Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhk teinud teda mitte paksemaks, vaid hoopis kõhnemaks. See tegi kõik nii keeruliseks, et reeglid muutusid pidevalt ja Tinna pidi kogu aeg valvel olema, et ta ei läheks paksuks, paksemaks, kõige paksemaks.

      Ta teritas kõrvu. Üle tänava kostis meeste hääli. Ta tõusis uuesti kiigel püsti, et näha, kas naine kantakse kiirabiautosse. Seekord oli ta ettevaatlikum, et mitte uimaseks muutuda. Ta ei tahtnud sellest vaatepildist ilma jääda. Esmalt ilmus välja politseinik, kes kõndis kiirabitöötajate ees ja avas neile auto uksed. Mehed järgnesid kanderaamiga ja tüdruk kangestus. Ta kissitas silmi ja judises. Võib-olla oli sellele mingi seletus? Äkki oli naisel palavik ja ta ei tohtinud külma saada? Tinna hüppas kiigelt maha ja läks kiirel sammul kõnniteele. Politseinik, kes kiirabiauto tagumisi uksi lahti hoidis, märkas teda ja osutas käega, et ta ära läheks. „Siin pole midagi vaadata. Mine koju,” ütles ta talle.

      Tinna ei öelnud midagi. Üldiselt kartis ta võimukaid meessoost isikuid, ükskõik, kas see oli arst, koolidirektor, bussijuht või keegi teine, kes teda käsutada tahtis. Nüüd aga tundus talle, nagu polekski politseinikku tegelikult seal, nagu ta ei puutuks temasse. Tundus, nagu ta oleks kolmemõõtmeline pilt nähtamatul ekraanil. Palju ebatõelisem kui parameedikud, keda ta vahtis. Tinna seisis, suu lahti, ja ei suutnud silmi rebida valgelt linalt, mis kattis kanderaamil lebavat naist. Naine ei liigutanud. Naisel ei olnud palavik. Ta oli surnud, ja koos sellega ka Tinna lootus teistsugusele ja paremale elule, kus ta oleks ilus ja armastatud. Naine oskas inimesi ilusaks teha. Ta oli ise seda öelnud. Tinna pööras kannal ringi ja jooksis minema, mõtlemata, kuhu ta läheb. Kui ta jookseks vaid piisavalt kiiresti, jõuaks ta ehk oma mõtetest ette ja vabaneks ebameeldivast tundest, et võib-olla oli see tema isa, kes oli naisele halba teinud. See poleks olnud esimene kord. Või siis oli see too külaline, kes oli majast välja hiilinud, see, kelle paberitükk oli Tinna käes. Tinna surus mõtetest välja kõik peale selle, et ta põletas nüüd kaloreid. Põletas, põletas, põletas.

      „Ah surnud, ütled sa,” kordas Gudni mõtlikult kulmu kortsutades. Ta sulges silmad ja mudis laupa. Tema vestluspartner oli telefoniliinil, mis tähendas, et ta ei pidanud oma miimikat kontrollima. Teda oli karjääri alguses õpetatud jääma alati nii kõigutamatuks kui võimalik ja mitte kunagi oma tegelikke tundeid välja näitama. Gudnile polnud see kunagi eriti raske olnud, kuid mõnikord oli siiski hea korraks omaette maha istuda ja lasta pettumusel või harvemini õnnejoovastusel oma loomulik väljund leida. Ta hingas sügavalt. „Kuidas ta suri?”

      „Lahkamist pole veel toimunud, aga näib, nagu ta oleks enesetapu sooritanud,” vastas Stefán. Häälest polnud võimalik aru saada, kas see asjade käik tundus talle kurb või tüütu, või kas see üldse teda kuidagi puudutas. Võib-olla olid Reykjavíki politsei jaoks sellised lood igapäevased. „Ma usun, et homme saame teada. Ma lihtsalt kuulsin seda praegu ja pidasin õigemaks sulle teatada. Ise ma loomulikult sündmuspaigal ei käinud, nii et hetkel ma rohkem ei tea. Homme lähen sinna ja siis oskan loodetavasti juba rohkem öelda.”

      „Kust ta leiti?” küsis Gudni. Ta poleks arvanud, et Alda midagi nii meeleheitlikku teeb, kuid ta oligi ju tundnud teda ainult lapse ja teismelise tüdrukuna. Sel ajal olid tal olnud kõik eeldused kaugele jõuda, ilus välimus ja terav mõistus. Muidugi võis palju olla muutunud ja võib-olla oli tema elu pööranud halvemale rajale. Ta soovis, et see ei oleks nõnda, aga ka vastasel juhul lootis ta, et naise saatus polnud seotud ammuste sündmustega saartel.

      „Kodust,” vastas Stefán. „Töökaaslane leidis ta, nii palju kui ma aru saan. Ta oli vaatama läinud, miks Alda tööle polnud ilmunud.”

      „See muudab keldriloo oluliselt keerulisemaks,” ütles Gudni. Ta vaikis hetke ja lisas siis: „Igal juhul ei saa Alda nüüd Markúse ütlusi kinnitada.”

      „Ei,” kostis lühike vastus. „Me ei jõudnud teda üle kuulata. Katsed teda kätte saada ebaõnnestusid. Kui surmaaeg on kindlaks määratud, võib mõelda, kas ta ehk ei püüdnud ülekuulamisest pääseda.”

      „Kui lugu on nii, siis võiks ju loota, et ta oleks jätnud maha kirja või midagi, mis Markúse kahtlustustest vabastaks,” ütles Gudni. „Oleks üsna julm meest niimoodi selle supi sisse jätta, kui tal endal mingi luukere kapis oli. Nad olid väga head sõbrad, nii palju kui mina aru saan, ja ta pidi mõistma, et ainult tema üksi oleks saanud Markúse sõnu kinnitada. Kas on võimalik, et ta ei teadnudki tema tunnistusest ja surnukehade leidmisest?”

      „Sellest ei tea ma midagi,” nähvas Stefán. „Ma olen alati püüdnud uurimise alguses hoiduda igasuguste lünkade oletustega täitmisest. Me ei tea isegi veel surma põhjust. Hetkel tundub, nagu ta oleks ise endalt elu võtnud, aga kes teab, võib-olla on see midagi muud – õnnetus või isegi midagi veel hullemat. Homme otsime tema maja läbi ja eks siis näis, mida me sealt leiame.”

      „Loodetavasti mitte enam rohkem laipu,” ütles Gudni. „Välja arvatud võib-olla keha, mis selle pea juurde käib.” Ta naeratas omaette. „Ärge unustage keldrisse vaadata.” Ta pani toru ära ja vahtis laual olevat telefoni. Siin ei klappinud mitte üks asi.

      Thóra pani toidupoe kilekoti käest ja kobas oma mobiiltelefoni järele. Helin oli summutatud ja ta püüdis meenutada, kas ta oli pannud telefoni paremasse või vasakusse jakitaskusse või pistnud hoopis käekotti. Lõpuks leidis ta selle vasakust taskust peenraha ja krediitkaardikviitungite vahelt. Ta nägi ekraanil Markúse numbrit ja otsustas mitte vastata. Mees võis homseni oodata. Ta pani telefoni lauale ja hakkas ära panema toitu, mis ta teel koju oli ostnud. Varsti pidi tulema Hannes Sóleyga. Hannes oli Thóra päästnud, ta oli palvet isegi rõõmuga kuulda võtnud ja pakkunud, et viib Sóley ujuma. Thóra lootis, et see ennustab head ka tulevikuks: et tema suhted eksabikaasaga hakkavad lõpuks ometi muutuma natuke sõbralikumaks ja pingevabamaks.

      Telefon piiksus. Selle asemel et see kätte võtta ja tekstisõnumit lugeda, pani Thóra ostud ära ja lülitas sisse praeahju. Ta luges külmutatud lasanje pakendilt juhiseid ja pistis selle vastupidi tootja soovitustele külma ahju. Kokkuvõttes teeb see nagunii sama välja: toit läheb soojaks hoolimata sellest, kas see panna eelsoojendatud või külma ahju. Siis võttis ta telefoni, läks elutuppa ja viskus sohvale.

      Sõnum oli Markúselt. „Alda on surnud. Politsei tahab minuga homme kohtuda. Palun helista mulle.”

      Thóra oigas. Kõik osutas sellele, et Markús jääb veel mõneks ajaks tema kliendiks. Ta tõusis istuli ja valis numbri. Markús oli kas kõige halvema õnnega mees kogu Islandil või siis oli selle taga midagi palju hullemat.

      5. peatükk

       Kolmapäev, 11. juuli 2007

      Markús mudis järelejätmatult laupa. See polnud esimene kord, kui Thóra istus oma kabinetis koos meeleheitel kliendiga, seega teadis ta, kuidas käituda. Polnud mõtet mehele öelda, et kõik saab korda, et ta ei pea muretsema, et varsti on kõik möödas ja nii edasi. Säärane jutt oli tihti tõest kaugel ja lükkas vältimatut ainult edasi. Nad olid äsja politseist ülekuulamiselt tagasi tulnud. Küsitlus oleks võinud minna halvemini, ent oleks võinud minna ka paremini. Markús oli reageerinud jäiselt, kui temalt DNA-proovi sooviti, kuid lõpuks oli ta järele andnud ja lubanud võtta endalt nii sülje- kui juukseproovi.

      „Kõige selle juures on positiivne, Markús, et nad küsisid sult väga vähe su varasemate suhete kohta Aldaga. Nad kas arvavad, et ta suri loomulikku surma, või siis ei kahtlusta nad sind selle põhjustamises.” Ta vaatas mehele rangelt otsa. „Negatiivne on aga see, et nüüd ei saa Alda kinnitada su sõnu kastis olnud pea kohta.”

      „Ära sa märgi,” torises Markús.

      Thóra ei pööranud irooniale tähelepanu. „Oled sa täiesti kindel, et te ei arutanud seda meili teel või nii, et keegi teine kuulis? Näiteks töökaaslased?”

СКАЧАТЬ