Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib nisu tarbimine vallandada tõsiseid põletikke, mis hävitavad soolehattusid või nõrgestavad närvisüsteemi. Tsöliaakia all kannatavad inimesed kogevad kõhuvalusid, kõhulahtisust, lapsed ei kasva eriti jõudsalt või on talviti väga kahvatud. Tüütuks muudab haiguse see, et väljaravimine õnnestub kord paremini, kord halvemini. Mõne kergema põletiku korral ei pruugi inimene aastaid midagi märgata. Aeg-ajalt kõht valutab või kannatab patsient verevaeguse all, mis jääb perearstile silma tänu juhusele. Parim ravi tsöliaakia puhul on praeguse seisuga täielik loobumine nisust ja teistest gluteeni sisaldavatest teraviljadest.

      Gluteenitundlikkuse puhul võib nisu süüa, ilma et see tooks kaasa tõsiseid peensoolekahjustusi, aga liialdada siiski ei maksaks. Võtkem eeskuju rohutirtsudelt. Paljud märkavad aga alles siis, kui on nädala või paar söönud gluteenivaba toitu, et tunnevad end paremini. Ometi kord on neil harvemini seedimisprobleeme või puhitusi, peavalusid või liigesevaevusi. Mõned suudavad paremini keskenduda või on vähem väsinud ja omadega läbi. Gluteenitundlikkust hakati teaduslikult uurima alles hiljuti. Hetkeseisuga võib diagnoosi kokku võtta nii – vaevused taanduvad gluteenivaba toidu tarbimise abil, kuigi uuringud ei viita tsöliaakia olemasolule. Soolehatud ei ole küll põletikus või hävinenud, aga immuunsüsteem tunneb end suure hulga kuklite söömise järel ikka ja jälle ebamugavalt.

      Soole läbilaskvus võib suureneda ka lühiajaliselt, näiteks seoses antibiootikumide võtmisega, suure alkoholikoguse tarbimise puhul või stressi pärast. Kes juba üksnes neil põhjustel gluteeni suhtes tundlikuks muutub, sellel võib välja kujuneda ka gluteenitalumatus. Siis on abi sellest, kui mõneks ajaks gluteenist täielikult loobuda. Lõpliku diagnoosi panemiseks on tähtis läbi teha vastavad uuringud ja saada kinnitust, et verelibledes elavad teatud molekulid. Üldtuntud veregruppide A, B, AB ja 0 kõrval on veel palju teisi omadusi, nagu niinimetatud HLA-DQ-marker. Kellel pole DQ-2- või DQ-8-markerit, sellel suure tõenäosusega tsöliaakiat ei teki.

      Laktoosi- ja fruktoositalumatus

      Laktoositalumatus ei ole sisuliselt allergia ega toidutalumatus. Aga ka selle puhul jääb toit täielikult algosadeks lõhustamata. Laktoos on piima koostisosa ja koosneb ise kahest keemiliselt seotud suhkrumolekulist. Kahe molekuli vahelise ühenduse lõikab läbi seedeensüüm, mis ei ole pärit kaksteistsõrmikunäsast. Peensoolerakud ehitavad selle ise üles oma kõige väiksematest hattudest. Sooleseinaga kokku puutudes laktoos eraldub ja omastatakse eraldiseisvad suhkrud. Kui see ensüüm puudub, võivad inimest tabada samasugused raskused nagu gluteenitalumatuse või gluteenitundlikkuse all kannatajat: kõhuvalu, kõhulahtisus ja ka puhitused. Erinevalt tsöliaakiast ei eksle aga seedimata laktoosiosakesed sooleseinast läbi. Nad libisevad peensoolest edasi jämesoolde ja toidavad seal gaasi tootvaid baktereid. Võib öelda, et puhitused ja teised vaevused on tänulik tervitus kuninglikult ülesöönud mikroobidelt. Kuigi laktoositalumatus valmistab ebamugavust, ei ole ta pikas plaanis nii ebatervislik kui suhteliselt tundmatu tsöliaakia.

      Kõigil inimestel on laktoosi seedimise geen olemas. Harvadel juhtudel on sellega probleeme kohe sünnist alates. Sel juhul ei saa beebid juua emapiima, ilma et see tekitaks tugevat kõhulahtisust. 75 protsendi puhul inimestest lülitub geen vanemaks saades aegamööda välja. Nad ei joo ju hiljem enam ainult rinnast või lutipudelist. Väljaspool Lääne-Euroopat, Austraaliat ja USA-d on täiskasvanuna piima taluvad inimesed haruldus. Ka meie laiuskraadidel leidub kauplustes laktoosivabasid tooteid järjest rohkem, sest hinnangute põhjal ei talu laktoosi iga viies Saksamaa kodanik. Mida vanem inimene, seda suurem on tõenäosus, et tema keha ei suuda enam piimasuhkruid lõhustada. Sageli ei tulda kuuekümneselt aga selle pealegi, et puhitustest punnis kõht või kerge kõhulahtisus võiks tulla harjumuspärasest piimaklaasist või maitsvast koorekastmest.

      Oleks aga selge ebausk arvata, et nüüd ei tohi enam piima suu sissegi võtta! Enamikul juhtudest on soolestikus laktoosi lõhustavad ensüümid olemas, aga nende aktiivsus on pisut pärsitud. Ütleme nii, et see on 10–15 % sellest, mis seni oli neile jõukohane. Kui on aga kindel, et ilma klaasi piimata on kõhus mõnusam tunne, võib hakata tasapisi uurima, kui palju veel piimatooteid süüa saab ja millisest kogusest alates tekivad probleemid. Tükk juustu või koor kohvi sees on kindlasti lubatud, täpselt samuti ka piim magustoitudes.

      Sarnane olukord valitseb ka Saksamaa kõige sagedamini esineva toidutalumatuse puhul. Igal kolmandal sakslasel on probleeme puuviljasuhkrute hulka kuuluva fruktoosiga. Sealt ongi alguse saanud klassikaline seltskonnamäng „Kirsid söödud”. „Kirsid söödud, vesi joodud, kõhuvalu käes …” Ka fruktoosiga kaasneb tõsiseid, kaasasündinud talumatuse juhtumeid, kui inimestel tekivad juba väikseima koguse peale seedimisprobleemid. Suuremal osal inimestest on probleem aga pigem liiga suure fruktoosikogusega. Enamik inimesi teab asjast liiga vähe ja sisseoste tehes kõlab „valmistatud puuviljasuhkruga” tervislikumalt kui „valmistatud suhkruga”. Sellepärast magustavad toidutootjad oma toitusid meelsasti puhta fruktoosiga ja annavad nii oma panuse sellesse, et meie toit sisaldaks rohkem fruktoosi kui kunagi varem.

      Üks õun päevas ei valmistaks paljudele mingit probleemi, kui fruktoosi ei sisaldaks veel ka ketšup friikartulite peal, magustatud puuviljajogurt ja poest ostetud ühepajatoit. Mõni tomatisort on spetsiaalselt nii aretatud, et see sisaldaks eriti palju puuviljasuhkrut. Peale selle on puuviljavalik poodides praegu selline, et ilma üleilmastumise ja lennuliikluseta ei saa enam kuidagi hakkama. Troopilistest maadest pärit ananassid on talviti kõrvuti Hollandi kasvuhoonetest tulnud värskete maasikatega ja Marokost tulnud kuivatatud viigimarjadega. See, mida me toidutalumatuseks peame, võib olla hoopis keha täiesti normaalne reaktsioon. Inimese keha on ju viimase põlvkonna jooksul pidanud harjuma toiduga, mida ta varem pole tarbinud miljonite aastate jooksul.

      Fruktoositalumatuse taga varjab ennast teistsugune mehhanism kui gluteeni- ja laktoositalumatuse puhul. Kaasasündinud fruktoositalumatusega inimestel on rakkudes vähem fruktoosi töötlemiseks mõeldud ensüüme. Fruktoos saab rakkudes rahulikult jõudu koguda, et hakata siis segama teisi protsesse. Kui fruktoositalumatus ilmneb hilisemas eas, arvatakse, et soolestikul on probleeme puuviljasuhkrute omastamisega. Selleks on sooleseinas sageli vähem transpordikanaleid (niinimetatud GLUT-5-transpordiproteiinid). Näiteks kui inimene sööb sisse väikese koguse puuviljasuhkrut – ütleme, ühe pirni –, koormab see transpordikanalid üle, ja nii nagu laktoositalumatuse puhul, liigub pirnisuhkur edasi jämesoole soolefloorasse. Praegu vaidlevad mõned teadlased selle üle, kas probleemi põhjus on tõesti väiksem transpordikanalite arv, sest ka ilma vaevusteta inimesed saadavad osa fruktoosist seedimata jämesoolde (eelkõige siis, kui seda on liiga palju). Näiteks seetõttu, et võib-olla on soolefloora asustatud sobimatu koosseisuga. Kui selline inimene pirni ära sööb, saadab ta üleliigse fruktoosi sellise soolebakterite meeskonna meelevalda, mis kasutab seda ebamugavate vaevuste tekitamiseks. Muidugi mõista on seisund seda ägedam, mida rohkem ketšupit, poest ostetud ühepajatoitu või puuviljajogurtit inimene enne seda on ära söönud.

      Fruktoositalumatus võib ka tuju alla viia. Nimelt aitab suhkur kaasa paljude teiste toitainete omastamisele veres. Aminohape trüptofaan klammerdub seedimise ajal meelsasti fruktoosi külge. Kui kõhus on aga nii palju fruktoosi, et suuremat osa sellest pole võimalik omastada, läheb ka trüptofaan kaduma. Me vajame trüptofaani aga serotoniini valmistamiseks. Serotoniin on signaalaine, millele on antud õnnehormooni nimi, sest selle puudumine võib viia depressiooni tekkimiseni. Seega võib pikka aega avastamata fruktoositalumatus põhjustada üpris tõsiseid depressiivsuse puhanguid. Arstide igapäevatöös on see teadmine oma koha leidnud alles üsna hiljuti.

      Küsimus, kas liiga palju fruktoosi sisaldav toidusedel mõjutab meeleolu, ei ole väga kaua päevakorras olnud. Rohkem kui 50 grammi fruktoosi tarvitamine päevas (see võrdub viie pirni, kaheksa banaani või kuue õunaga) koormab transportijad üle enam kui pooltel inimestel. Kui süüa rohkem, võib see tervist mõjutada ja tulemuseks on kõhulahtisus, kõhuvalu, puhitused ja pikema aja jooksul ka depressiivne meeleolu. USA-s on keskmine tarvitatav päevane fruktoosikogus praegu juba 80 grammi. Meie vanemad said hakkama tee sisse pandud mee, mõne juhusliku valmistoidukorra ja normaalse köögiviljakogusega – kokku 16 kuni СКАЧАТЬ