kire etendamise.”

      „See pole tõsi…”

      „Kao ära, kuuled?! Kao ära!”

      „Hästi. Ma…”

      „Kus need kuradi aluspüksid on?! Kõik. Ei taha – pole vaja. Või on sul seal kõik ära kuivanud? Kiiritusest?”

      „Muidugi mitte, mis sa…”

      „Sa lihtsalt ei taha minuga… Minult…”

      „Ma СКАЧАТЬ