Rasedusarmid. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtlesin seda armi.”

      “Ah see,” naeris Seppo ja kratsis armi. “Mul oli Lopel selline tore naaber, kes ajas vahetevahel puskarit. Ükskord kutsus mu maitsma ja sai pisut liiga palju võetud.”

      “Ära jama! Kas liigsest puskaritimmimisest võib kõht lõhki minna?”

      “Nüüd te saite valesti aru. Sõitsin joobnult jalgrattaga oma õuel olnud kartulipanemismasinale otsa. Põrn lõhkes ja see tuli eemaldada. Sedapsi jah…”

      “Põrn? Et pirn või?”

      “Ei, mu kõhus olnud siseelund, mille nimi on põrn.”

      “Ära jama,” imestasin. “Sul ei olegi siis põrna või?”

      “Ei.”

      “Aga nupp ikka nokib?”

      “Kuidas põrnata olemine seda mõjutab?”

      “No see kõlab nagu mingi sitaks tähtis elund.”

      “Aga nupu nokkimisega pole sel midagi tegemist. Ainult vere punaliblede antikehade tootmisega.”

      “Ära rohkem räägi, mul hakkab paha.”

      Sõitsime pisut vaikselt edasi, kuni Seppo Lopelt kaevas õlakotist välja pooleliitrise vichypudeli ja pakkus seda mulle.

      “Vichyt soovite?”

      Vaatasin imestades pooltühja pudelit.

      “Ei, tänan.”

      Seppo keeras korgi peale tagasi ja toetus vastu seljatuge.

      “Kõige rohkem kardan ma, et kaotan oma raha narkokurjategijatele,” tunnistas Seppo.

      Vaatasin tüüpi, aga mulle ta küll narkar ei tundunud olevat.

      “Kuidas nii?”

      “Neil ei jätku ju narkootikumide jaoks raha ja siis tuleb seda riisuda rikastelt, nagu näiteks minult.”

      “Aga ega sul ei ole ju mingit “Hei, olen lotomiljonär”tätoveeringut.”

      “Küllap nad juba pihta saavad, kellel on raha ja kellel mitte. Ma leiutasin oivalise lahenduse aina levivale narkoprobleemile. Võtate ehk vichyt?” küsis tuhlikasvataja silmagi pilgutamata.

      “Ei.”

      Seppo võttis sisse parema asendi ja rääkis oma plaanist.

      “Te olete ju kindlasti märganud, et narkoprobleemidega kaasneb hulgaliselt kuritegevust.”

      “Jaa, ega need narkarid mingid erilised mungaõpilased ole.”

      “Teate, millest see tuleb?”

      “Millest see tuleb? Kurat, see on ju Soomes keelatud!”

      “Just nimelt! Selles peitub ka lahenduse võti.”

      Seppo otsis kotist paberit ja pliiatsit. Samal ajal märkas ta oma vichypudelit.

      “Kas muide vichyt võtate?”

      “Mida? Mida sa topid mulle kogu aeg seda pudelit?”

      “No raisk, võtke nüüd ometi seda vichyt, kui juba tasuta pakutakse!”

      Võpatasin, sest polnud kunagi kuulnud, et teietatakse ja vannutakse ühes lauses. Läksin kuidagi nii segi, et võtsin pudeli vastu. Vedelik oli täiesti selge ja pudelis tantsisid rõõmsalt väikesed mullid. Lotovõitja kuse jaoks oli see liiga värvitu. Tuli tahtmine kontrollida, kas Seppo on äkki torganud endale gaseerimiseks munni pisikese süsihappegaasiballooni, aga otsustasin lahendada olukorra võttes väikese sõõmu. See maitses nagu vichy. Pudelit tagasi ulatades taipasin, et ma ei teadnud, kuidas kusi maitseb. Tunne pööras jälle halvaks.

      “Noh?” küsis Seppo.

      Ehmatasin põhjalikult.

      “Mis noh? Mis kuradi asi seal pudelis on?”

      Seppo keerutas imestades pudelit käes.

      “Vichy.”

      “Ja sinu kust seal ei olnud?”

      Seppo tõmbus kaugemale.

      “Jumal hoidku, te ei arva ometi, et mina, viiekümneseks saanud mees, urineeriksin pudelisse ja püüaksin seda pettuse ja salakavaluse abil ilmsüüta taksojuhile joota?”

      Mul oli pisut piinlik.

      “No selles ametis kohtud igasuguste tüüpidega.”

      “Las olla, te olete tore mees nõudlikus ametis. Ma mõistan küll,” rahustas mind Seppo. “Aga kas soovite nüüd kuulda selle narkoprobleemi kohta?”

      “Mis seal ikka.”

      “Olen välja töötanud täiesti vettpidava strateegia. Riik hakkab kasvatama uimastite tootmiseks vajalikke taimi ja rajab tehaseid nende ümbertöötlemiseks. Lisaks sellele ehitatakse üles kogu maad kattev müügiorganisatsioon, mis hoolitseb ainete vaba saadavuse eest,” seletas Seppo õhinal.

      Pidin peaaegu eessõitvale autole perse sõitma.

      “Mis sul seal põuepudelis on?”

      Seppo võttis pudeli välja ja nuusutas kõigepealt.

      “Konjak. See teeb enne reisi kõhule head.”

      “Kuidas on endisest suurem ainete müük lahendus narkoprobleemile?”

      “Kas te olete kunagi kuulnud, et inimesel on vaja jõudu, et muuta asju, mida saab muuta, pikka meelt, et leppida nendega, mida ei saa muuta ja tarkust neil vahet teha?”

      “Ei. Aga kõlab mõistlikult.”

      “Minu meelest kuulub narkoprobleem oma praeguses ulatuses nende asjade hulka, mida ei saa radikaalselt muuta. Sellepärast tasub minu meelest tekkinud olukorraga kohaneda. Kuritegevus kaob, kui keegi enam narkootikumide hankimiseks ei varasta. Olen teinud pisut märkmeid,” teatas Seppo ja avas oma märkmiku. “Näiteks heroiin, mida kutsutakse ka hepoks ja mustaks, maksab sõltuvalt kvaliteedist seitsmekümnest kahesaja euroni gramm. Narkomaan võib vajada päevas vajaliku koguse hankimiseks mitusada eurot. Narkomaania küüsis olija ei hangi selliseid summasid normaalse tööga.”

      “Kas seda tehakse hobusest?”

      “Öööh, nüüd ma ei mõistnud teie küsimust.”

      “Siis seda musta.”

      “Sugugi mitte. See on morfiini-taoline uimasti. Heroiinisõltlane on tavaliselt nii kõvasti selle aine küüsis, et teda ei saa aidata – muidu kui minu mainitud viisil.”

      “Andes talle uimastit juurde?!”

      “See võib tunduda julm, aga nii see on. Sel viisil on võimalik hoida nad eemal kuritegude sooritamisest ja ennetada tasuvat hulgimüüki.”

      “Aga ise sa ju ütlesid, СКАЧАТЬ