Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on kõige paremad niinimetatud praadimisõli või tahked rasvad nagu või ja kookosrasv. Neis on küll rohkem halvas kirjas olevaid küllastunud rasvhappeid, aga nad peavad kuumusele paremini vastu.

      Väärtuslikud õlid pole mitte ainult kuumatundlikud, nad püüavad ka meelsasti õhust vabasid radikaale kinni. Vabad radikaalid saadavad kehas korda palju kahjulikke tegusid, sest nad ei taha tegelikult olla vabad, vaid hoopis kellegagi tugevalt seotud. Nii nad riputavadki end kuhu aga saavad – veresoonte külge, näonahale või närvirakkudesse – ja kannavad hoolt selle eest, et tekiksid soonterebendid, naha vananemine ja närvihaigused. Kui nad end meie toiduõli külge siduda tahavad, heakene küll, aga palun tehku seda meie kehas ja mitte köögis. Sellepärast tulebki õlile kork pärast kasutamist kõvasti peale keerata ja pudel külmkappi panna.

      Loomne valk lihas, piimas ja munades sisaldab palju rohkem arahhidoonhapet kui taimsed õlid. Arahhidoonhappest toodab keha valu suurendavaid signaalaineid. Seevastu on näiteks rapsiõlis, linaõlis ja kanepiõlis põletiku levikut takistavaid alfalinoleenhappeid, oliiviõlis leidub sarnase toimega ainet, mida nimetatakse oleokantaaliks. Nendel rasvadel on ibuprofeenile või aspiriinile sarnane toime – ja seda hoopis väiksemate annuste puhul. Akuutse peavalu korral neist seega abi ei ole, reeglipärane kasutamine võib aga kasuks tulla põletikuliste haiguste, sagedaste peavalude või menstruatsioonivaevuste korral. Mõnikord muutuvad valud pisut nõrgemaks juba ainuüksi selle peale, kui jälgida, et tarvitataks rohkem taimseid õlisid kui loomseid rasvu.

      Oliiviõli ei ole siiski kõike raviv imerohi naha ja juuste tarvis. Dermatoloogiauuringud näitavad pigem, et puhas oliiviõli ärritab nahka kergelt ja teeb juuksed nii rasvaseks, et rasva väljaloputamine nullib hooldava toime.

      Ka keha sees võib rasvaga liiale minna. Liiga palju – ükskõik kas head või halba rasva – käib meile üle võimete. Tekib sarnane olukord nagu siis, kui liiga palju kreemi näole määritakse. Toitumisfüsioloogid soovitavad, et päevane rasvakogus võrduks 25–30 protsendiga tarbitavast energiast. See teeks keskmiselt 55 kuni 66 grammi päevas – sportlikud suurt kasvu inimesed võivad natuke rohkem süüa, rahuliku eluviisiga väiksemat kasvu inimesed võiks süüa sellest pigem vähem. Üks Big Mac katab tegelikult juba poole päevasest rasvavajadusest – küsitav on ainult, millist tüüpi rasvad need on. Subway kanavõileib teriyaki kastmega annab ainult 2 grammi rasva … kuidas ülesjäänud 53 grammi kätte saada, tuleb endal välja nuputada.

      Süsivesikutest ja rasvast oleme rääkinud, nüüd on järg kolmanda meie toidu põhiehitusaine – aminohapete – käes, nemad on kolmest ka kõige vähem tuntud. Seda on veider ette kujutada, aga neutraalse või pähklise maitsega tofu või vürtsine ja soolakas liha koosnevad puhtakujulistest lühikese ketina esinevatest hapetest. Nii nagu süsivesikute puhul, laotakse ka siin ehituskivid ketina üksteise järel ritta. Need maitsevad erineva ülesehituse tõttu teistmoodi ja kannavad ka erinevat nime – proteiinid ehk valgud. Peensooles lammutavad seedeensüümid moodustise algosadeks ja soolesein napsab kõige väärtuslikumad nende seast endale. Selliseid aminohappeid on kakskümmend ning on lõpmatu hulk võimalusi, kuidas neid omavahel kombineerides erinevaid proteiine moodustada. Meie, inimesed, ehitame nende kaasabil üles näiteks oma DNA, oma pärilikkuse, iga päeva jooksul toodetud uue raku puhul. Seda teevad ka kõik teised elusolendid, olgu siis taimed või loomad. Sellepärast on kõiges, mida inimene looduses süüa saab, proteiinid sees.

      Et ilma lihata vaegust tundmata toituda, selleks peab olema kavalam, kui paljud arvavad. Taimed moodustavad teistsuguseid proteiine kui loomad ja sageli kasutavad nad aminohappest ära nii väikese osa, et taimevalkusid nimetatakse seetõttu mittetäielikeks. Kui tahame siis nendest aminohapetest uuesti meile omaseid valkusid ehitada, jõuame ketis ainult nii kaugele, kuhu aminohape ulatub! Poolvalmis proteiinid lõhutakse kohe uuesti ära ja me pissime lühikestest kettidest koosnevad happed välja või taaskasutame neid mõnel muul moel. Ubades puudub aminohape metioniin, riisis ja nisus (ka seitanis) puudub lüsiin, maisis puudub koguni kaks aminohapet – lüsiin ja trüptofaan. See ei ole aga lihasööjate lõplik võit liha mitte söövate inimeste üle – taimetoitlased ja veganid peavad lihtsalt mitmekesisemalt sööma.

      Kuigi ubades puudub metioniin, on seal hiigelkogus lüsiini – nisutortilja oakreemi ja maitsva täidisega varustab meid kõikide aminohapetega, mida kehal valgutootmiseks vaja läheb. Kes sööb muna ja juustu, saab ka nende abil mittetäielike proteiinide puudujääke tasa teha. Paljudes maades on inimesed juba aastasadu vaistlikult söönud toite, milles toitained üksteist niimoodi täiendavad – riis ubadega, pasta juustuga, lameleib hummusega või röstleib maapähklivõiga. Varem lähtuti sellest, et ühe toidukorra ajal tuleb kombineerida erinevaid toiduaineid. Praegu teame, et see ei ole vajalik. Nii kaua kui me igapäevases menüüs siin-seal erinevaid toiduaineid kokku segame, suudab keha ennast hästi üleval pidada. On ka selliseid taimi, kelles on olemas piisav kogus kõiki tähtsaid aminohappeid, näiteks soja ja kinoa (tšiili hanemalts), amarant (rebashein), spirulina (sinivetikas), tatar ja tšiiaseemned (õlisalvei seemned). Tofu ongi sellepärast õigusega liha asendajaks saanud, kuigi on üks piirang – praegu on järjest rohkem inimesi selle suhtes allergilised.

      Allergiad ja toidutalumatus

      Üks teooria allergiate tekkepõhjuste kohta rajaneb peensoole seedetegevuse põhimõtetel. Kui meil ei õnnestu valku üksikuteks aminohapeteks lagundada, võivad imepisikesed tükid üle jääda. Tavaliselt veri lihtsalt ei omasta neid. Selles olukorras astub ootamatult mängu seni nähtamatuks jäänud jõud – antud juhul lümfid. Väikesed osakesed võivad rasvapiisa sees sattuda lümfisüsteemi, kus tähelepanelikud immuunrakud nad enda valdusesse haaravad. Näiteks leiavad nad lümfivedelikus ulpiva pähklitükikese ja kargavad võõrkehale loomu sunnil kallale.

      Kui nad eksinud toiduosakesi järgmine kord näevad, on nad juba paremini valmistunud ja suudavad jõuliselt rünnata – mingil ajal aitab ainult sellest, kui pähkel suhu panna ja juba pakivadki hästi informeeritud immuunrakud oma kuulipildujad lahti. Tulemuseks on järjest tugevamaks muutuvad allergilised reaktsioonid, nagu näiteks näo ja keele tugev paistetus. Selline selgitus sobib nende allergiatega, mida vallandavad rasvased ja valgurikkad toiduained nagu piim, munad ja eelkõige maapähklid. Miks pole olemas inimesi, kes on allergilised rasvase hommikuse peekoni vastu? Sellele on lihtne seletus. Me ju koosneme lihast ja suudame seda reeglina hästi seedida.

      Tsöliaakia ja gluteenitundlikkus

      Peensoolest alguse saavaid allergiaid ei vallanda ainult rasv. Koorikloomades, õietolmus ja gluteenis asuvad allergeenid ei ole iseenesest rasvapommid. Rasvast toitu söövatel inimestel pole tingimata teistest rohkem allergiaid. On veel üks teooria allergiate tekkepõhjuste seletamiseks. Soolesein võib lühikeseks ajaks muutuda läbistatavaks ja seetõttu on võimalik toiduülejääkide sattumine soolekudedesse ja verre. Teadlased uurivad eelkõige gluteeni osa selles protsessis – gluteen on nisus ja sarnastes teraviljades esinev valgukombinatsioon.

      Asi on selles, et taimedele ei meeldi, et me neid sööme. Taimed tahavad ennast tegelikult paljundada – ja meie sööme nende järeltulijad lihtsalt ära. Selle asemel et meile stseeni teha, panevad taimed pikemalt mõtlemata oma seemnetesse natuke mürki. Asi pole üldse nii dramaatiline, kui esmapilgul tundub – paar sissesöödud nisutera ei tee veel kummalegi poolele midagi halba. Nii elavad inimesed oma elu kenasti edasi ja ka taimed on rahul. Mida suuremat ohtu taim haistab, seda rohkem mürgist ainet ta oma seemneisse paneb. Nisu muretseb nii palju sellepärast, et tema seemnetel on kasvamiseks ja väljaarenemiseks väga väike ajavahemik. Miski ei tohi untsu minna. Gluteen takistab putukatel ühe tähtsa seedeensüümi tekkimist. Seetõttu on nisuoras jultunud rohutirtsu maole suureks koormaks, kui ta seda liiga palju näksib. Ja just sellisel puhul ongi mõlemale poolele parem, et rohutirts näksimise lõpetaks.

      Inimese soolestikus võib gluteen osaliselt seedimata soolerakkude seas ringi uidata ja sealt lähtudes üksikute rakkude vahelist seost nõrgestada. Tänu sellele satuvad nisuproteiinid piirkondadesse, kuhu nad СКАЧАТЬ