Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõjub, sest meie suu on ülitundlik! Seal asub palju rohkem närvilõpmeid kui teistes kehaosades. Pisimad maasikaseemned võivad meile kohutavalt närvidele käia ja me märkame iga salatisse sattunud liivatera paugupealt. Väike haav, mille olemasolu küünarnukil me isegi tähele ei paneks, teeb suus meeletut valu ja tundub hiigelsuurena.

      Ilma süljes loomulikult sisalduvate valuvaigistiteta oleks asi veel palju hullem! Kuna toitu närides ujutame selle üle süljes peituva valuvaigisti lisadoosiga, tundub kurguvalu pärast söömist väiksem ja ka väikesed suuõõnes asuvad haavad teevad vähem valu. Polegi vaja tingimata süüa – ka pelgalt närimiskummi närides saame osa suus leiduvast loomulikust valuvaigistist. Praeguseks on tehtud terve hulk uusi uurimusi, mis näitavad, et opiorfiinil on antidepressiivne mõju. Kas stressisöömise mõju ulatub ehk süljest kaugemalegi? Võib-olla annavad lähiaastate valu- ja depressiooniuuringud vastuse sellele küsimusele.

      Sülg kaitseb tundlikku suuõõnt mitte ainult liialt suure valu, vaid ka liiga suure halbade bakterite hulga eest. Seda eesmärki täidavad näiteks mutsiinid. Need on limaained, mis pakuvad meile lapsepõlves paar tundi vaimustavat meelelahutust, kui avastame, et nende abil saab oma suust „seebimulle” puhuda. Mutsiinid mähivad meie hambad ja igemed kaitsva mutsiinivõrgu sisse. Me pritsime neid oma süljepunktidest umbes samal moel kui Ämblikmees oma randmeist võrke välja tulistab. Sellesse võrku jäävad bakterid kinni, enne kui jõuavad meid rünnata. Kuni nad seal vangis on, saavad teised süljes sisalduvad antibakteriaalsed ained halbu baktereid hävitada.

      Aga ka siin kehtib sama põhimõte mis süljes leiduva valuvaigisti puhul – baktereid tapva aine kontsentratsioon ei ole üleliia kõrge. Sülje ülesanne ei ole meid läbinisti ära desinfitseerida. Väikeste suuolendite jaoks läheb meil vaja lausa korralikku hooldusmeeskonda. Kahjutuid suubaktereid ei juurita süljest välja, nad võtavad sisse oma koha. Muidu hõivaksid selle koha nende asemel ohtlikud haigusetekitajad.

      Magades ei tooda me sülge peaaegu üldse. See sobib padjamärgajatele hästi. Kui nad toodaksid ka öösel 1 kuni 1,5 liitrit sülge, nii nagu päeval, võtaks nende hobi inetu ilme. Kuna toodame öösiti nii vähe sülge, on paljudel hommikuti halb hingeõhk või kurguvalu. Kaheksa tundi nappi süljeeritust tähendab suumikroobide jaoks rünnakuluba. Jultunud bakteritele ei saa siis enam nii tõhusalt päitseid pähe ning suu ja kurgu limaskestad tunnevad piserdusseadmetest puudust.

      Sel põhjusel tuleb pidada nutikaks väljamõeldiseks hammaste pesemist enne ja pärast magamist. Õhtune hambapesu kahandab bakterite arvu suus ja see omakorda kärbib öösel suus pidutsevate mikroobide seltskonda. Hommikul kraamitakse öise pralle ülejäägid ära. Õnnekombel ärkavad süljenäärmed hommikuti koos meiega ja asuvad kohe tootmistööle! Hiljemalt esimene kukkel või hambahari ärgitab sülje korralikult voolama ning kõrvaldab mikroobid või saadab nad edasi allapoole makku. Seal kannab maohape ülejäänu eest hoolt.

      Kes ka päeva jooksul halva hingeõhu käes kannatab, ei suutnud ilmselt piisaval hulgal pahuraid baktereid eemaldada. Vihale aetud vennikesed varjavad end mõnusasti taas ülesloodud mutsiinivõrgu taga, kust antibakteriaalsed süljeosised neid enam nii hästi kätte ei saa. Siis on abi ehk keelekaabitsast, aga ka pikemaajalisest nätsunärimisest – see kannab hoolt selle eest, et sülg korralikult voolaks ja mutsiini varju peitu pugenud jäägid minema uhuks. Kui sellest kõigest tulu ei tõuse, on veel üks koht, kust võib otsida halva hingeõhu tekkepõhjuseid. Selle juurde jõuame kohe pärast teise suus asuva salapaiga tutvustamist.

      Selle kohaga käib kaasas tüüpiline üllatusmoment. Sa arvad, et tunned kedagi, ja avastad siis, et sel inimesel on ka tõeliselt ootamatu ja pöörane külg. Stiilse soenguga sekretäri Frankfurdist võib õhtuti leida Internetis kui metsikute albiinotuhkrute kasvataja. Hevimetallibändi kitarristi võib kohata lõnga väljamüügil, sest kudumine on nii lõdvestav ja pealegi saavad sõrmed korraliku mahvi. Parimate üllatuste osaliseks saame pärast esmamulje kujunemist – see on nii isegi iseenda keele puhul. Kui keel suust välja ajada ja seejuures peeglisse vaadata, ei paista kogu keele olemus kohe kätte. Võiks endalt küsida: hei, kuidas asi seal tagapool õigupoolest edasi läheb? Päris lõpuni välja me ju ei näe. Aga keele pöörane pool lööb välja just seal – see on keelejuur.

      Pildil: Keelejuures asuv immuunkude, nimetatakse ka tonsilla lingualiseks ehk keelemandliks.

      Siin on hoopis teistsugune, roosasid kupleid täis maastik. Kellel okserefleks liiga hästi arenenud pole, võib sõrmega ettevaatlikult keele pinnal tahapoole liikuda. Kohe kõige kaugema ääreni jõudes on tunda, et sealt altpoolt kõrgub miski reipalt vastu. Keelekuplite ehk keelekihnude tööks on üle kontrollida kõik, mida me alla neelame. Sel eesmärgil napsavad kuplid toidust, joogist ja hingeõhust kõige väiksemaid osakesi ja veavad need kupli sisse. Seal ootab ees terve immuunrakkude armee, et koos välismaailmast päris võõraste ainetega rividrilli teha. Õunatükid jätavad nad heaga rahule, aga kurguvalu tekitajatest peavad otsekohe kinni haarama. Pole selge, kes keda sõrme avastusretkel uurib, sest see ala kuulub meie keha kõige uudishimulikumate kudede hulka. Need on immuunkoed.

      Immuunkudedel on paar eriti uudishimulikku tulipunkti – täpsemalt öeldes ümbritseb immuunkudede ring neelu kogu ulatuses. Seda ala nimetatakse ka Waldeyeri neeluringiks – all keelekihnud, paremal ja vasakul kurgumandlid, ülal neeluvõlvis, nina ja kõrvade lähedal neelumandel. Kõik Waldeyeri neeluringi alale jääv kuulub tegelikult mandlite alla. Keelemandel, neelumandel ja ka vanad head kurgumandlid teevad kõik sama asja. Nad kompavad uudishimulikult kõike võõrapärast ja treenivad immuunrakke ennast kaitsma.

      Kurgumandlid, mis sageli eemaldatakse, lihtsalt ei tee seda alati piisavalt nutikalt. Nad ei moodusta kupleid, vaid sügavaid vagusid, et oma pealispinda suurendada. Seejuures jääb mõnikord liiga palju võõrast värki tolknema ja see tuleb väga raskesti uuesti välja, nii tababki siinseid kudesid sageli põletik. See on üliuudishimulike mandlite nii-öelda kõrvaltoime. Kes tahab välistada keelest või hammastest tulevat halba hingeõhku, võiks lasta ka mandlid üle vaadata – juhul kui tal need veel alles on.

      Mõnikord peidavad end siin väikesed valged kivikesed, mis jube halvasti lõhnavad! Inimesed ei tea seda enamasti ja võitlevad nädalate kaupa vastiku hingeõhu või imeliku maitsega suus. Kõik see hammaste ja keele puhastamine ja kuristamine ei aita siis peaaegu üldse. Kunagi tulevad kivid ise välja ja siis on kõik jälle hästi – aga ei ole vaja nii kaua oodata. Need kivikesed saab välja pressida pisukese harjutamise abil ja halb hingeõhk kaob sekundipealt.

      Parim test ebameeldiva lõhna päritolu väljaselgitamiseks on see, et tuleb sõrme või vatipulgaga üle mandlite libistada. Kui see siis halvasti lõhnab, võib hakata kivikesi otsima. Ka nina-kurgu-kõrvaarstid eemaldavad neid kive – ja siis on see mugav ja turvaline toiming. Kes tunneb rõõmu ilguse piiri peal olevatest YouTube’i videotest, võib vaadata mitmeid pressimistehnikaid ja kõige äärmuslikumaid väljutatud kivisid. Nõrganärvilistele see muidugi mõeldud ei ole.

      Mandlikivide vastu on olemas veel teisigi koduseid vahendeid. Mõned inimesed kuristavad mitu korda päevas soolveega, teised on nõus turult ostetud värske hapukapsa eest oma elu pandiks andma. Kolmandad arvavad, et piimatoodetest loobumine viib kividevaba eluni. Ükski neist võimalustest pole teaduslikult tõestatud. Rohkem on uuritud küsimust, millal peaks mandlid välja opereerima. Vastus kõlab nii: parem oleks, kui see juhtuks pärast seitsmendat eluaastat.

      Selleks ajaks oleme kõik olulise ära näinud. Igatahes on seda teinud meie immuunrakud. Nad sattusid täiesti võõrasse maailma, kuhu nad emme seest meelitati, paar korda on käidud aias või metsas, mõnda looma katsutud, palju külmetusi üksteise järel läbi põetud, lasteaias terve rodu uute inimestega tuttavaks saadud. On juba elatud kah. Selleks ajaks on immuunsüsteem asja nii-öelda omandanud ja suudab normaalselt töötada kogu meie ülejäänud elu jooksul.

      Enne seitsmendat eluaastat СКАЧАТЬ