Rasedusarmid. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka gorillasid. Loodetavasti kohtume veel. Mul on ka nendest üks huvitav lugu,” naeratas Matti ja pilgutas silma.

      Olin nagu väike laps, kes tahtis kangesti hüüda: “Kuule, hea onu, ära mine, räägi see lugu ka veel.” Matti viskas veel lõpuks:

      “Mine kunagi Tenerifele, selle koha nimi on Loro Parque.”

      Matti pani ukse kinni ja kõndis stuudiosse. Loro Parque? Ei, kurat, kas see jutt oli mingi nali või? Helistasin Sirpale ja palusin uurida, kas Tenerifel on mingi Loro Parque.

      “Kas see maailma suurim papagoipark?” vastas just voodist tõusnud Sirpa.

      “See on siis olemas?”

      “Kust see sulle nüüd äkki pähe tuli?”

      “Kas see oleks lastele tore koht?”

      “Kindlasti.”

      “Et kui meie pisike sünnib, võiksime sinna minna?”

      “Miks ka mitte. Kust see sulle pähe tuli?”

      “Kuulsin, et seal on toredad šimpansid,” vastasin.

      “Neid on lähemal ka. Kuidas muidu nägu elab?”

      “Hästi. Tegelikult lausa suurepäraselt. Sellest on olnud mulle suurt rõõmu.”

      Vaikus teiselpool tähendas raevukat mõttetegevust.

      12. NÄDAL

      Vahetasin ühe juhiga tellimuse. Nii sain lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – teenisin raha ja tõin Sirpa lennujaamast ära. Pidin olema kell seitse hommikul Vuorimiehenkatu ja Kapteeninkatu nurgal. Klienti ei olnud raske leida, sest nurga peal seisis umbes viiekümnene vanamees kahe kohvri ja ühe kulunud õlakotiga. Esimene kohver oli otse 60-ndatest: šotiruuduline reisikotiimitatsioon, ja teine oli 70-ndate pannaldega kinnitatav nahkkast, mille küljel oli kleepekas: “Siin läheb rõõmus hasselane”. Mingi ettekujutuse kohvrite seisukorrast andis nende ümber keritud pakinöör. Sõitsin kõnniteele, et mitte hommikusele liiklusele jalgu jääda ja astusin autost välja.

      “Teie tellisite takso lennujaama?”

      “See on tõsi. See puhkuseleminek on alati üks igavene sebimine,” ütles mees.

      Sebimine? Mida kuradit ta sellega mõtles? Tõstsin kohvrid autosse, kuna vana läks tagaistmele. Vaatasin peeglisse ja nägin ärevaid silmi, mis vilasid ühelt küljelt teisele. Tegelasel oli seljas S-Style Seppälä satiinjope, mille alt vilkus havai särk ja väikese sõrme paksune kuldne kaelakett. Panin imeks, et ta külmast ei värisenud, jõulud olid ju juba ukse ees. Kiilaspead püüdis reisumees varjata nii, et kammis vasakult poolt juuksed mingi plögaga üle pea paremale. See oli kindlasti pärast esimest tuulepuhangut päris eksootiline vaatepilt. Želeed oli nii palju, et tukk oleks kindlasti püsti nagu kaevukaas.

      “Kas te sõidate juba pikka aega taksot?” küsis vana minu poole vaatamata.

      “Ei, see on esimene sõit.”

      Rannalõvi pea jäi pidama, nagu oleks talle jäätisepulk perse torgatud.

      “Te olete siis esimest korda taksos?”

      “Kuidas nii?”

      “Täna on teie esimene päev taksojuhina?”

      “Kahjuks mitte. See on mu esimene tellimus täna.”

      “Jaa, jaa… Ah siis sedapsi jah,” ümises vana ja patsutas oma vasakut tukka paremini peanaha külge.

      Mulle oli õpetatud, et juht ei tohi vestlust alustada ja selle eest olin nüüd tänulik. Seisime südalinna ummikus. Äkki koputas tüüp mulle õlale. Ehmatasin jubedalt.

      “Kas teil on siin autos raadiot?”

      “Mida? Ah et kas on raadiot? No muidugi on. Mis jaama peale panen?”

      “Kas seal on mõni kodumaist muusikat mängiv jaam, nii minekule saateks?”

      “Kas SuomiPop sobib?”

      “Kas sealt tuleb seda rätätätää-muusikat?”

      “Mis on rätätätää-muusika?”

      “Selline kitarripläristamine.”

      Keerasin SuomiPopi peale, kust lasti parajasti J. Karjalaise lugu “Jussi olet hyvä”.

      “See on tore muusika,” leidis vana ja hakkas tagaistmel õõtsuma, nii et terve auto kiikus. “Mina olen muide Seppo.”

      “Väga tore, Seppo…”

      Panin imeks, miks kõik kliendid tahtsid mulle oma nime öelda. Mina küll takso- ega bussijuhtidele kunagi oma nime ei öelnud.

      Jõudsime lõpuks Mäkelänkatule. Satiinjope kahises, kui reisumees põuetaskust lapikut pudelit õngitses.

      “Kas teid häirib, kui ma võtan ühe lonksu teravat kõhurohuks?”

      “Muidugi mitte. Mis see minu asi on, kui sa mulle tagaistmele ära ei kustu.”

      “Jaa, ei kustu…” naeris Seppo ja võttis pudelist lonksu. “Sedapsi siis…”

      Vaatasin imestades peeglisse. Kummaline vana.

      “Kas te tahaksite teada, miks ma siin tagaistmel istun?”

      Küsimus tundus nii napakas, et vaatasin uuesti peeglisse.

      “Ma võitsin lotoga.”

      “Ah nii, me oleme siis saatusekaslased.”

      “Tõesti või?” innustus Seppo. “Kui palju te võitsite?”

      “Nelikümmend kaheksa marka.”

      “Vabandust. Nüüd ma ei mõistnud.”

      “Just. Nelikümmend kaheksa marka.”

      Seppo oli endiselt hämmelduses.

      “See on siis praeguses rahas kaheksa eurot, umbes,” selgitasin.

      Tüüp suges kimbatuses oma rasvast tukka.

      “Noh, seda et, mina võitsin peavõidu.”

      Pöörasin hämmeldunult pead.

      “Mida kuradit! Palju tuli?”

      “Mitu miljonit…” häbenes Seppo. “Veel kaks aastat tagasi olin vaene väike kartulikasvataja Lopel, aga siis see eluke muutus.”

      “No seda kindlasti.”

      “Aga see on toonud kaasa ka probleeme.”

      “Mis kuradi probleeme sellest tulla saab, kui arvel on paar milli vaba raha?”

      “Inimesed muutuvad ahneks. Praegugi pean hoidma reisiraha sellises särgi alla kinnitatavas salarahakotis,” ütles Seppo ja tõstis oma havai särgi serva üles.

      Selle СКАЧАТЬ