Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis tegid perekonna elu lihtsamaks. Sóley oli terve pärastlõuna hoolega joonistanud ja värvinud. Thóra suureks üllatuseks oli tütar ka võitnud, kuigi senimaani polnud ta erilist kunstiannet üles näidanud. Tüdruk, kes oli võitnud kõige vanemas vanuserühmas, tuli tagasi oma kohale väikese lillekimbu ja tšekiga võistluse sponsorilt, kes oli üks maa suurimaid elektrikaupade turustajaid. Raamatukoguhoidja kutsus järgmisena välja Sóley, kes astus naise kõrvale, põsed erutusest punased.

      „Palju õnne võidu puhul,” ütles raamatukoguhoidja ja surus Sóley väikest kätt. Ta osutas tüdruku pildile, mis rippus erilisel stendil koos teiste töödega, mis olid võistlusele esitatud. Neid ei olnud eriti palju, just nagu Thóra oligi kahtlustanud, kui ta kuulis, et Sóley on võitnud. „Ma pean ütlema, et see on üks väga ilus pilt triikrauast, mille sa oled joonistanud,” ütles raamatukoguhoidja ja ulatas Sóleyle suure ümbriku ja lillekimbu.

      Thóra kortsutas kulmu. Miks oli Sóley joonistanud pildi triikrauast? Tema eksabikaasa oli triikraua lahutuse ajal endale võtnud, sest Thóra riietest ei vajanud ükski triikimist. Thóra kahtles isegi, kas Sóley üldse teab, milline triikraud välja näeb, aga tundus, et ta oli ka ilma eeskujuta täitsa head tööd teinud. Thóra vaatas uhkusega tütre pilti, samal ajal kui tüdruk seisis raamatukoguhoidja kõrval, auhind käes ja näost veel punasem kui enne ning pilk varvastel. Näis, et ta puhkeb kohe nutma, aga ta surus hambad kokku.

      „See on mootorsaan. Mitte triikraud,” ütles Sóley ja hammustas alahuult.

      Nüüd oli raamatukoguhoidja kord kergelt punastada, kuid Thóra suureks kergenduseks lahendas ta probleemi, öeldes, et oli oma märkmetest valesti lugenud. Gylfi naerupahvatus aga ei aidanud mitte vähematki. Kui nad pärast pildi ees seisid, jätkas ta itsitamist.

      „See näeb välja täpselt nagu triikraud,” ütles ta. „Kuidas sulle üldse pähe tuli mootorsaani joonistada? Kas see on siis kodumasin?” Thóra astus tütre kaitseks välja. „Loomulikult on. Maakohtades peetakse mootorsaane kodumasinateks.” Ta võttis tütre käest kinni. Sóley oli ikka veel norgus. „Ära kuula teda. Ta ei tea isegi, kuidas mootorsaanid välja näevad.” Sama kehtis tõenäoliselt ka Sóley kohta. „Ma ostan sulle tänase päeva puhul jäätist.” Ta heitis pilgu ka teistele piltidele. „Sóley. Sinu oma on kindlalt kõige ilusam. Palju etem kui kõik teised.”

      „Ei, see on kole,” ütles laps. „Ma oleks pidanud joonistama ukse, nagu ma alguses kavatsesin.”

      Thóra sai aru, et ta peab tütrele mõnel sobivamal hetkel selgitama, mida täpselt kodumasinate all mõeldakse. „Kuule nüüd,” ütles ta. „Sa võitsid ja see ei ole lihtsalt juhus. Kõige parem pilt. Triikraud ja mootorsaan on mõlemad väga olulised asjad. Sellepärast need läksidki tal segamini.” Ta suudles Sóleyd põsele ja vaatas kurjalt poja poole, kes näis olevat valmis uuesti naerma puhkema. „Tee mulle teene ja otsi mõni raamat Vestmannaeyjari vulkaanipurske kohta,” ütles ta poisile. Gylfil oli vaja muud mõtteainet peale mootorsaan-triikraua ja tal endal oleks kasulik lugeda midagi 1973. aasta sündmuste kohta, millest ta teadis tegelikult väga vähe. Kui Gylfi raamatut otsima läks, kasutas Thóra võimalust, et tütart lohutada, aga tüdruk ei naeratanud enne, kui nad istusid hiigelsuurte jäätise ja vahukoorega täidetud peekrite taga. Just sel ajal, kui Sóley oma jäätist lõpetas, helises Thóra mobiiltelefon. Arvestades tütre keerulist hingeolukorda, otsustas ta mitte vastata. Ta muutis meelt, kui nägi ekraanilt, et helistaja on Markús. Selle mehe olukord oli nii keeruline, et isegi jäätisest ei olnud abi.

      Thóra lõpetas kõne Bragi, oma äripartneriga ja ohkas sügavalt. Ta oli rampväsinud pärast päeva, mis oli kulgenud teisiti, kui ta oli kavatsenud. Markús oli kutsutud veel ühele ülekuulamisele, seekord kahtlustatuna Alda surmas ja keldris olnud surnukehade siit ilmast lahkumises. Markúse telefonikõne oli olnud nii kiireloomuline, et Thóra läks pärast jäätisesöömist hoopis politseijaoskonda, selle asemel et oma lastega kinno minna või midagi muud toredat teha. Ta oli pidanud kuulama, kuidas tema kliendile esitati samu küsimusi , mis eelmiste ülekuulamiste ajal, lisaks mõni lisaküsimus Alda kohta. Need kõik puudutasid seika, kas Markús oli käinud naise juures kodus sellel pühapäevaõhtul, kui ta arvatavalt suri. Markús oli seda eitanud ja jäänud kindlaks oma jutule, et nad olid rääkinud ainult telefonis. Esialgu oli ta kangekaelselt väitnud, et ta ei olnud juba nädalaid tema juures käinud, kuid seejärel tunnistas, et oli seal siiski olnud, kuid mitte sel õhtul, millest juttu, vaid õhtul enne seda. Ta oli viibinud seal lühikest aega ja joonud klaasi veini.

      Thóra oleks tahtnud karjuda, kui Markús selle välja ütles. Eelkõige oli ta mehes pettunud seetõttu, et too oli püüdnud oma külaskäiku varjata, kuna see oli toimunud enne seda aega, mis politseid huvitas. Nõnda suurendas see veelgi kahtlusi tema vastu. Thóra pidas tõenäoliseks, et Markús ei tahtnud oma külaskäiku tunnistada kartusest, et teda hakatakse süüdistama purjuspäi autojuhtimises. Selles polnud midagi ebatavalist – paljudel oli mingeid väikeseid apse, mida nad tahtsid politsei eest varjata, ja nad kippusid neid põikpäiselt varjama ka siis, kui neid kahtlustati palju tõsisemates kuritegudes. Politsei katsed siduda Markúst mõrvadega olid talle nagu hane selga vesi, aga ta oli nagu nõelte peal niipea, kui tähelepanu liikus võimalikule liiklusseaduse rikkumisele. Tõenäoliselt klammerdus ta lapsiku usu külge, et küllap ta nimi puhastatakse lõpuks mõrvasüüdistustest, ilma et ta peaks selle heaks ise suuremat vaeva nägema.

      Kui politsei oli jõudnud lõpule küsimustega, mis puudutasid Markúse külaskäiku Alda juurde, oli Thóra arvanud, et ülekuulamise hullem osa on läbi. Ta oli eksinud. Kui politseinik ütles lõpuks, et kavatseb üle kuulata mõned Markúse lähemad sugulased, sattus too raevu. Korraks oli Thórale tundunud, et Markúse märatsemine lõpeb sellega, et ta võetakse vahi alla, aga tal õnnestus mees siiski maha rahustada, enne kui kakluseks läks. Kui nad jaoskonnast välja tulid, nõudis Thóra temalt ägestumise kohta selgitust. Markús ütles, et on mures oma vanade vanemate pärast, kuigi nad polnud ainsad, keda politsei silmas pidas. Nad tahtsid rääkida ka tema vanema venna Leifuriga, kes hoolitses saartel perekonna kalastusfirma eest. Markús oli nõudnud, et Thóra viibiks kõigi ülekuulamiste juures, ega tahtnud aru saada, et tal pole seda huvide konflikti tõttu võimalik teha. Samuti oli Thóra püüdnud Markúsele selgitada, et politsei sondeerib lihtsalt pinda; nad ei püüdnud leida ükskõik mida, mis pingutaks nööri tema kaela ümber, vaid ühtlasi ka midagi, mis selle läbi lõikaks. Uurimise eesmärk oli selgitada juhtunu asjaolusid; see polnud riiklik nõiajaht, mis tahtnuks kõike just temale süüks panna. Thóra oli kahelnud, kas need argumendid üldse mõjuvad Markúsele, kuid lõpuks oli mees tema selgitustega rahule jäänud.

      Oli aga veel üks asi, mis Thórale muret valmistas – eesseisev sõit Vestmannaeyjarile. Seal kavatses ta kõik nurgad läbi otsida, et leida kedagi, kes oskaks kuidagi selgitada laibaleidu keldris ja võib-olla isegi rääkida midagi Markúse ja Alda kokkuleppest päevadel enne vulkaanipurset. Umbes kolmandik saarte elanikest oli pärast vulkaanipurset koju tagasi pöördunud ning seega oli seal rühm inimesi, kes oskaks võib-olla midagi olulist rääkida. Kuigi see plaan polnud kaugeltki täiuslik, oli sõit saartele ainus asi, mille peale Thóra uurimise praeguses järgus tulla suutis. Markús oli vastu vaidlemata nõusse jäänud ja see mõte oli talle isegi meeldinud. Ta tahtis teha kõik, mis võimalik, et praegusest olukorrast pääseda. Kuna nüüdseks oli juhtum ajakirjandusse jõudnud, oli talle selge, et on ainult aja küsimus, enne kui tema nime sellega seostatakse. Näis, et seni on ajakirjanikud politseilt üsna vähe infot saanud, kuigi lugu oli loomulikult suurt huvi äratanud. Thóra tundis, et tema kohus on juhtumi kajastamisega kursis olla, ning ta suutis ainult imetleda, kui osavalt mõned ajakirjanikud oskasid oma artiklitesse elu sisse puhuda, ilma et neil mingit uut infot oleks olnud. See ei saanud muidugi kaua kesta, ja peatselt pidi politsei juhtumit laiemalt valgustama, et mitte jätta muljet, nagu istuksid nad tegevusetult. Markúse nimi nende pressiteatesse ei jõua, kuid oli oht, et nad peavad teatama, et üks kahtlusalune on juba leitud ja üle kuulatud. Siis on rahulik aeg ümber ja lõpuks lekiks ka Markúse nimi välja. Seega oli väga oluline vabastada ta kõikidest kahtlustustest СКАЧАТЬ