Rasedusarmid. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ publikust mitte midagi. Vaatepilt oli nagu otse mingist odavast varjatud kaamera saatest. Eki sirutas selga ja tuli autosse sõidu eest maksma. Publik kordamist ei nõudnud.

      “Kui palju ma võlgnen?”

      “Sa ei mõtle ju siin maha minna?” ehmatasin ja piilusin taamal köhivaid inimesi.

      “Ma võin siit edasi ka jala minna. Saad minust lõpuks lahti.”

      “Ühel tingimusel.”

      “Nimelt?”

      “Ma sõidutan su järgmise tänavanurgani.”

      Mu ilme rääkis rohkem kui tuhat sõna, nii et Eki istus peale. Ta juhtus peatuse poole vaatama.

      “Kust sinna selline kari inimesi kukkus?”

      “Küllap mingist klubist.”

      Eki vaatas kohkunud ilmeid.

      “Kas neil on midagi viga? Vaata nüüd nende nägusid. Äkki peaks küsima…”

      Vajutasin gaasi põhja.

      “Ei hakka end segama asjadesse, mis ei puutu meisse.”

      Eki vaatas tagaaknast kaugenevat inimhulka, mis oleks nagu keskkonnakatastroofi üle elanud. Sain korralikult jootraha. Oleksin olnud üsna pettunud, kui ei oleks saanud. Minnes ütles Eki veel:

      “Hangi endale selline väike solaarium. Sellega saad ainult käsi päevitada.”

      Tagasi kesklinna sõites mõtlesin mitu korda, kas helistada ämmale ja öelda, et olen raskelt haige. Veel mitu päeva.

      Kesklinna jõudes meeleolu paranes ja ma otsustasin sõita otse taksistide paradiisi, raudteejaama ette. Autosse istus pisut üle viiekümnene šarmantne härra.

      “Pasilasse, TV1 stuudio ette, palun.”

      “Palun.”

      Vaatasin peeglisse ja ketrasin peast läbi kõik uudistesaated, ajalehed, ajakirjad ja valimisreklaamid, aga ei mõelnud välja, kes see sõidutatav oli. Keegi tuntud inimene pidi ta olema, ükskõik kes ei pääse ju telestuudiosse, kui ta ei ole sitaks kuulus. Härra kandis hästiistuvat halli ülikonda, valget särki ja veinipunast lipsu, mis oli huvitavalt pisut halli tooniga. Vana oli kas värvinud juuksed ülikonna järgi või hankinud kiharatega sobiva ülikonna, igatahes oli peanupp nagu ülikonna loomulik jätk. Proovisin kontrollida, kas tal oli ehk peas ülikonnaga komplektis olev parukas. Aga juuksed nägid küll loomulikud välja. Mulle kargas pähe kreisi mõte. Kui ma rööviksin elegantselt tagaistmel istuva vana, viiksin Mikaeli juurde pantvangiks, joodaksin talle kaks nädalat Leijona viina, kas siis oleks ta silmad ja nina toon-toonis lipsuga? Mu geniaalsus pani mind naeratama. Tüüp paistis seda märkavat, ta alustas vestlust.

      “Käisite soomlaste talveparadiisis?”

      “Kus selline koht on?”

      “Kanaaridel,” naeris mees.

      Mu naeratus sulas jalamaid.

      “Jah… Aga sellest on juba natuke aega möödas.”

      “See teie päevi…”

      “Jah! Mul püsib päevitus näos üllatavalt kaua!”

      Ülikondlane hämmastus mu järsust katkestamisest.

      “Ega ma teid ei solvanud?” muretses härra.

      Mul oli vihastamise pärast piinlik.

      “Ei sugugi. Magasin lihtsalt kehvasti.”

      Vana rahunes. Ta tahtis ilmselt tegutseda kiirterapeudina ja toredatest asjadest rääkides mu enesetunnet parandada.

      “Kas te Tenerifel olete käinud?”

      “Mina olen Juha. Teietada pole vaja,” ulatasin käe.

      “Matti. Oled Tenerifel käinud?”

      “Ei.”

      “Kas tohib rääkida ühe huvitava kogemuse sellelt saarelt?”

      Lootsin endamisi, et tulemas ei ole mingit kuradi Aurinkomatkade reisibrošüüri ülevaadet saare ajaloost.

      “Aga palun.”

      Mattist kadus kogu ametniklikkus. Silmad särasid nagu väikesel poisil. Ta limpsas korra nagu suud häälestades huuli.

      “Puerto de la Cruzis on maailma suurim papagoipark.”

      Mul hakkas õudne. Papagoid ei kuulu maailma kõige huvitavamate elukate hulka.

      “Sealsamas pargis on ka maailma suurim pingvinaarium.”

      Nüüd hakkas huvitavamaks minema.

      “Mis on pingvinaarium?”

      “Selline maa alla ehitatud hall, kuhu on tehislikult tekitatud lõunanaba kliima, jääpangad ja veesilmad.”

      “Seal on siis pingviinid?”

      “Jah. Turistid teevad liikuval kummivaibal lühikestes pükstes ja T-särkides selle ala ümber tiiru.”

      “Sa oled siis põhimõtteliselt olnud lühikeste pükstega lõunanabal?”

      “Põhimõtteliselt küll,” naeris Matti ja nõjatus ettepoole. Ta hääl muutus salapäraseks.

      “Suurim ime juhtus aga šimpansipuuri juures.”

      Türamaivõi, mul tõusid ihukarvad püsti. Autos oli meeleolu nagu tädi Külli jututunnis.

      “Pöörasin tähelepanu puuri suurimale isasahvile, kes jälgis huvitatult tuhmilt jõllitavat turistiparve. Ta istus maha, haaras äkki reipalt oma tillist kinni, venitas seda nagu nätsu, tegi paar pihkulöömisliigutust ja avas suu.”

      Olin lummatud. Matti oli nii osav jutustaja, et nägin kui elavana silme ees punasekürvalist šimpansilõusta tohutus ahviirves.

      “Usu või mitte, see ahv kusi endale uhke kaarega suhu ja jõi kõik ära.”

      Ma ei saanud enam loota tahavaatepeegli pakutavale pildile, vaid pidin pöörduma, et Mattile otsa vaadata. Ta rääkis seda tõsiselt. Ilme oli nagu advokaadil.

      “Ta kusi endale suhu?” küsisin üle.

      “Jah. Ja see pole veel kõik. Seejärel tegi šimpans käe kausiks, kusi sinna ja jõi mitu peotäit oma pissi.”

      “Umbes nagu kellaviieteed?”

      “Täpselt, kui kasutada vulgaarset võrdlust.”

      Ma ei tahtnud näidata oma harimatust ega küsinud, mida tähendab vulgaarne. Üldises plaanis võisin siiski aimata, millest jutt käis.

      “Kõige koomilisem oli siiski lapsevanemate käitumine. Kui väikesed inglise lapsed hakkasid metsikult karjuma: “Look, mummy! Monkey drinks piss!”, põgenesid kõik inimesed puuri juurest. Ainult mina ja mu naine jäime šimpansi joomapidu СКАЧАТЬ