Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

      Eesti linnuse vallutamisega taanlaste poolt tekkis 1219. aastal Lindanise piiskopkond (taani k Lyndanisses Stift), mis oli Taani Lundi peapiiskopkonna sufragaanpiiskopkond. Tolle aktiga sai silmanähtavaks Taani kuningakoja poliitilis-sõjaliste ja religioossete huvide tihe põimumine ning Lundi peapiiskopkonna mõju Eestimaa misjonile. Kuid kirikuelu korraldamiseni Taani esimesel valitsusajal siiski veel ei jõutud. See jääb Taani teise valitsusaega (1238–1346), mil Ribest pärit piiskop Thorkill (1238/40–1346) hakkas Eestimaale kirikuid rajama. Thorkilli diötsees hõlmas Tallinna linna ning Harju, Viru ja Järva maakondi. Erinevalt Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadest Liivimaal oli Tallinna piiskop ainult vaimulik hingekarjane, mitte maahärra. Tal ei olnud ulatuslikke maa-alasid, vaid üksnes nn lauamõisad mõne üksiku külaga, mis koos annetustega kindlustasid talle tagasihoidliku sissetuleku. Alllinnas omas piiskop visitatsiooniõigust ja esialgu ka vaimulikku õiguspädevust linna vaimulikkonna üle. Kuid 16. septembril 1257 andis kuningas Christoffer I (1252–1259) linnale loa rakendada Lübecki õigust ka vaimulikes küsimustes. Aastal 1284 andis piiskop Johannes I (1280–1294) lõpuks kogu iura spiritualia (riigi õigused kiriku suhtes) kodanikelinnale üle. Ametlikult jäi Tallinna piiskop kuni aastani 1561 Lundi peapiiskopi sufragaaniks, ent pärast Taani valitsusaja lõppu Eestimaal ei olnud tal Lundi peapiiskoppide valimisel enam mingit mõjuvõimu.

      Suhteliselt väike Tallinna toomkapiitel koosnes neljast toomhärrast (dekaan, majandusülem, kantor ja scholasticus). Peale selle teostas ta järelevalvet 1319. aastal esmakordselt mainitud toomkooli üle ja omas patronaažiõigust Niguliste kirikus, mis tegelikkuses piirnes siiski vaid Nigulistet puudutavate rae otsuste kinnitamisega.

      Piiskopid peatusid Tallinnas 15. sajandi algul ilmselt harva, mis oli muuhulgas tingitud ka nappidest võimalustest Tallinna linna kuidagi mõjutada. Vaid mõni üksik piiskoplik ürik aastatest 1219–1433 on dateeritud Tallinnas. Suurema osa ametiajast veetsid piiskopid Tallinnast eemal oma lauamõisades. Tihtipeale olid nad reisimas väljaspool Taani Eestimaad – sageli Liivimaal, kuid ka Taani kuningriigis või Saksa-Rooma riigi teistes osades. Seetõttu saab piiskoppe 13. ja 14. sajandil vaid teatavate mööndustega käsitleda Tallinna elanikena. Pärast 1422. aastat tekkis toomkirikust lääne poole, Toompea järsu paekalda servale (klindil) peagi nn piiskopiõu, Tallinna piiskoppide residents. See osutab piiskopi või vähemalt tema kaastöötajate jõulisele kohalolekule ja vajadusele esindada linnas piiskopivõimu.

      Toomkirik, Tallinna piiskoppide peakirik, tekkis arvatavasti 1219. aastal, algselt puitehitisena, ja seda on ürikutes esimest korda mainitud aastal 1233. Kümme aastat hiljem hakati puukirikut kivikirikuks ümber ehitama. 14. sajandi paiku kujundati kirik Ojamaa kirikute eeskujul ümber kolmelööviliseks gooti stiilis basiilikaks. Kiriku sees kuni tänase päevani säilinud keskaegse pärandi moodustavad eelkõige arvukad hauaplaadid. Hiljemalt 14. sajandi algul rajati toomkiriku kõrvale ka toomkooli hoone. Kiriku juurest viisid rajad klindile kaitsetornidesse.

      Toompea elanike rahvusliku koosseisu kohta tuleks järeldusi teha väga ettevaatlikult, sest peamine allikas, nn vakuraamat (kinnistusraamat) pärineb aastast 1575 ehk Rootsi ajast. Maahärrade vahetumisel muutus ilmselt ka elanikkonna koosseis maahärrade residentsis Toompeal, pealegi ei saa vakuraamatus toodud arvukate rootsi nimede puhul välistada, et rootslastest kirjutajad panid saksa nimed lihtsalt rootsikeelsesse vormi. Orduaja kohta võib küll oletada, et ülemkiht koosnes siis peaaegu täielikult sakslastest, teenijate kiht seevastu suuremalt jaolt eestlastest.

      Ordud ja kloostrid

      Tallinna kloostrite elanikke oleks meil põhjust pidada linna elanikeks rohkem kui Tallinna piiskoppe. Aleksandria pühale Katariinale pühendatud dominiiklaste klooster tekkis tõenäoliselt 1239. aastal, esmalt Toompeale, ja selle rajasid Taanimaalt tulnud dominiiklased. Eespool mainitud tülide tõttu Mõõgavendade ordu ja Rooma Püha Tooli vahel pidid dominiiklased mõni aasta hiljem linnast lahkuma, ent pöördusid 1246. aastal tagasi ja asutasid linna taha sadama juurde tühjale platsile kloostri. 14. sajandil ühendati klooster ja sellega koos Munga tänav (alates 16. sajandist Vene tänav) linnamüüriga ning ühes sellega ka all-linnaga. 1525. aastal pidid dominiiklased oma kloostrist lahkuma seoses reformatsiooniga Tallinna linnas. Aastal 1532 hävitas tulekahju suurema osa kloostrihoonetest.

      Kloostri rekonstruktsioon(seisund 15. sajandi keskpaigas)

      Kloostri põhiplaan(16. sajandi algus)

      1 – kirik

      2 – käärkamber

      3 – kapiitlisaal

      4 – raamatukogu

СКАЧАТЬ