Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

      Anno 1557: „Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud, arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes omatalupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis. Ka oli see Hannibali-lipkondmääratud tulekerasid valvama säärase tingimusega, et nad ööd kui päevad mitmes salgas head valvet peaksid; iga tulekera eest, mida neist keegi linna sõjaülemale viis, pidi ta saama iga kord kolm marka, see on neljandik kuldtaalrist. Ning kui nad tulekera märkasid kodaniku maja peal, millepööningul puudus valve, siis pidid nad jalamaid selle kodaniku majja kokku jooksma ja tulekera ära summutama võiluugist alla tänavale viskama. Selle eest oli seesama kodanik, kes valvet ei pidanud, kohustatud neile jalamaid igal ajal pooltaalrit andma, quia spe commodi movemur omnes (kuna lootus kasu peale meid kõiki paneb jooksma). Siis oli meestel tuju hea ja nad ajasid neid tulekerasid ööd kui päevad taga justkui poisikesed tänaval vurrpalli mängivad, nii et mõni, kes nukker ja kurb oli, sellest rõõmsaks sai ja naerma pidi. Neljandaks tuli igaühel oma pööningul hoida niiskeid härjanahku, külmanud sõnnikuga katlaid ehk toobreid selleks, et nendega tulekerasid summutada, kuna vesi selleks ei kõlbanud. Sellele lisaks olid ka kõik Tallinna pööningud laiade kiviplaatide ja paksu mullakorraga kaetud, et tulekerad, kui nad peaksid sinna langema, siiski lage nii kiiresti läbi ei põletaks. Selle ülemate ettevaatuse ja hoolsa valvamise tõttu ja ka sellepärast, et sellega pikapeale harjuti, ei hoolitud enamtulekeradest rohkem kui linnulennust õhus.”

      Allikas: Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika. (Alamsaksa keelesttõlkinud Dagmar ja Hermann Stock.) Tallinn, 1993, ptk 125, lk 260–261.