Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta - Giulia Enders страница 6

Название: Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta

Автор: Giulia Enders

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Медицина

Серия:

isbn: 9789985337363

isbn:

СКАЧАТЬ suurendada kuni tuhat korda. Nimelt kasutavad mõned bakterid alkoholi toiduna (mõnikord on seda maitset tunda käärima läinud puuviljades). Kui soolestikus istuvad usinad gaasitootjad, saab öisest diskost hommikune trompetikontsert. Säh sulle siis, et „alkohol desinfitseerib”!

      Ja nüüd mao muljetavaldava kuju juurde. Mao üks külg on teisest palju pikem, nii peab see organ ennast kõverasse painutama. Seeläbi tekivad mao sisemuses suured voldid. Võib öelda ka, et magu mängib seedimisorganite seas Quasimodo rolli. Aga tema vormitul välimusel on sügavam mõte sees. Kui neelame lonksu vett, saab vedelik söögitorust otse piki mao paremat, lühemat külge voolata ja maabub joonelt peensoole ukse taha. Toit aga potsatab mao suuremasse poolde. Nii eraldab seedimispaun äärmise hoolikusega üksteisest selle, mida on vaja peenemaks sõtkuda ja mida võib kiiremas korras edasi saata. Magu pole üldse vildakas, tal on lihtsalt kaks eksperdi oskustega külge. Üks saab paremini hakkama vedelikega, teine tahke kaubaga. Kaks magu, kui nii võib väljenduda.

      Ringi keerutav peensool

      Kõhus asub kolm kuni kuus meetrit pikk peensool. Ta on seal üsna vabalt, silmus silmuse järel. Kui meie batuudil hüppame, põrkab ka tema kaasa. Kui istume lendu alustavas lennukis, pressitakse ka tema tooli seljatoe poole. Kui tantsime, keksib ka tema reipalt siia-sinna. Ja kui me kõhuvalu käes vaeveldes nägu kõverdame, võtavad tema lihased pingutades peaaegu sama kuju.

      Ainult vähesed inimesed on oma peensoolt näinud. Ka soolestiku peegeluuringu jooksul näeb arst peamiselt vaid jämesoolt. Kellel on olnud juhust neelatava kaamera abil peensooleni jõuda, saab enamasti üllatuse osaliseks. Sünge vooliku asemel ootab ees hoopis teistsugune vaatepilt – peensool läigib nagu samet, ise niiske ja roosa ja kuidagi õrn. Väga vähesed teavad, et väljaheide tuleb mängu alles jämesoole kõige viimasel meetril. Eelmised meetrid on üllatavalt puhtad (muide, ka igati haisuvabad) ja toimetavad truult ja isukalt kõigega, mida me neelates nende suunas saadame.

      Esmapilgul tundub, et peensoole toimimine on vähem mõtestatud kui teiste organite oma. Südamel on neli kambrit, maksal on maksasagarad, veenidel on klapid ja ajul on piirkonnad – peensool seevastu siugleb sihitult ringi. Tema tõeline kuju selgub alles mikroskoobi all. Tegemist on olendiga, kes paremini kui kõik teised kehastab mõistet „armastus pisiasjade vastu”.

      Soolestik tahab meile pakkuda võimalikult palju tasapinda. Selleks voldib ta end meelsasti kokku. Kõigepealt on seal nähtavad voldid – ilma nendeta oleks meil vaja kuni 18 meetri pikkust peensoolt, et piisaks seedimisruumi. Voltide terviseks! Peensoole masti täiuslikkuse taotleja ei piirdu aga enesestmõistetavalt ainult sellega. Ainuüksi ühe ruutmillimeetri suurusel soolepinnal kerkib toidupudisse kolmkümmend pisikest narmakest. Need narmad ehk hatud on nii väikesed, et me neid vaevalt näeme – sõna otseses mõttes vaevu-vaevu. Piir nähtava ja nähtamatu vahel hägustatakse meie silme all nii meisterlikult, et eristame vaid sametist pinnastruktuuri. Väikesed hatud näevad mikroskoobi all välja nagu suured ehtsatest rakkudest moodustuvad lained. (Samet näeb muide ka samamoodi välja.) Parema mikroskoobi all eristaks meie silm, et iga üksik rakk on omakorda kaunistatud narmasarnaste väljasopistustega. Narmad narmaste peal, eks ole. Nendel hattudel jällegi on sametine ääristus, mis on tekkinud loendamatutest hirvesarvi meenutavatest suhkrumoodustistest – see on niinimetatud glükokalüks. Kui saaks kõik siin siledaks rullida – nii voldid, hatud kui mikrohatud –, oleks soolestiku pikkus umber seitse kilomeetrit.

      Miks see peab üleüldse nii hiigelsuur olema? Kui kõik kokku arvata, toimub seedimine nahast sada korda suuremal pinnal. Seda tundub väikese krõpsuportsu või ühe õuna seedimiseks ebaproportsionaalselt palju olevat. Aga just selle põhimõtte järgi toimubki tegevus meie kõhus. Me suurendame iseennast ja muudame kõik võõra väiksemaks, kuni see on nii pisike, et suudame selle vastu võtta ja sellest saab meie osa.

      Sellega teeme algust juba suus. Õunaamps kostab ainult seetõttu nii mahlasena, et me lõhkame hammastega miljoneid õunarakke nagu õhupalle. Mida värskem on õun, seda rohkem on veel puutumata rakkusid – sellepärast äratabki eriti vali amps suuremat usaldust.

      Pildil: Soolehatud, mikrohatud ja glükokalüks.

      Nii nagu me armastame krõmpsuvat värskust, eelistame ka sooja valgurikast toitu. Me peame praelõiku, munaputru ja praetud tofut toorest lihast, vedelast munast ja külmast tofust maitsvamaks. Ka selle põhjuseks on meie vaistlik arusaam asjadest. Maos juhtub toore munaga nimelt sama mis pannil – munavalge jääb valgeks, munakollane muutub pastelseks ja mõlemad hüübivad. Kui me siis paraja ajavahemiku järel oksendaksime, tuleks välja ehtne munapuder ja seda ilma igasuguse kuumuseta. Proteiinid reageerivad kuumale pliidiplaadile samuti nagu maohappele – nad laotavad ennast laiali. Siis ei ole nende ülesehitus enam nii keeruline, et nad saaksid end näiteks munavalges nähtamatuseni lahustada. Nad näitavad ennast valgete tükkidena. Nii on neid maos ja peensooles palju lihtsam lagundada. Niisiis hoiab toiduvalmistamine kuumtöötlusel meie jaoks kokku esimese partii „lahtivoltimise energiat”, mille muidu peaks mängu panema magu. Toiduvalmistamine on seedimisäris kõige sagedamini sisseostetud teenus.

      Sissesöödud toiduainete kõige viimane peenestamine toimub lõpuks peensooles. Kohe peensoole alguses kaksteistsõrmiku poolel on sooleseinas väike auk, see on kaksteistsõrmikunäsa. See meenutab natuke suus asuvaid süljepunkte, aga on neist suurem. Selle imeväikese avause kaudu pritsitakse toidumassi peale seedemahlasid. Neid toodetakse maksas ja kõhunäärmes iga kord, kui me midagi sööme, sealt saadetakse need edasi näsa juurde. Nad sisaldavad samu koostisosi nagu supermarketis müügil olevad pesu- ja loputusvahendid: seedeensüüme ja rasvalahusteid. Samal ajal kui pesu märjalt sõtkutakse, eemaldavad pesuvahendid riietelt plekke, lahustades rasva, valku ja suhkrut sisaldavaid aineid ja viies nad koos loputusveega välja. Samasugune soolesisu läbisegamine toimub peensooles. Seal lahustatakse aga hiigelsuuri valgu-, rasva- või süsivesikukamakaid, et need jõuaksid läbi sooleseina verre. Õunatükk pole siis enam õunatükk, vaid miljarditest ja mustmiljarditest energiarikastest molekulidest koosnev toidulahus. Et kõiki molekule vastu võtta, läheb vaja õige suurt ruumi – seitse kilomeetrit on täitsa piisav. On veel olemas ka turvapuhvertsoonid, juhuks kui tekib soolepõletik või inimene nakatub kõhugrippi.

      Igas peensoole hatus elutseb pisike veresoon. Seda toidetakse endasse imetud molukulidega. Kõik peensoole veresooned saavad kokku ja voolavad siis maksast läbi. Maks kontrollib, kas toidus on kahjulikke aineid. Ohtlikud ained saab siin veel hävitada, enne kui nad jõuavad suurde vereringesse. Kui sööme liiga palju, pannakse esimesed energiavarud siia tallele. Maksast voolab toitaineid täis veri otse südamesse. Sealt pumbatakse veri võimsa hooga edasi keha paljudesse rakkudesse. Näiteks võib üks suhkrumolekul maanduda paremal rinnanibul asuva naharaku juures. Siin võetakse ta vastu ja põletatakse hapniku vahendusel ära. Seejuures tekib raku elushoidmiseks vajalik energia ja kõrvalsaadustena soojus ja üliväike kogus vett. See toimub korraga nii paljude väikeste rakkudega, et meie kehasoojus püsib pidevalt 36–37 kraadi juures Celsiuse skaalal.

      Energiavahetuse põhiprintsiip on lihtne – küpse õuna kasvatamiseks vajab loodus energiat. Meie, inimesed, jällegi peenestame õuna ja põletame ta seejärel viimse molekulini ära. Selle käigus taas vabanevat energiat kasutame me elamiseks. Kõik sooletraktiga seotud elundid suudavad hankida küttematerjali meie keharakkude tarvis. Ka meie kopsud ei tee muud, kui võtavad iga hingetõmbega vastu molekule. „Hinge tõmbama” tähendab seega teiste sõnadega „gaasi kujul esinevat toitu endasse võtma”. Suur osa meie kehakaalust kujuneb tänu sissehingatavale õhule ja mitte ainult juustuburgeritele. Taimed tõmbavad lausa enamiku oma kaalust õhust ja mitte maast … Ma loodan siiski, et ma ei andnud oma jutuga naisteajakirjadele ainest järgmise dieedi jaoks.

      Me säilitame niisiis kõikides elundites energiat – ja peensool on esimene, kust me midagi ka vastu saame. See teeb söömisest ühe tänuväärse ettevõtmise. Kohe pärast viimast suutäit ei maksa aga energiasööstu СКАЧАТЬ