Rasedusarmid. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Esko vaatas mind hetke ja pani siis reipalt ette:

      “Mis sa arvad sellest, kui ma sind hüpnotiseeriksin?”

      Pöördusin kiiresti ringi ja vaatasin Esko valvsatesse kotkasilmadesse.

      “No ega ikka ei hüpnotiseeri küll! See hakkab juba päris hulluks kiskuma. Mina tulen heast tahtest külla ja otsekohe kukutakse mu aurat patsutama ja hüpnotiseerima.”

      Esko võttis mul õlast kinni

      “Rahu, Juha, sinu loata ma sind hüpnotiseerima ei hakka.”

      Samal hetkel hiilis tuppa Sirpa.

      “Mis siin toimub?”

      “See hakkas mind hüpnotiseerima.”

      Esko ja Sirpa naeratasid.

      “Nüüd naeratate küll, aga ma lugesin ühest vanast, kellele söödeti raadiohüpnoosi teel teadmine, et tal ei olegi tilli. Kui temalt oleks küsitud, millega ta kuseb, oleks ta jäädavalt segi läinud. Nüüd liigub tänase päevani vaimuhaiglas, rusikas munni ümber. Võiks ikka väheke mõelda, mis tagajärjed nendel hüpnoosidel võivad olla. Kuradi itsitajad.”

      “Ega Esko sul hakatuseks riista ära hüpnotiseerima ei hakka,” naeris Sirpa. “Või hüpnotiseeriksid?”

      Esko vaatas mind hindavalt ja nentis:

      “Polegi kõige halvem mõte…”

      Mulle hakkas tunduma, et mind mõnitati päris korralikult. Läksin Raijat laua katmise juures aitama, sest mulle näkku ei nikuta. Isegi perekonnaringis.

      Raija tegi üllatavalt hästi süüa, ehkki nägi ise pisut räämas välja. Laual oli erinevaid taimetoite ja vähemalt kolme sorti kala: graavisiiga, ahjulõhet ja räimerulli. Ema oli võtnud kuulda tütre soovi: kerget toitu. Imestasin roheliste oliivide üle, mille sees oli midagi punast.

      “Mida kuradit nad selle oliivi sisse on toppinud?” küsisin oliivi prepareerides.

      “Juha! Nüüd kasid küll oma keelekasutust. Meile sünnib väike laps ja siis jääb see vandumine igatahes ära,” käratas Sirpa põlevi silmi.

      “Mis kuradi vandumine?”

      “Juha…” palus nüüd Raija, kulm kortsus.

      “No vaadake nüüd ise. Keegi on pistnud iga oliivi sisse mingi pisikese punase jubina.”

      “See on paprika,” paljastas Esko tõe.

      “Ehkki sa oled mingi ku… mingi kummaline posija, ära tule nüüd väitma, et oled mahutanud paprika oliivi sisse.”

      Esko vaatas küsivalt Sirpa poole ja päris:

      “Te ei kohtunud vist ülikoolis.”

      “Pera tutvustas meid.”

      “Seda ma arvasingi,” nentis Esko ja võttis ühe oliivi.

      Raija tahtis jututeemat vahetada ja küsis ristivanemate kohta.

      “Noh, kas ristivanematele olete juba mõelnud?”

      “Eile otsustasime, et Juha parim sõber Kristian on üks ristiisa. Ta on nii tore hell ja tundeline mees,” ütles Sirpa.

      “Oi, kui armas,” näpistas Raija mind põsest. “Nii tore, Juha, et sul on ka tõelisi ja häid sõpru.”

      “Mis mõttes tõelisi? Muidugi on nad tõelised.”

      Ka Esko tahtis vestluses osaleda.

      “Raija mõtles seda, et vastukaaluks sinu enda rohmakusele on sul ka hellust välja näitavaid sõpru.”

      “Juha on ka hell,” lõikas Sirpa vahele.

      Jälgisin, suu ammuli, lauas tekkinud kirglikku sõnasõda minu helluse teemal. Äkki hakkas Sirpa nutma – nagu nii mõnelgi muul päeval.

      “Juha on tõeliselt hell…” nuuksus Sirpa.

      Tõusin püsti ja vahtisin hämmelduses Eskot nagu politseinik magamapanemisele määratud kurja koera.

      “Mida sa kuradi voodoo-papp ärritad mu rasedat lemmikut?”

      Esko ehmatas mu reaktsiooni peale.

      “Ma ei tahtnud solvata,” piiksatas ta piinlikkust tundes.

      “Esko, mine kööki sööma,” käsutas Raija.

      Kottis kolledžipüksid sahisesid, kui Esko eralõunale siirdus.

      “Esko on vahel nii fanaatiline maailmaparandaja. Oota veel, kui tilga viina saab, siis on hoopis teine minek sees,” ütles Raija kavalal ilmel.

      Sel hetkel teadsin, mis külakosti ma edaspidi ämma juurde kaasa viin.

      Üldise surve tulemusena võtsin lõpuks õhtuseks lugemiseks Gina Cerminara raamatu “Mitu elupaika”. Selle eest suudles Sirpa kohvilauas mu kõrva ja mul seisis nagu Pisa torn. See kuradi voodoo-papp nägi mu aurast kindlasti megaseisu, sest ta näol oli huvitatud ilme. Õnneks ei ole ta miski ametlik äiapapa, vaid kalli ämma ajutine kepp. Tõsi, üsna eriline kepp.

      Sirvisin õhtul kodutööks saadud raamatut. See oli korraga huvitav ja hirmus. Selle järgi vastutab inimene oma tegude eest ka pärast surma. Kõige halvemad ja paremad teod järgnevad ka järgmistesse eludesse. Hakkasin järgmist elu kartma – sitaks. Otsustasin alustada uut, head elu järgmisest päevast ja lõpetada tulevastesse eludesse halbade juhtumiste jahtimine. Sirpa vaatas mind heal pilgul.

      “Kuidas tundub?”

      “Päris raju on.”

      “Kuidas nii?”

      “Kui ma näiteks enda ära tapaksin, läheks mu areng mitu tuhat aastat tagasi. Ma võin siis olla kõigest mingi kuradi banaan puu otsas.”

      Sirpa naeratas.

      “Oled mõelnud end ära tappa?”

      “Ei, aga eks see ole ju ka enesetapmine, kui elad sihilikult ebatervislikult.”

      Sirpa ei öelnud enam midagi, vaid pööras end mu peale ja sulges mu suu enda omaga. Mulle tundus, nagu oleks ta suutnud soovitud sõnumi pärale toimetada. Olgu siis või raamatu kaudu.

      11. NÄDAL

      Sirpa arvates oli mul aeg hakata kodutöid õppima. Alustasin vanade kardinate triikimisest. Olin triikraua ühtlasele liigutamisele kangal nii keskendunud, et kui telefon helises, tõstsin triikraua laualt ja vastasin sellele. Pead läbis lühikese aja jooksul mitu mõtet: miks toru nii kuum on, miks keegi ei vasta, miks tunnen meeletut valu? Õnneks ei läinud kolu põlema. Raud lendas vandumise saatel uhkes kaares sohvale, mis hakkas kohe kärssama. Mis kuradi plastmassiseguga see kaetud oli? Haarasin sisiseva raua sohvalt ja panin imeks, miks see siis põlema polnud läinud, kui ma sellel tulikuumade persetega naisi nikkusin.

      Lõpuks leidsin telefonitoru. Kristian sõimas mind maailma kõige СКАЧАТЬ