Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neist elama,” ütles Thóra ja naeratas autojuhile. „Mu esimesest, mõnepäevatagusest külaskäigust piisas, et sellest aru saada. Isegi arvestamata seda, mis keldrist leiti.”

      „Mina ja mu naine tahame sind homme õhtusöögile kutsuda,” ütles Leifur, kui ta auto hotelli ees peatas. „Teid mõlemaid tähendab,” lisas ta, kui taipas, et oli unustanud Bella. „Ei midagi pidulikku, aga teile kindla peale kergem, kui minna restorani otsima. Neid ei ole siin linnas eriti palju, nii et võibolla oleks teil vahelduse üle hea meel.”

      Thóra vaatas tagaistmele Bella poole, kes kehitas ükskõikselt õlgu. Siis pöörast ta pilgu uuesti Leifurile. „Jah, me tuleme hea meelega,” vastas ta. „Mis kell?”

      Kui õhtusöögis oli kokku lepitud, jätsid Thóra ja Bella Leifuriga hüvasti, kuid mees nõudis, et tal lubataks nende kohvrid hotelli sisse kanda. Ta läks ära alles pärast seda, kui kumbki neist oli oma toa võtme kätte saanud. „Võtke ühendust, kui ma saan teid kuidagi aidata,” ütles ta. „Ma tunnen seda kohta nagu omaenda peopesa ja saan teile abiks olla, kui seda on vaja. Nagu te mõistate, tahan ma teha oma venna heaks kõik mis võimalik.” Ta ulatas Thórale paberitüki oma mobiiltelefoni numbriga, pööras ringi ja lahkus.

      „Selles mehes oli midagi imelikku,” ütles Bella, kui nad läbi hotelli välisukse suure klaasruudu jälgisid, kuidas ta auto juurde läks.

      „Miks sa nii ütled?” küsis Thóra üllatunult. Tema meelest oli Leifur olnud igati meeldiv, kuigi võib-olla veidi jahedate maneeridega.

      „Ta on lihtsalt kuidagi kriipi,” ütles Bella ja suundus ilma lähemalt selgitamata trepi poole.

      Adolf pööras küljele ja tema kõht mulksus. Ilma silmi avamatagi teadis ta juba, mida ta oma voodis eest leiab. Lõhn, mis ta ninasõõrmeid täitis, oli segu parfüümist ja hapudest alkoholiaurudest. Turbulents kõhus ägenes, aga ta püüdis sellele vastu panna ja hingas läbi suu, et mitte oksele hakata. Kui ebamugavustunne oli peaaegu möödunud, kahetses ta, et polnud voodis lamava tüdruku peale oksendanud. See oleks kindlustanud, et ta teda enam kunagi ei näe. Ta vaatas tüdrukut ja püüdis meenutada, mis talle tema juures oli meeldinud. See polnud tüdruku nina, mis, nagu ta lähedalt võis näha, oli üleni komedoonidega kaetud. Paks must lauvärv oli laiali valgunud, nii et jäi mulje, nagu ta oleks Alice Cooperi kõrval üles ärganud. Adolf kaalus, kas mitte tekki ettevaatlikult üles tõsta, et tema alasti keha vaadata, sest kõigest hoolimata võis plikal ju nätt keha olla. Teki all olev kogu ei paistnud eriti paks, pigem vastupidi, tundus, et ta on väga kõhn. Tegelikult polnud vahet, kas ta on paks või kõhn, see oli ikkagi üks kuradi loll viga, et ta oli tüdruku endaga koju kaasa tirinud. Kunagi varem polnud see nii oluline olnud, et ta enesekontrolli säilitaks. Täis enesepõlgust, pigistas Adolf silmad kinni. Miks ta kunagi oma plaanile kindlaks ei jäänud? Kaks õlut ja kõik. Kõik ja koju. Üksi.

      Tüdruk liigutas end unes ja Adolf hoidis hinge kinni, et ta ei ärkaks. Ta vajas veel veidi aega, et end koguda, enne kui ta oli valmis rääkima selle tšikiga, keda ta ainult vaevu meenutada suutis. Kes ta selline oli ja kui vana? Sellest polnud suurt midagi, et ta ei mäletanud tüdruku nime. Neid vestlusi oli vähe, milles inimeste nimed erilist rolli võisid mängida, seda teadis ta oma arvukate kogemuste põhjal juba ammu. Samas pidi ta aga olema valmis ebameeldivaks tähelepanuks ja otsustama, kuidas oleks temast võimalik lahti saada ilma teda solvamata või tema tundeid haavamata. Kuna oli pühapäev, oleks jutt, et ta peab tööle minema, kõlanud naeruväärselt. Hea nõu oli seega kallis. Adolf juurdles omaette, kui palju kell võis juba olla. Kas oli arvata, et ta ärkab varsti üles? Ta püüdis heita pilku äratuskellale, mis seisis voodi kõrval öökapil, ja pidi pead kergitama, et tüdrukust üle näha. Ta oli ettevaatlik, et voodi vedrud häält ei teeks. Kell oli alles pool üksteist. Ta hingas kergendatult. Ta ei mäletanud üldse, millal nad olid tema juurde koju jõudnud ja millal nad olid magama jäänud. Lehk toas andis märku, et sellest polnud möödunud just palju aega, kui nad lõpetasid. Samuti oli ta kindel, et oli jätkanud joomist, kuni aeg oli juba päris hiline.

      Miks kuradi päralt ei olnud ta advokaadi nõu kuulda võtnud? Miks, kurat võtaks, oli nii raske end paar kuud tüdrukutest eemal hoida? See aeg mööduks kiiresti ja tegelikult ei tunneks ta neist isegi puudust. Üllataval kombel hakkas ta isegi tüdinema sellest, kui kerge neid oli saada. Tal tarvitses kõigest minna ööklubisse, istuda baarilaua äärde ja teeselda, et on sügavais mõtteis. Ja just nagu tellimise peale ujus talle seepeale alati mõni purjus plika külje alla ja hakkas mingit naeruväärset loba ajama. Sellepärast polnud see enam eriti põnev, õigupoolest polnud see seda kunagi olnud. Sama põnev, kui kalakasvanduses võrguga püüda. Psühholoog, kelle juurde nad olid sundinud teda minema, oli öelnud, et ta kuulub sedasorti meeste hulka, kes on naiste jaoks ligitõmbavad, ning et sellega käib kaasas suur vastutus. No tõepoolest. Miks peaks just tema vastutust tundma? Nad võiksid seda ka ise teha. Polnud tema süü, et ta saatis välja mingeid tahtmatuid signaale, mis vastassugupoolt ligi tõmbasid.

      Igal juhul oli selge, et see on halvim, mis võib juhtuda, kui tekib juurde neid plikasid, kes hakkavad tema vastu süüdistusi esitama või temast ka lihtsalt oma blogides kirjutama. Sellegipoolest ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. Ta pidi end kokku võtma. Raha oli juba käeulatuses, nii lähedal, et ta kuulis selle krabinat. Kui ta suudaks ainult sellega rahul olla, kui talle jälle kihk naiste järele peale tuleb. Tal on rahast vähe kasu, kui ta kohtus süüdi tunnistatakse. Kas ta kavatseb tõesti selle kõik litside peale kulutada? Teda haaras täielik enesejälestus ja peavalu muutus tugevamaks. Ta lasi kuuldavale oige ja nägi tüdruku silmalauge liikumas. Adolf hoidis hinge kinni ja ootas. Tüdruk ei ärganud ja ta lõdvestus hetkeks. Kuid mitte kauaks, sest ühtäkki läksid tüdruku silmad pärani ja jäid vahtima, ilmselgelt veel uneliivas. Adolf nägi tüdruku pilku ringi hüppamas, kui ta püüdis aru saada, kuhu ta on sattunud. Lõpuks kinnitus pilk tema silmadele ja tüdruku näole tekkis lai naeratus, kui ta end teki all sirutas.

      „Tere hommikust,” ütles ta natuke käheda häälega.

      „Tere hommikust,” vastas Adolf. „Kuidas sa end tunned?” küsis ta siis ja tegi, mis suutis, et ta hääl ei reedaks, kui ükskõik tal sellest tegelikult oli.

      „Olen end ka paremini tundnud,” tunnistas tüdruk ausalt. „Kas sul kokat on?” Tüdruk heitis talle pilgu, mis oli kahtlemata mõeldud flirdina, kuid ei tekitanud temas mingeid tundeid peale ärrituse. Tüdruk võis olla täitsa kena, kui ta oleks ainult paremas vormis olnud, kuid laiali läinud meik ja magamatuse märkidega nägu ei tulnud talle kasuks. Võib-olla nägi ta tavaliselt parem välja, vähemalt lootis Adolf seda tüdruku enda pärast.

      „Igatahes,” ütles Adolf ja tõusis voodis poolistukile. Ta libistas jalad üle voodi ääre, aga pidi peatuma, et oodata, kuni peapööritus üle läheb. Ta peab joomise järele jätma. Või seda vähemalt vähendama. Ta tõusis püsti ja pidi uuesti veidi aega ootama, enne kui suutis ebakindlal sammul kööki minna. Ta teadis ilma nägematagi, et tüdruk vahtis tema alasti keha ja see erutas teda halvast enesetundest hoolimata. Teel läbi elutoa otsis ta pilguga sigaretti ja leidis diivanilaualt kuhjaga täis tuhatoosi kõrvalt poolenisti kokkukortsutatud suitsupaki. Murdunud sigaretti pakist välja õngitsedes püüdis ta meelde jätta, et suurem tuhatoos osta. Välgumihkel vedeles laua peal punase veini kuivanud loigus. Pärast mitut tulutut katset õnnestus tal sellest leek välja meelitada ja suits süüdata. Ta tõmbas sügava mahvi ja lasi ilma puhumata suitsul suunurgast välja voolata. Nüüd puudus veel koka ja siis võisid asjalood juba paremaks minna. Ta läks, hõõguv sigaret suus, kööki ja avas külmkapi. Kokakoola oli üks asju, mida tal pidi alati varuks olema, nii et ta sai eri suuruses pudelite vahel valida. Ta avas kaheliitrise ja rüüpas külma karastusjooki, et see tema seedehäiretes kõhu maha rahustaks.

      Kui külmkapi uks kinni langes, märkas ta paberilipakat meeldetuletusega, mille ta oli kaua aega tagasi sinna kinnitanud, kuid millel nüüd enam mingit otstarvet polnud. Alda – kl 18 kolmap. Adolf СКАЧАТЬ