Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teisi vaevusi, näiteks kõhuvalu. Siin peitub huvipakkuv vihje kõigile teadlikult toituvatele salatisööjatele. Väga paljude poes või kiirtoidukohtades müüdavate salatite kastmetes kasutatakse tänapäeval fruktoosi-glükoosisiirupit. Uurimuste abil on kindlaks tehtud, et see siirup surub ka fruktoositalumatuseta inimestel maha teatud täiskõhutundest märku andvad signaalained (leptiin). Sama palju kaloreid andev salat, millele lisatakse omatehtud äädika-õli- või jogurtikastet, hoiab täiskõhutunnet pikemat aega.

      Nagu kõik elu valdkonnad, muutub ka toiduainetööstus pidevalt. Mõnikord mõjuvad uuendused hästi, mõnikord halvasti. Soolamist näiteks peeti ennemalt eesrindlikuks meetodiks, kuna see pani piiri liha riknemisest tingitud mürgitusjuhtudele. Sellepärast tavatseti sajandite jooksul soolata liha- ja vorstikraami säilitamise eesmärgil suure nitriti kogusega, mis andis neile helendava punase tooni. Sellel põhjusel ei muutu sink, salaami, maksavorst ega ka suitsuliha praadimisel pruunikashalliks nagu eeltöötlemata praelihalõik või karbonaad. 1980. aastal hakati nitritite kasutamist terviseriskide tõttu lõpuks ometi vähendama. Praegu ei sisalda vorstitooted üle 100 milligrammi (üks tuhandik grammist) nitritit kilogrammi liha kohta. Sellest ajast saadik on tunduvalt vähem inimesi haigestunud maovähki. Seega oli ühe alguses väga mõistliku uuenduse korrigeerimine enam kui asjakohane. Tänapäeval segavad nutikad lihunikud suure koguse C-vitamiini vähese nitritiga, selleks et liha paremini säiliks.

      Kaasaegne mõtlemisele uue suuna andmine oleks vajalik ka seoses nisu, piima ja fruktoosi kasutamisega. On hea, et nad meie toidulaual on, sest nad sisaldavad väärtuslikke aineid. Aga ehk peaksime natuke mõtlema koguse üle, kui palju me neid kasutame. Meie esiisad, jahimehed ja korilased, kasutasid ühes aastas toiduks kuni viissada erinevat lähiümbrusest pärinevat juurikat, lehte ja taime – meie toit tuleb suuremalt jaolt seitsmeteistkümnelt sagedamini kasutatavalt taimelt. Ei maksa siis imestada, et soolestik sellistes oludes hätta jääb.

      Seedimisprobleemid jagavad ühiskonna kaheks. Ühed hoolitsevad oma tervise eest ja jälgivad täpselt oma toitumist, teised lähevad närvi, et ei saa enam sõpradele õhtusööki valmistada, ilma et peaks midagi ka apteegist ostma. Mõlemal poolel on õigus. Paljud inimesed on muutunud liiga ettevaatlikuks, kuna nad on arstilt kuulnud toidutalumatuse kohta ja tähele pannud, et nende tervisehädad mõnest toiduainest loobudes leevenevad. Nad ei söö enam puuvilju, teravilja- ega piimatooteid, justkui oleksid need mürgitatud. Suurem osa neist reageerib tegelikult tundlikult liiga paljudele nende toiduainete seast ega kannata geneetiliselt tingitud toidutalumatuse all. Neil on piisavalt ensüüme väikese koguse koorekastme seedimiseks ja nad võivad vabalt mõnikord lasta hea maitsta kringlitükil või puuviljamagustoidul.

      Tundlikkusele peaks aga igal juhul tähelepanu pöörama. Mitte iga toidukultuuri uuendust ei pea vapralt alla neelama. Nisutooted hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuooteks, fruktoos igas toidus või piim aastaid pärast imikueast väljumist – pole midagi hullumeelset selles, et see kehale ei meeldi. Samuti ei peaks sagedase kõhuvalu peale lihtsalt arvama, et „jälle on kõht lahti”, ega loidust iseenesest mõistetavalt võtma – selliste asjadega ei tohiks leppida. Isegi siis, kui arst teeb järelduse, et patsiendil ei ole tsöliaakiat või tõsist fruktoositalumatust, on patsiendil õigus endale head teha, kui ta paneb tähele, et mõne toiduaine ärajätmine mõjub talle hästi.

      Antibiootikumikuurid, suur stress või mao-sooleinfektsioonid on üleüldise toiduga liialdamise kõrval tüüpilisemad ajutise toidutundlikkuse vallandajad. Aga niipea kui tervislik tasakaal on taastunud, saab ka õrn soolestik ennast korda seada. Lahendus ei ole eluaegne loobumine, vaid see, et võib jälle süüa natuke seda, mida inimene pikka aega ei talunud – aga keha jaoks talutavas koguses.

      PISUT LUGEMIST VÄLJAHEITE KOHTA

KoostisosadVärvusKonsistents

      Hea lugeja, on aeg tegeleda hoidistatud kraamiga. Tõmmake traksid pingule, lükake prillid korralikult ninale ja võtke tubli lonks teed! Me läheneme turvalist vahemaad hoides saladuslikule hunnikule.

      KOOSTISOSAD

      Paljud inimesed arvavad, et väljaheide koosneb sellest, mida nad on söönud. See ei ole nii.

      Kolm neljandikku väljaheitest moodustab vesi. Me kaotame iga päev ümmarguselt 100 milliliitrit vedelikku. Seedimise ajal imendub soolestikust umbes 8,9 liitrit vett. See, mida me siis veel tualetipotis näeme, on tõhususe tipp – kõik, mis vedelikku pidama on jäänud, kuulub siia õigusega. Paraja veesisalduse korral on väljaheide piisavalt pehme, et ainevahetuse jäägid kindlalt kehast välja toimetada.

      Bakterid moodustavad kolmandiku tahkest väljaheitest. Nad on oma aja sooleflooras lõpuni teeninud ja lahkuvad seetõttu tegevteenistusest.

      Teise kolmandiku moodustavad seedimatud taimekiud. Mida rohkem sööb inimene köögivilja või puuvilja, seda suuremad on hunnikud. Keskmine päevase väljaheite kaal on 100–200 grammi, aga kui süüa palju värsket, võib see tõusta umbes 500 grammini päevas.

      Viimase kolmandiku hulgas on igasugust pudi-padi. See koosneb kõigest, millest keha tahab lahti saada – näiteks ravimite ülejäägid, värvained või kolesterool.

      VÄRVUS

      Inimese väljaheite loomulik värvus jääb pruuni ja kollakaspruuni vahele. Seda ka siis, kui me pole söönud midagi, mis oleks sama värvi. Samamoodi on asjalood ka uriiniga – see on tavaliselt kollakas. Asja taga on üks saadus, mida me iga päev värskena juurde toodame – veri. Ühes sekundis toodetakse 2,4 miljonit uut vereliblet. Samal ajal hävineb neid täpselt niisama palju. Vere punane värvaine muutub seejuures kõigepealt roheliseks ja siis kollaseks – seda võib näha ka siis, kui olete end ära löönud, siniste plekkide erinevate arengufaaside puhul. Uriiniga pissitakse väike osa kollasest ainest välja. Suurem osa jõuab maksa kaudu soolestikku. Seal võivad bakterid omandada veel ühe värvuse – pruuni. Meie jaoks on äärmiselt praktiline, kui oskame anda hinnangu väljaheite värvuse nüanssidele.

      HELEPRUUNIST KOLLASENI. See värvitoon võib tekkida süütu haigusseisundi, Gilberti sündroomi ehk Meulengrachti tõve puhul. Üks verd lõhustavatest ensüümidest töötab ainult 30-protsendilise tõhususega. Seetõttu jõuab soolestikku vähem värvainet. Gilberti sündroom ehk Meulengrachti tõbi on suhteliselt laialt levinud – seda esineb kaheksal protsendil elanikkonnast. Asi pole aga hull, sest see ensüümidefekt ei põhjusta peaaegu üldse vaevusi. Ainuke kõrvalmõju on see, et inimene ei talu hästi paratsetamooli ning peaks võimalusel hoiduma selle võtmisest.

      Teine kollaka väljaheite tekkimise põhjus on probleemid soolebakteritega – kui nemad õigesti ei tööta, ei värvu väljaheide pruuniks. Antibiootikumide võtmine või kõhulahtisus võib värvainetootmise segi lüüa.

      HELEPRUUNIST HALLINI. Kui maksa ühendustee soolestikuga on katkenud või ummistunud (enamasti pärast sapipõit), ei jõua vere värvained enam väljaheitesse. Katkenud liikumisteed ei tõota kunagi head, seetõttu peaks halli värvi väljaheite puhul kohe arsti juurde minema.

      MUST VÕI PUNANE. Hüübinud veri on must, värske veri punane. Antud juhul ei ole kõne all ainult värvaine, mis võib pruuniks muutuda. Nende värvide esinemisel on väljaheitesse sattunud terved verelibled. Hemorroidide puhul ei pea helepunase värvuse pärast muretsema. Kui väljaheide paistab tumedam, tuleks lasta see arstil üle kontrollida – välja arvatud juhul, kui on söödud punast peeti.

      KONSISTENTS

      Bristoli roojaskaala loodi 1997. aastal. Seega pole see veel küllalt vana, võrreldes sellega, kui palju miljoneid aastaid roojamine juba olemas on. Skaalal on ära toodud seitse võimalikku väljaheite konsistentsi. Skaalast võib palju СКАЧАТЬ