Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paremates tingimustes, kuigi ma kahtlen, kas see eriti midagi muudaks.”

      Thóra mõtles kuivanud, tolmuga kaetud surnukehadele ja teadis, et nende identifitseerimine oleks raske ükskõik kus peale kriminalistikalabori.

      „Nad peavad olema välismaalased. Kuigi on olnud juhtumeid, kus islandlased on jäljetult kaduma läinud, on siiski välistatud, et see juhtuks kolme inimesega korraga.” Ta kiirustas lisama: „Neljaga tähendab.” Pea näis talle ikka veel kuuluvat mingisse teise reaalsusse, nii et tal oli raske seda laipade hulka lugeda. Ta mõtles järele. „Võib-olla olid need meremehed?” küsis ta. „Nad võisid kuuluda mõne hukkunud laeva meeskonda.”

      „Ja kuidas nad sel juhul meie keldrisse sattusid?” küsis Markús segaduses.

      „See on muidugi teine küsimus,” ütles Thóra ja naeratas talle. „Ootame lahkamise tulemused ära. Ma oletan, et politsei kutsub sind uuesti ülekuulamisele pärast seda, kui nad on lahkamisraporti läbi vaadanud. Vahepeal püüan ma leida tunnistajaid või midagi muud, mis võiks kuidagi kinnitada sinu väiteid Alda ja kasti kohta.”

      Markús tõusis püsti ja mühatas. „Just nagu see võimalik oleks,” ütles ta lahkudes masendunult. „Alda oli ainuke, kes oleks saanud seda teha.”

      Thóra püüdis julgustavalt naeratada, kuid suurema eduta. Asjalood olid halvad; Markúse ainus lootus sellest kõigest plekita pääseda oli see, kui inimesed olid keldris lämbunud. Jälle unustas ta pea. Kuidas kurat oli seda üldse võimalik kuidagi seletada?

      Stefán pani telefoni käest ja luges kümneni. Ta judises. „See oli kohtuarst,” ütles ta politseinikule, kes tema vastas laua taga istus. „Ta kahtleb, et Alda on enesetapu sooritanud. Lahkamine paljastas mitu seika, mis nõuavad edasist uurimist.” Ta peatus hetkeks, enne kui jätkas. „Kuidas on see üldse võimalik, et sa ei vaadanud üle midagi peale magamistoa? Kas te olete täiesti abitud, kui mind kohal ei ole?” Stefán koputas nimetissõrmega laual kõrguvale paberikuhjale, et oma sõnu rõhutada. Noor politseiametnik punastas ja Stefán juurdles endamisi, kas see oli häbist või vihast. Ta jätkas. „Kuidas te sündmuspaiga endast maha jätsite? Kas see on kuidagi märgistatud, et lahkunu lähedased sinna sisse kondama ei läheks, või te panite lihtsalt ukse kinni ja sõitsite minema?”

      „Noh,” ütles noor politseinik, põsed veel punasemad.

      „Noh,” osatas Stefán. „Mida see „noh” tähendab?”

      „Me ei märgistanud seda kuidagi eriliselt,” vastas noor mees. „Tundus, et see on enesetapp. Ma olen varemgi mitut sellist näinud,” lisas ta mõneti enesekindlamalt.

      „Ära hakka siin minuga ülbitsema,” sisistas Stefán. „Mul on täiesti ükskõik, kas sa oled näinud kolme või tuhandet enesetappu. Ma pole rahul selle konkreetse juhtumiga ja ma ei taha kuulda kohtuarstide etteheiteid minu meeste töömeetodite kohta.” Ta vaikis hetke, et rahuneda. „Tema sõnul on puudu terve hulk asju. Te ei teinud sündmuskohast peaaegu mitte ühtegi fotot ja teie raport majas toime pandud läbiotsimise kohta ei kirjelda ühtegi teist tuba peale magamistoa. Mis veel hullem: raportis pole üldse mainitud verd, kuigi surnukehal olnud vigastused näitavad, et seal pidi verd olema.”

      „Seal oli verd,” pomises noor politseinik, näost punane nagu tomat. „Kummalgi pool pead olid väikesed verelaigud, mis pärinesid vigastustest naise põskedel ja kaelal.”

      „Ah nüüd sa siis räägid seda mulle?” sisistas Stefán valjult. „Kas sa ehk soovid, et ma sinu eest ise raporti kirjutaksin? Sellised asjad pannakse otse loomulikult sinna kirja! Ma olen nii pahviks löödud, et ma olen peaaegu sõnatu.” Stefáni kirjeldamiseks sel hetkel võis kasutada mitmeid väljendeid, kuid „sõnatu” polnud üks neist.

      „Meile öeldi, et naise vigastused olid tema enda tekitanud. Mulle tundub, et tema küünte all oli verd ja nahatükke.” Noor mees sirutas selga. „Ma tahan rõhutada seda, et koos kiirabiga tulnud arst tunnistas selle enesetapuks. Tema tegi ka järeldused vere kohta ja seetõttu ei näinud ma põhjust seda raportisse kirja panna. Me käitusime vastavalt arvamusele, et tegemist on enesetapuga, sest miski ei vihjanud muule.” Ta vaatas uudishimulikult oma ülemusele otsa. „Mis siis lahkamisel välja tuli?”

      Stefán tegi grimassi. „Näib, et ta ei surnud mürgitusse. Arst kontrollis öökapil olnud valuvaigistite toimeaine sisaldust tema veres ja mao sisus. Seda ei olnud seal eluohtlikus koguses.”

      Noor politseinik kergitas kulmu. „Millesse ta siis suri?”

      Stefán oli maha rahunenud. Asjaolu, et arst oli juhtunu kohapeal enesetapuks tunnistanud, tõi talle kergendust, sest see tähendas, et tema mehed olid suuremast süüst vabad. „Loomulikult tuleb veel uuringuid läbi viia, enne kui see on kindel, aga arst pidas kõige tõenäolisemaks, et naine lämbus.”

      „Lämbus?” kordas noor politseinik. „Lämmatati?”

      Stefán raputas pead. „See on veel ebaselge. Arst ei välistanud põhjusena mingit haigust, aga ta ütles, et tahab, et surnu maja hoolikamalt üle vaadataks, et kindlaks teha, kas mõni teine isik võis tema surma juures mingit rolli mängida.”

      „Selge,” ütles noor mees, kes tundis ülimat kergendust, et Stefán oli jälle oma tavapärases tujus. „Meie vahetus hakkab läbi saama. Kas sa tahad, et me läheksime sinna esimese asjana homme hommikul või…?”

      Stefáni silmad ahenesid. „Ei. Te lähete kohe. Praegu.” Ta vaatas noorele mehele väljakutsuvalt otse silma. „Te vaatate üle iga ruutsentimeetri, just nagu oleks tegemist mõrvapaigaga. Ma tahan, et raport oleks homme hommikul minu laua peal.” Ta osutas käega ukse poole. „Sinu asemel ma kiirustaksin, enne kui su kolleegid koju lähevad ja sa üksi selle supi sees istud.” Noor mees avas suu, justkui tahaks vastu vaielda, kuid sulges selle taas. Ta läks ukse juurde. Kui ta koridori astus, lisas Stefán:

      „Pane kirja kõik tema lauatelefonile ja mobiiltelefonile tulnud ja sealt välja läinud kõned. Ta suri ilmselt pühapäeva õhtul, seega on selle aja paiku tehtud kõned kõige olulisemad.”

      „Ma teen seda,” ütles noor mees, kibedustera hääles. No on kuradi jama. Ta oli tööpäeva järel väsinud ja sada protsenti valmis diivanile pikali viskama ja telekat vaatama. Hakata veel tervet ridaelamu korterit läbi uurima sealt kurat teab mida otsides ei tundunud üldse tore idee.

      „Jah, ja veel üks asi,” kutsus Stefán ta tagasi, kui uks oli juba peaaegu sulgunud.

      „Mida?” Noor mees pistis pea ukse vahelt sisse.

      „Mind huvitab eriliselt, kas Alda helistas sellel õhtul Markús Magnússoni mobiiltelefonile ja kui kaua see kõne kestis. Saad aru?”

      „Saan.”

      Uks sulgus. Stefán vahtis heledat, spooniga kaetud puidust ristkülikut ja mõtles. Ta teadis, et peaks helistama oma Vestmannaeyjari ametivennale ja ta asjade käiguga kurssi viima. Aga tal polnud tõesti vähimatki tahtmist seda teha. See võis oodata. Ta tahtis minna Riigihaiglasse, rääkida kohtuarstiga ja heita pilk Alda surnukehale. Ta tõusis püsti. Ta pidi endale tunnistama, et ta ei tahtnud sinna minna ainult töö pärast. Arst oli maininud, et naist oli üsna olulisel määral suurendatud – sõna, millest Stefán õieti aru ei saanud, enne kui ta oli seletust kuulnud. Stefáni naine rääkis pidevalt, et igatseb endale rinnaimplantaate, ja ta tahtis seetõttu neid oma silmaga näha. Kes teab, võib-olla annab ta naisele selleks loa, kui talle meeldib see, mida ta näeb?

      6. peatükk

       СКАЧАТЬ