Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soost isikutele. Lühike jalg, järsk trepikäik, oli kasutusel lihtsalt jalakäijate teena.

      14. sajandi lõpuks laienes linn oma lõpliku keskaegse suuruseni. Tallinna arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli arvutuste järgi hõlmas see 1370. aastal ligikaudu 470 ha, millest keskeltläbi 260 ha võttis enda alla all-linn ja 210 ha ülalinn. Suurima osa linnasarasest moodustasid linna juurde kuuluvad aiad, põllud, karjamaad, hobusekoplid ja heinamaad. Väiksem osa jäi eeslinnade ja üksikute rajatiste alla, mis ei leidnud kohta linnamüüri sees. Linnaväravate ees oli kividest ehitamine keelatud, muuhulgas seetõttu, et sõja korral ei suutnud linnavalve sääraseid hooneid kaitsta ja vaenlane võis neid oma rünnakutes sillapeana ära kasutada. Kuna need hooned pealekauba takistasid laskevälja, pidi neid hädakorral saama kähku maha põletada. Sel viisil läksid eeslinnad korduvalt tuleroaks, kui vaenlase väed linna piirasid, ja 1570. aastal Liivimaa sõja ajal pidi ka linnamüüri all asuv Jaani seek taanduma strateegiliste vajaduste ees.

      Ülalinna saras külgnes vahetult ülalinna edelapoolsete kindlustustega, ent sirutus tüki maad ka all-linnast lõuna poole ja võttis enda alla umbes kakskümmend korda suurema ala kui ülalinn ise. Põllumajandus- ja loomakasvatusmaade kõrval asus siin ka Tõnismäe eeslinn (ka: Antoniuse mägi, Antoniusberg) oma lubjaahjude ja Tallinna hukkamispaigaga Võllamäel. Lubjaahi oli vajalik põletatud lubja (kaltsiumoksiidi) tootmiseks, mis oli selliste ehitusmaterjalide nagu mört, lubikrohv ja lubjavärv peamine koostisosa. Peale selle vajati lubjaahju leelise valmistamiseks soodast ja potasest, mis omakorda olid tähtsad koostisosad seebi valmistamisel.

      Hukkamispaigal seisis nii kivist võllas kui ka timukapakk. Mõlemaid kasutati kuni 1753. aastani, mil surmanuhtlus kaotati. Hukkamispaigale viisid Vaestepatuste ja Roosikrantsi tänavad, mille nimed viitavad sellele, kuidas surmaleminejad end teel hukkamispaigale otsuse täideviimiseks ette valmistasid. Tõnismäel asus Antoniuse kabel, mille algne otstarve ei ole enam taastatav. Võimalik, et seegi oli seotud hukkamispaigaga. Mahalöödud pead, mõnikord ka muud kehaosad, sõltuvalt kuriteost ja kohtuotsusest, torgati tavaliselt Pärnu maantee äärde teiba otsa, kõigile vaatamiseks. Hukkamispaiga lähimat ümbrust kasutati hukatute matmispaigana.

      Sealsamas lähedal oli timuka elukoht, nn Timukaaed. Lisaks hukkamisele kuulus timuka ülesannete hulka piinamine (kohtuliku eeluurimise ühe osana), kehaliste ja häbistavate karistuste täideviimine, enesetapjate köie otsast mahavõtmine ja mahamatmine ning järelevalve prostituutide üle Tallinna eeslinnades. Ka kloaagi tühjendamine ja loomade nülgimine (loomakerede realiseerimine) võisid vastavalt euroopalikele standarditele jääda timuka pädevusse. Nülgimine ja sellega seotud kontide (seebikeetmiseks), roiskunud liha (salpeetri keetmiseks) ja nahkade (parkimistöökojale) müümine aitasid timukal paljudes Euroopa linnades rahalises mõttes ots otsaga kokku tulla, seejuures jättis ta tegeliku hukkamise tihtipeale (valdavalt mittesakslastest) timukasulaste hooleks, kelle järele ta siis ise valvas. Pea maharaiumise mõõga või kirvega, mis mõlemad nõudsid teatud käsitööoskusi, pidi timukas siiski ise läbi viima.

      Timuka elukutse kuulus mitteaustusväärsete elukutsete hulka (nagu saunamees, rahalaenaja, tänavapühkija, tornivaht, karjane, prostituut jt). Kes selle tööga tegeles, kuulus keskaegses seisuste süsteemis iselaadsesse kasti ja jäi ühiskondlikku isolatsiooni. Timuka järeltulijad ei tohtinud koolis käia ja võisid abielluda ainult oma seisuse piires. Tihtipeale ei leitud neile ristivanemaid. Kirikus ja kõrtsis pidid timukad ja nende perekonnaliikmed istuma eraldi. Jahipidamine oli neile samuti keelatud, välja arvatud hundijaht.

      Ka all-linna piirkonna ilmet kujundasid suures osas põllumajandus- ja loomakasvatusmaad. Neile lisandusid 1310. aastal esmakordselt mainitud saunad Saunatorni juures, Nunne värava all läänepoolse linnamüüri lähedal; vesiveskid Härjapea jõel; läänes Lasnamäe paekivimurrud, kust linn sai andameid, nn kiviaktsiisi, ja mille eesotsas seisis linna müürseppmeister; loodes köietöökojad (Köismäed), kus töötasid köiepunujad ja kanepiketrajad, moodustades omaette väikese eeslinna; ja lõpuks telliselööv, mille järele valvas tellisemeister ja kus tallinlased võisid maksu eest oma loomi karjatada, mistõttu seda tuntakse ka Telliskopli nime all.

      All-linna sarases asusid ka mitmed kirikud, mille ülesandeid ja liigitust tänapäeval vaevalt enam taastada annab. Sepavärava ees asus oma kalmistuga Barbara kabel, mis kuulus Nigulistele ja mille tekkeajaks pakutakse 14. sajandi esimest poolt. Kabelit täna enam ei ole. Viimast korda esineb ta allikates 1525. aastal ja lammutati linna arveraamatu sissekannete põhjal 1525. ja 1538. aasta vahel. Kalmistule maeti linna alamkihist pärit inimesi, näiteks katku- ja näljaohvreid. Näiteks aastail 1600–1603 maeti siia ligikaudu 11 000 katkuohvrit. Kuid pärast Põhjasõda jäid hauad ette linnakindlustuste rajamise raames tehtavatele ümberehitustöödele. Sadama lähedale Suure Rannavärava ette püstitas Tallinna laevnike gild aastatel 1438–l455 laevnikele ja laevareisijatele mõeldud Gertrudi kabeli. Sada aastat hiljem lasi raad selle siiski maha lõhkuda, sest arvati, et kabelist võib saada vaenlase tugipunkt. Mõned aastad hiljem rajati samanimeline kabel Kalamajja (vt allpool), kuid see põles 1571. aastal maha, ehitati 1602. aastal uuesti üles ja hävis lõplikult tules Põhjasõja aegu 1710. aastal. Küsimus sellest, kas Kalamaja elanikud said aastail 1572–1601 kasutada mõnda teist sakraalehitist, jääb lahtiseks.

      Kalamaja kujutas endast iseseisvat eeslinna. Siin kohtusid sadamast tulevad laevareisijad ja kaupmeestest külalised esimest korda Tallinna elanikega, siin asusid kõrtsid ja võõrastemajad, lõbumajad ja muud lõbustuskohad. Tolles asulas, mida allikates mainitakse esmakordselt 1374. aastal, ei elanud mitte ainult kalurid, nagu võinuks arvata, vaid ka sadamatöölised, voori- ja kärumehed ning nn mündrikud. Voori- ja kärumehed moodustasid ühe tsunfti (skraa aastast 1435) ja kuulusid nn väikeste tsunftide hulka. Kalurite organisatsioon sarnanes tsunftiga ja nad allusid oldermannile. Mündrikud, kelle ülesanne oli vedada kaubad paadiga laevalt maale või vastupidi, moodustasid samuti tsunfti. Tsunftide põhikirjad (skraad aastatest 1505, 1531) kohustasid igaüht pidama kahte suurt ja ühte väikest paati, hädakorral laevadele appi minema, võitlema mereröövlite vastu ja vedama linna sõjalaevadele relvi ning meeskondi. Mündrike palgad sõltusid kaupade ja asjade laadist ning hulgast. Lisaks andsid mündrikud tööd abitöölistele, kellele nad pidid ise tasu maksma. Hinnangute järgi oli sadamas tööl keskmiselt 20 mündrikku. Nende oldermann pidi muuhulgas hoolt kandma sadama kaitse ja puhtuse eest.

      1230. aastal Mõõgavendade ordu poolt Tallinnasse kutsutud meritsi kauplevate saksa kaupmeeste mainimine on esimene tõend sadama olemasolu kohta Tallinnas (nn vana sadam). Algselt asus sadam küll kirdes, väljaspool hilisemat linnamüüri. Tallinna vastuvõtmisega Hansa Liitu 1285. aastal tõusis vajadus sadama kavakindla väljaehitamise ja käigushoidmise järele. 14. sajandi esimesel poolel tekkis sel moel nn hansasadam, mis vana sadama üha süveneva liivastumise tõttu rajati linnamüürist pisut kaugemale. Tuli ehitada maandumissildu aina suurematele laevadele, eelkõige hansakogedele. Et see oli üks linna olulisi taotlusi, järeldub Tallinna piiskopi Olaf (Olaus) von Roskilde (1323–1350) teadaandest 26. detsembrist 1336, mis pakub 40 päeva patukaristuse kustutamist abi eest sadama ehitusel ja sadama toetamise eest. Indulgentsi muudeti hiljem, nii et selle osaliseks said üksnes need, kes töötasid sadamas usupühade ajal.

      Tallinna raehärra Everhart Calle (Evert Kalle) ametiajal 1372. aastal sai sadam endale torni neeme põhjatipus, selle koha läheduses, kus linna vallikraav merre suubus. Rein Zobeli tõlgenduses oli torn Tallinna linnakindlustuse osa, ent lisaks ja ennekõike täitis see vahitorni ülesannet. Sadama kaitserajatiste ühe osana tuleks vaadelda ka Suure Rannavärava 1529. aastal valminud eesväravat Paksu Margareetaga. Tähtsaim sadamaehitis oli aga aastal 1380 esmakordselt dokumenteeritud, kuid arheoloogiliste tõendite järgi juba 14. sajandi esimesel poolel tekkinud sadamakai – küll mitte kuigi tõhus kaitsevall tormide ja kõrgete lainte vastu –, mis algas Suure Rannavärava juurest ja kulges peaaegu kuni praeguse Sadama tänavani välja. Kui meri hiljem taganes, aeti sadamakai linnapoolne ots kinni ja sinna ehitati juurdepääsutee, mis viis merre sirutuvale muulile. Mere taganemine oli üldse üks oluline teema. Ranna-alad, mis liivastusid või soostusid, täideti mullaga ja need moodustasid hiljem pinnase, millele tekkis Vanasadama СКАЧАТЬ