Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

      Tallinna dominiiklaste Katariina klooster (vt ill 3) oli üks suurimaid sakraalehitisi Baltimaades. Pärast lõplikku valmimist koosnes klooster neljast tiivast ja kesksest siseõuest (ristikäik) ning seal asusid kloostrikirik, dormitoorium (magamissaal), reflektoorium (söögisaal), raamatukogu, palvekabel, sügavate võlvidega kapiitlisaal, hospital, köök ja laoruum. 1346. aastal esmakordselt ecclesia fratrum predicatorum’i nime all mainitud ja 1400. aasta paiku lõpuni ehitatud Katariina kirik kloostri läänetiivas kujutas endast kolmelöövilist kaheksa traveega kodakirikut. Kirikuhoone pikkus koos hulknurkse koorilõpmikuga oli 67,7 meetrit, mis tegi sellest Põhja-Eestis pikima kiriku, ja oma 1100-ruutmeetrise põrandapinnaga oli ta ühtlasi ka suurim dominiiklaste kirik Põhja-Euroopas. Tundub, et kiriku kohalikust paekivist peaportaal oli üldse esimene puhtakujuline gooti portaal Tallinnas.

      Kloostri juurde kuulus ka 13. sajandil asutatud kool, kus poisid õppisid algteadmisi grammatikas ja teoloogias. Õppetöö koosnes aastasest kursusest, millele järgnes kolm aastat teoloogiaõpetust. Kes selle edukalt lõpetas, võis juba kusagil mujal läbi teha vabade kunstide õpingud (artes liberales: loogika, grammatika, retoorika, geomeetria, aritmeetika, astronoomia, muusika), mis päädis magister artium’iga. Sel moel jõuti kõrgeima teoloogiastuudiumini mõnes Euroopa suures keskaegses ülikoolis (Bologna, Pariis, Oxford, Cambridge, Salamanca, Padova, Praha, Kraków, Heidelberg, Freiburg, Tübingen jt).

      Tallinna dominiiklaste kloostril olid tihedad sidemed Skandinaavia, eeskätt muidugi Taani dominiiklastega. Klooster oli linnas väga heas kirjas. Gildid ja rüütelkonna liikmed tegid suuremeelseid pärandusi, annetasid raha ja muud vara. Suurgildil, Mustpeade vennaskonnal (vt allpool) ja linna teistel korporatsioonidel olid Katariina kirikus oma altarid, nende hulgas üks 1419. aastal annetatud Püha Kolmainu altar Bruggest ja 1492. aastal annetatud suur Maarja tiibaltar Brüsselist, mõlemad mustpeade käest. Vastutasuks materiaalsete hüvede eest palvetasid dominiiklased korporatsioonide liikmete ja nende perekondade eest. Lisaks leidsid paljud Tallinna kaupmehed Katariina kirikus oma viimse rahupaiga. Sellest annavad tunnistust arvukad vapipiltidega hauaplaadid, nende seas linna vanimad, mis on välja pandud tänaseni säilinud kloostriseinal, nn Katariina käigus.

      Dominiiklased sattusid Tallinna piiskopiga alatasa konflikti oma teoloogilisele polariseerumisele kalduvate jutluste pärast ning selgepiiriliselt skolastilise teoloogia tõttu, mida nad levitasid Tallinna elanikkonna seas. Ordu kontseptsiooni järgi tuli kloostreid asutada ennekõike neis linnades, kus jutlustel oli suurem kuulajaskond ja materiaalseid ressursse kloostrite ülalpidamiseks. Teoloogia, hingehoid ja jutlustamine moodustasid dominiiklaste mõtlemises terviku, nii et piiskopiga, aga võib-olla ka linnaelanikega jutluste pärast tekkinud konfliktid kujunesid vastukaaluks dominiiklaste Tallinna aadli ja kodanikkonna seas tehtavale hingehoiutööle. Reformatsiooni ajal läksid dominiiklaste teoloogilised vaidlused ja materiaalsed nõudmised siiski sedavõrd ägedaks, et raad saatis nad 1525. aastal linnast välja.

      Mihkli (Püha Miikaeli) naistsistertslaste kloostri asutas Taani kuningas Erik IV Adraraha tõenäoliselt 1249. aastal, jagades kloostrile kohe algul arvukalt privileege ja hüvesid. Sestpeale kerkis kloostrisüdame, pärast 1219. aastat rajatud Püha Ventseli kabeli ümbrusesse ohtralt puuehitisi. 13. sajandi viimasel veerandil ehitati kabel ümber pühale Miikaelile pühendatud kloostrikirikuks, mis pärast linnamüüri laiendamist asus koos kogu kloostrirajatisega Tallinna all-linnas. Klooster laius Kloostri, Laia ja Aida tänava vahel, kahel pool Suur-Kloostri ja Väike-Kloostri tänavat. Kogu piirkonda kutsuti sajandite vältel lihtsalt „kloostriks”. Alates 14. sajandist mindi üha enam üle kivist hoonete ehitamisele.

      Hiliskeskaegse Euroopa vaesusevastase liikumise konteksti asetuvad naistsistertslased võtsid enamasti vastu vallalisi aadlitütreid, kes tundsid sisemist tungi mõtiskluse ja müstilistesse elamustesse süüvimise järele või kel oli lihtsalt tarvis seisusekohast peavarju. Range klausuuri järgimine vastavalt bendiklaste reeglitele ja Euroopa tsistertslusele omased rahalised toetused aadlitütarde ülalpidamiseks nende kloostrisse asumisel aitavad selgitada tsistertslaste suhteliselt halbu suhteid Tallinna kodanikega ning samal ajal tihedaid sidemeid Eestimaa rüütelkonna liikmetega Toompeal.

      Lisaks mõlemale linnamüüride vahel asuvale kloostrile oli Tallinnas oma maja ka mõnel välismaisel kloostril. Daugavgrīva (hiljem Padise) tsistertslastest munkade maja Munga tänaval mainitakse esmakordselt küll alles 1280. aastal, kuid see eksisteeris juba Taani esimesest valitsusajast saadik. Kohe sealsamas kõrval asus Rooma/Ojamaa tsistertslaste maja ning tolle vastas Kärkna (Tartu külje all) tsistertslaste maja maatükil. 1521. aastal annetas keegi Elert Kruse raha Anna kloostri ehitamiseks, ent seoses reformatsiooniga Tallinnas 1520. aastate keskel ei jõudnud ehitus enam teoks saada.

      Aastal 1407 ilmub ajalooallikatesse esimest korda Tallinna Pirita klooster, Püha Birgitta poolt Rootsi Vadstenasse rajatud kloostri (asut 1346) tütarklooster. Tallinna Pirita klooster asus Marienthalis, neli kilomeetrit kirde suunas, linnast (linnasarasest) veidi maad väljas, mereranna lähedal. Tallinna raad kritiseeris ehitusplatsi asukohavalikut teravalt selle avatuse tõttu mere poolt tulevatele rünnakutele. Ilmselt astus raad aastail 1413–1416 samme ehituse edasilükkamiseks, ent kokkuvõttes siiski tagajärjetult. Kloostri asutasid kolm Tallinna kaupmeest – Heinrich Swalberch (või Swalbart), Hinrich Huxer ja Gerlich Kruse, kes hiljem astusid ka konventi. Ehitustöö pidi lõpule jõudma hiljemalt aastal 1436, mil Tallinna piiskop Heinrich III von Uexküll (1420–1456) kloostri sisse õnnistas. Paavst Gregorius XII (1406–1415) kinnitas 1411. aastal kloostri rajamise ja määras kloostrielu aluseks augustiinlaste reeglid. Kloostrirajatise plaan (vt ill 4) järgis siiski Püha Birgitta reegleid. Juba 1412. aastal tekkis Lübecki lähistele tütarklooster Marienwohlde. Tallinna Pirita kloostri juurde kuulusid ka kaks laohoonet. Kuue traveega kolmelöövilise kodakiriku ehitus lõpetati 1436. aastal hilisgooti stiilis.

      4 Tallinna Pirita klooster keskajal.

      Pirita klooster võttis vastu mõlemast soost inimesi (monasteria mixta), kuid naistel, enamalt jaolt linnakodanike ja kohaliku aadli tütardel, oli siiski eesõigus. Nemad panid ametisse ka abtissi. Vastavalt Püha Birgitta reeglitele leidis kloostri põhjaküljes peavarju 60 nunna, lõunaküljes 25 munka (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrikirikut kasutasid mõlemad, nii mungad kui ka nunnad, aga mitte ühel ajal. Mõlema konvendi liikmed tohtisid üksteisega rääkida ainult ühes kindlas ruumis, nn parlatorium’is. See oli seintega osadeks jaotatud ja seintes asusid väikesed kõnelemise aknad. Pirita klooster oli armastatud sihtkoht ka palverändureile mujalt Euroopast. Sedalaadi külaliste käsutuses oli eraldi maja. Klooster ja sellega piirnev küla hävisid Liivimaa sõjas 1575. ja 1577. aastal kahe venelaste rünnaku käigus ja neist jäid järele vaid varemed.

      3. KODANIKELINNA ARENG

      Ajaloolises mõttes on all-linn tegelik Tallinna linn: siin elas suurem osa linnaelanikest, enamik neist käsitöölised ja kaupmehed. Alllinn oli maahärrast poliitiliselt sõltumatu – jättes arvesse võtmata mõned panustamised eelkõige maa kaitse huvides. Igal aastal tuli ordule maksta väikseid summasid andamiteks ja rendiks ning linnas toimuvate pidulike rongkäikude ajal pidi all-linn maahärrale austust avaldama. Ka maakaitses pidi linn välja panema lepingutega ettenähtud suurusjärgus väekontingendi. Õiguslikes vaidlustes teiste hansalinnadega pöördus linn Lübecki poole.

СКАЧАТЬ