Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

      Adolf rebis oma mõtted paberkuulilt lahti ja keskendus hetkel olulisematele küsimustele. Ta ei suutnud meenutada, kas nad olid kondoomi kasutanud, aga arvestades udu, mis eelmise õhtu mälestusi kattis, kahtles ta selles. Ta pidi oma isiklikud ettevaatusabinõud kasutusele võtma. Ühest soovimatust lapsest ja talle elatisraha maksmisest oli juba küllalt. Need kuradi maksed olid päris suured. Ta sirutas käe köögikappi klaasi järele. Kõik tema klaasid olid erinevad, ta kogus neid siit-sealt. Adolf tuulas kapis, kuni leidis, mida otsis: paksu tumesinise klaasi, mis oli peaaegu läbipaistmatu. Seejärel avas ta sahtli ja võttis sealt väikese ümbriku. Ümbrikust õngitses ta välja kuus väikest valget tabletti ja tegi need mõranenud alustassi peal lusikaga pulbriks. Neljast oleks vast aidanud, aga ta pidas targemaks kogust suurendada. Nõnda oli kindlam, et teine doos, mis soovitati võtta kahekümne nelja tunni pärast, pole enam tingimata vajalik, kuna Adolf ei saanud kuidagi tagada, et tüdruk ka selle sisse võtaks. Tal polnud kavatsustki temaga enam uuesti kohtuda. Ta segas pulbri kokakoola sisse ja vaatas rahulolevalt klaasi sisu. Midagi peale ühe väikese kübeme ei jäänud pinnale ujuma. Adolf püüdis väikese valge pleki nimetissõrmega välja ja limpsas keelega ära. Vaevalt see talle midagi teeb. Adolf võttis ümbriku, et see ära panna. Ümbrikut sulgedes avastas ta oma suureks meelehärmiks, et ainult kaks tabletti on järel. Ta peab neid tingimata ja kiiresti juurde muretsema.

      Adolf keeras kokakoola pudelile plastmasskorgi peale ja haaras pudeli kätte. Siis võttis ta klaasi ja kergitas seda, justkui nähtamatule sõbrale toosti öeldes, enne kui magamistuppa tagasi läks. Teel mõtiskles ta, kuidas tüdrukust kõige paremini ilma tagajärgedeta vabaneda. Vahekorrajärgsed rasedusvastased pillid klaasis olid ainult pool võitu. Lisaks pidi ta blokeerima tüdruku katsed paremini tuttavaks saada. Tal polnud järelemõtlemiseks eriti palju aega ja seega otsustas ta kasutada vana vabandust, mis oli varemgi edukalt toiminud. Tal tuli öelda, et ta on parajasti keerulisest lahkuminekust üle saamas ja ei saa nii ruttu end kellegagi siduda. Seejärel tuli asi lõpule viia küsimusega, kas ta ei võiks tüdrukule helistada, kui ta on omadega kombes, sest ta tunneb tema suhtes midagi täiesti erilist. Tüdruk neelab selle kindlasti probleemideta alla – nad kõik tahtsid nii õudselt erilised olla. Kui ta ainult teaks, kui uskumatult tavaline ta tegelikult on. Õhtuks on Adolf unustanud isegi tema juuste värvi. Ta kustutas suitsukoni kuhjaga täis tuhatoosi ja ajas seejuures kaks vana koni lauale. Jeesus. Võib-olla suudaks ta meelitada tüdrukut endale appi koristama, või mis veel parem: koristama ilma tema abita.

      „Koka,” ütles ta ja liigutas klaasi õhus edasi-tagasi. Ta seisis ukseavas ja nõjatus piidale. „Kas soovid ehk juua?”

      Tüdruk vaatas teda ja limpsis kuivi huuli. „Oh jaa, aitäh.” Tüdruk naeratas talle ja tõusis istuli, lastes tekil oma rindadelt langeda. Ta ei teinud midagi, et neid varjata. Adolf naeratas. Polnud ka vähimatki põhjust nii ilusaid rindu varjata. Ta istus voodiservale tüdruku kõrvale ja ulatas talle klaasi. Tüdruk kulistas juua, nagu oleks elu kaalul, ning Adolf jälgis tema rinda kerkimas ja langemas. Tüdruk võttis klaasi suult ja hingas sügavalt sisse. „Issand, milline pohmakas mul on.” Ta ulatas Adolfile peaaegu tühja klaasi. „Kas tahad ka?”

      Adolf võttis klaasi vastu, kuid ei joonud, vaid asetas selle koos kokapudeliga öölauale ja liikus tüdrukule lähemale. Nüüd oleks tore teada saada, kuidas ta voodis ka on – eelmisest ööst ei mäletanud ta peaaegu mitte midagi. Kõne sellest, kuivõrd keerulises emotsionaalses seisundis ta praegusel hetkel on, võis ta ka pärastpoole ette kanda. Tõepoolest, ta oli ju oma viimased pillid tüdruku peale raisanud. Adolfi huulile ilmus kerge naeratus. Iseenesest polnud see lugu ju üldse vale. Ta oli tõepoolest emotsionaalselt keerulises olukorras. Polnud ka midagi imestada pärast kokkupuudet selle kuradima Aldaga. Õel naerutörts tungis üle tema huulte ja ta nägi tüdruku näost, et too polnud kindel, mida ta peaks tegema. Adolf naeratas olukorra naeruväärsuse peale mõeldes. Just nagu tüdrukul oleks mingit valikut. Ei tähendas ei, sellega oli ta täiesti nõus. Trikk oli selles, et ei tuli lämmatada juba eos, jõuda selle väljaütlemisest ette. Ta suudles abitut tüdrukut laubale ja asetas käe õrnalt tema suule.

      8. peatükk

       Pühapäev, 15. juuli 2007

      „Tead sa midagi vulkaanist?” küsis Thóra Bellalt, kui nad hotellist välja sooja õhu kätte astusid.

      „Ei,” vastas Bella. „Peale selle, et see purskas.”

      „Jah, nagu vulkaanidega tavaliselt ikka juhtub,” vastas Thóra ja juurdles, miks ta oli arvanud, et sekretäri kaasavõtmisel on mõtet. „Nojah, küll sa sellest hiljem veel kuuled. Mees, kellega me kokku saame, teab sellest kõike, nagu Markús ütles.” Thóra polnud ka ise mingi vanade vulkaanipursete asjatundja. Ta oli olnud liiga noor, et mäletada midagi peale katkete, ning ka raamatukoguraamatu lehitsemisest polnud ta kuigivõrd targemaks saanud.

      „Fantastiline,” ütles Bella irooniliselt ja võttis jakitaskust suitsupaki.

      Thóra ei pööranud talle tähelepanu ja kõndis edasi, kui Bella sigareti süütas. Sekretär ei kiirendanud sammu, et Thórale järele jõuda, ning nad käisidki ülejäänud tee sadamavahi kontorini teineteisest mõne sammu kaugusel. Thóra kasutas seda aega, et järele mõelda, mida ta õieti teada tahab sellelt Kjartan Helgasonilt, kellega nad kohtuma pidid. Mees oli omal ajal palju merel olnud, kuid nüüd töötas sadamavahina. Markús pidas teda vulkaanipurske ja järgnevate päästetööde alal üheks suuremaks asjatundjaks. Kjartan oli olnud Markúse isa sõber ning seega pidi olema temaga kerge jutule saada. Thóra ei hellitanud suuri lootusi, et nende vestlusest midagi olulist välja tuleb, kuid vähemalt saaksid nad Bellaga sündmuse enda kohta mõnevõrra targemaks. Võib-olla oli tal isegi mõtteid selle kohta, kes võiksid olla inimesed keldris, ja ta oskaks Thóra õigetele jälgedele suunata. Thóra teadis, et politsei on päevad ja ööd läbi tööd teinud, et täpselt sama teada saada, ning et neil on kogu maailmas kontakte, millega Thóra ei suuda võistelda, seda isegi kogu „Meie aastasaja” sarja raamatute omanikuna. Samas oli talle selge, et surnukehade identifitseerimine viiks uurimist olulisel määral edasi, mis oli ka tema soov. See annaks vihjeid inimeste kohta, kellega need mehed võisid kokku puutuda ja mida nad üldse saartel tegid. See, kuidas inimesed elavad, mõjutab ka seda, kuidas nad surevad.

      Kjartan võttis neid vastu sadamakontori ees trepil. Ta seisis seal ja tegi suitsu koos ühe teise, noorema mehega. Ta tutvustas ennast, kui Thóra kohale jõudis, ja surus tal tugevalt kätt. Mehe parema käe nimetissõrmel puudus üks lüli ja ta peopesa oli kare. Näis, et ta läheneb pensionieale. Hõbedastes juustes leidus ka mõni tume karv, kuid neid oli vähe. Ta lonkas veidi, kui ta nad sisse juhatas, ja ta ütles neile, ilma et nad oleksid midagi küsinud, et ta polnud ikka veel taastunud hoobist, mille ta oli poomiga jala pihta saanud peaaegu kahekümne aasta eest.

      „Seepärast tegin ma merelkäimisega lõpparve,” ütles ta kibeda naeratusega. „Sellise jalaraipega ei saa lainete peal hästi hakkama.” Ta lõi käega laksu vastu lombaka jala reit.

      „Kas sa tulid siis kohe siia tööle?” küsis Thóra, kui nad teisele korrusele suundusid.

      „Ei, kullake,” vastas Kjartan ja ronis vaevaga trepist üles. „Ma olen ikka üht ja teist teinud sellest ajast peale, kui ma maale jäin. Siin olen ma olnud ainult viis aastat.”

      „Ja sa ei saanud omale kabinetti esimesel korrusel?” küsis Thóra üllatunult selle üle, et poolenisti jalutut meest sunnitakse treppidest üles liipama.

      „Kindlasti oleksin saanud,” vastas Kjartan. „Aga ma ei hooli sellest. Trepiga maadlemine on seda väärt.” Ta avas ukse väikesesse kontoriruumi. „Mul on vaade merele,” ütles ta ja osutas aknale, kust paistsid sadam ja Heimakletturi mäetipp. „Ma olen selles mõttes nagu lunn. Ma ei saa maast lahti, kui ma merd ei näe.” Ta lehvitas СКАЧАТЬ