Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

      Tallinna ajalugu

      Eessõna

      Vana hansalinna Tallinna tekkelugu ulatub tagasi muistsete revalaste kindluseni, mille taanlased 13. sajandi algul vallutasid. Ülemvõimu vaheldumiste kiuste on linn sajandeid elanud iseseisvat elu, mida on kujundanud ja mõjutanud eeskätt kaubandus ja käsitöö. Hoolimata sellest, et Tallinn kuulus 16. kuni 20. sajandini enne Rootsi ja siis Vene riigi koosseisu, andsid linnas tooni sakslastest linnakodanike huvid ja vajadused. Ent eestlaste ja sakslaste kõrval elas linnas ka rootslasi, soomlasi, venelasi ja juute. Pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni oli Tallinn kaks aastakümmet Eesti Vabariigi pealinn. Molotovi-Ribbentropi pakti ning Nõukogude anneksiooni tagajärjel jäi linn pooleks sajandiks raudse eesriide taha. Selle aja jooksul jõudis ta vaid harva läänemaailma huviorbiidile, üks selliseid kordi oli näiteks aasta 1980, mil Tallinnas toimus olümpiamängude purjeregatt. Olukord muutus laulva revolutsiooniga ning NSV Liidu kokkuvarisemise järel sai Tallinnast taas iseseisva Eesti Vabariigi pealinn.

      Nõnda saaks linna mineviku paari lausega kokku võtta. Täita see raam ajaloo ja lugudega on aga väljakutse. Tänini ei ole kirjutatud kõikehõlmavat ja usaldusväärset Tallinna ajalugu, sest need vähesed käsitlused, mis sündisid 19. ja 20. sajandil, kannavad oma aja pitserit, lähtudes liiga tugevalt ühe rahvuse vaatenurgast, 20. sajandi teise poole kirjutised järgivad aga ajaloolise materialismi nõudeid. Enamasti ei kajasta nood käsitlused piisavalt kõiki selles Soome lahe lõunakalda linnas kokku saanud erinevaid poliitilisi voole, ideid, religioone, usutunnistusi ja rahvusi. Ka käesolev, sakslastest autorite poolt algupäraselt 2010. aastal saksa lugejale kirjutatud käsitlus ei suuda seda puudujääki täielikult kõrvaldada. Siiski oleme üritanud vaadelda linna ajalugu võimalikult vabana etnotsentrismist. Oleme püüdnud hõlmata nii Tallinna poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku ajalugu kui ka kiriku-, kultuuri- ja argielu aspekte. Eelkõige neid osi, mis tegelevad Tallinna kultuurieluga, käsitasime omapoolse panusena 2011. aastasse, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn.

      Asjaolu, et tänaseni ei ole kirjutatud kompaktset Tallinna ajalugu, mis hõlmaks ka 20. sajandit, et teinud selle teose kirjutamist lihtsamaks. Juba seetõttu tundus mõistlik jagada töö kahe autori vahel: keskaega ja varauusaega puudutavad peatükid (I ja II) on pärit Ralph Tuchtenhageni sulest, 19. ja 20. sajandi käsitluse (peatükid III ja IV) autor on Karsten Brüggemann. Nende osade tekste ei ole omavahel stiililiselt ühtlustatud ning ka eestikeelses väljaandes pärineb kumbki osa erinevalt tõlkijalt.

      Täiesti omaette probleem selle linna mineviku käsitlemisel on nimed. Kui eesti keeles on Tallinna ajast aega just selle nimega kutsutud, siis saksa keeles oli veel 20. sajandil tavapärane Reval ja vene keeles Колывань või Ревель. Samuti olid linna tänavatel, väljakutel ja muudel kohtadel olemas saksa- ja hiljem venekeelsed nimed. Seetõttu erineb siinse tõlke nimekasutus suuresti saksa originaalist. Viimases lähtuti põhimõttest, et kuni 19. sajandi lõpuni kasutatakse linna saksapärast nime ning tänavate, väljakute ja muude toponüümide saksakeelseid vorme, alates rahvuslikust ärkamisajast sõltub aga nimevalik kontekstist ja tegelikust tolleaegsest nimekasutusest (näiteks peavad sakslased laulupidu Revalis, eestlased aga Tallinnas). Eestikeelses tõlkes on aga läbivalt püütud kasutada eesti ajalookirjutusele omast nimetraditsiooni. Paremaks orienteerumiseks tuuakse nime esimesel mainimisel sulgudes ära selle paralleelvorm.

      Andmed isikute ametite ning sünni- ja surmakuupäevade kohta on toodud põhiliselt isikunimede registris, eluaastad on märgitud tavapäraste sümbolitega (*, †). Kuupäevade puhul järgitakse vastaval ajahetkel ja maal kehtinud kalendrit. Julianuse kalender kehtis:

      – saksakeelsetes protestantlikes maades kuni 1700. aastani;

      – Rootsi riigis kuni 1700. aastani ja 1711–1753;

      – Vene riigis kuni 1918. aastani.

      Julianuse kalendri kuupäevade ümberarvestamiseks Gregoriuse kalendri päevadeks tuleb neile 16. ja 17. sajandil liita 10, 18. sajandil 11, 19. sajandil 12 ja 20. sajandil 13 päeva.

      See raamat ei oleks saanud teoks ilma sõprade ja kolleegide tegusa toeta. Eriliselt tahaksime tänada Tallinna linnaarhiivi teadurit dr Juhan Kreemi, kes jälgis käsikirja valmimist kriitilise pilguga ja andis meile palju väärtuslikke näpunäiteid. Ka kolleegid Henning von Wistinghausen ja dr Heinrich-Otto Elias tegid kriitilisi märkusi mõningate lõikude kohta. Eduard Kohlhof andis meie käsutusse 1855. aasta linnaplaani, mis on trükitud raamatukaane tagumisele siseküljele. Suur tänu prof dr Toomas Karjahärmile, dr Aigi Rahi-Tammele, prof dr Anna Verschikule ja dr Anton Weiss-Wendtile valmisoleku eest leida pakilistele küsimustele kiirelt vastused. Nimeregistrite koostamise, teksti toimetamise ja kõikvõimalike andmete väljaotsimise vaevanõudval tööl osutasid meile abi Berliini Humboldti Ülikooli Põhja-Euroopa Instituudi kultuuriteaduste õppetooli üliõpilased Paula Enseleit ja Anna Valvanne. Rikkaliku pildimaterjali varasalved avasid meile Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnaarhiivi ja Tallinna Linnamuuseumi töötajad. Eestikeelne väljaanne ei oleks näinud ilmavalgust ilma tõlkijate Katrin Kaugveri ja Tea Vassiljeva nähtud vaevata. Olgu siinkohal öeldud suur tänu nii neile kui ka keeletoimetaja Malle Kiirendile. Lisaks oleme tänuvõlglased kolleegidele Küllo Arjakasele, Juhan Kreemile ja Lea Kõivule, kes võtsid valminud tõlke asjatundja terava pilgu alla.

      Ja lõpuks kuulub tänu mõistagi ka meie perekondadele kõigi nende lõputute tundide eest, mille nad kannatlikult ohvriks tõid, et selle raamatu valmimise ajal meid toetada.

      I Keskaegne Tallinn (13.−16. sajand)

      1. VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

      Tallinna linna tekke tingisid erinevad tegurid. Ühelt poolt eksisteerisid tulevase linna asupaigas juba enne 13. sajandit eestlaste asundus ja/või kaubaplats. Teisalt oli linna teke osa kõrgkeskaegsetest arengusuundumustest, mis lähtusid peamiselt Saksa-Rooma riigist ja tema naabritest. Siin tuleks esmajoones mainida Euroopa ristisõdade liikumist (11. saj lõpp −14. saj), mis pärast keskendumist Lähis-Ida islamialadele avastas Kirde-Euroopa veel ristiusustamata osad ja alistas terve rea hõime, sealhulgas ka eestlased. Sel moel kaitsesid sõjalis-usulised ordud ja ristisõdijate väed ühtlasi läänekirikut, mille misjonärid-piiskopid said sõjaväe kaitse all hakata tasapisi rajama kirikute ja koguduste võrgustikku. Tallinna piiskop, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja Taani kuninga esindajad, kes kõik suurema või väiksema reeglipärasusega Tallinnas resideerusid, olid üks osa laiemast ristisõdade ja misjonitegevuse kontekstist. Tallinna tekke teist välist tegurit võib näha kõrgkeskaegses „linnade asutamises” − ajaloolises fenomenis, mille algusjärgus olid asundused küll juba olemas, ent ametliku linnaasutamise aktiga omandasid need uusasunduste iseloomu. Konkreetselt asetus Tallinna asutamine seda tüüpi linnade „asutamise” konteksti nagu Lübeck, Freiburg (Breisgaus), Leipzig, München või Brandenburg, mis kõik tekkisid 12. sajandil. Samas kujutas Tallinna asutamine endast nende linnadega võrreldes suhteliselt hilist akti, mis on seletatav Tallinna ja teiste Põhja-Euroopa linnade perifeerse asukohaga Saksa-Rooma riigi linnamaastikul. Niisiis kuulub Tallinn tüpoloogiliselt, ent ka ajaliselt ühte ritta teiste Läänemere ruumi linnadega, mis asutati samuti 13. sajandil ja mis hiljem kuulusid Hansa Liitu, nagu näiteks Rostock, Wismar, Stralsund, Barth, Wolgast, Altstadt (Königsberg), Elbing (Elbląg), Kulm (Chełmno) või siis Riia.

      Eestimaa ja Tallinna esiajalugu

      Peale väliste tegurite, mis aitasid kaasa Tallinna asutamisele, oli muidugi ka kohalikke. Need on tihedalt seotud eesti hõimude varase ajalooga. Esimeste asunduste jälgi võib Eestimaal leida juba umbes 10 000. aastast e Kr ehk ajast, mil Eestimaa põhjarannikult 12 000. aasta paiku e Kr oli taganenud nn Wisła jääliustik, mis viimasel jääajal kattis ulatuslikke alasid Põhja-Euroopas, ning seejärel ka Balti Jäämeri (u 12 600 −10 300 e Kr). Millist keelt Eestimaa esimesed asukad rääkisid, ei ole teada. Ent soomeugri keeleteaduse andmetel kasutati umbes 3000. aastast e Kr üht läänemeresoome keelevormi. Võimalik, et eestlasi kui üht selgelt piiritletud etnilist rühma mainitakse esimest СКАЧАТЬ