Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

      Kui Hitler juunis 1941 Stalini üle kavaldas ning Nõukogude vägesid ründas, heitsid Eestis asuvad venelased endilt viimsegi inimlikkuse maski. Järgnevaid kuid teatakse kui punase terrori perioodi, mil mööda Eestit liikusid hävituspataljonid, tappes neid, keda kahtlustati kommunismivastasuses.

      Kommunistide kõige traagilisemaks ning alatumaks sammuks võib ilmselt pidada inimeste Siberisse küüditamist. 1941. aasta 14. juunil aeti oma kodudest välja ning laaditi loomavagunitele sõiduks Siberi töölaagritesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse. Esimestena saadeti Eestist välja võimalike juhiomadustega inimesed: õpetajad, poliitikud, insenerid, haritlased.

      Saksa väed liikusid kiiresti läbi Balti riikide, sundides Nõukogude vägesid taganema põhja ja ida poole. Kui sakslased Eestisse jõudsid, tervitati neid esmalt vabastajatena, sest äsjasest punasest terrorist pääsenuina ei suutnud eestlased sellest midagi veel hirmsamat ette kujutada. Kuid sakslased polnud venelastest palju hellemad anastajad. Nad värbasid noori eestlasi Saksa armeesse ja lasid pikema kaalumiseta maha igaühe, kellel lasus kergeimgi kahtlus koostöös venelastega.

      Sakslaste kaitseks võib küll mainida, et nad lubasid eestlastel Pika Hermanni torni heisata rahvuslipu ning võimaldasid teatud vabadust kohaliku elu korraldamisel. Tasapisi pöördus aga sõjategevuse käik liitlasvägedele soovitud suunas ning Nõukogude väed sundisid sakslasi taganema. Et Balti riikide territooriumil mitte lõksu jääda, tõmbasid sakslased oma siinsed väed 1944. aastal lõuna poole, jättes oma Balti üksused, kuhu kuulusid ka eestlastest vabatahtlikud, pealetungiva Punaarmeega iseseisvalt sõdima. Neist kaitseüksustest polnud aga pealetungijaile võrdset vastast ning peagi tungisid Punaarmee üksused taas Eesti territooriumile. Sinimustvalget lippu ei nähtud lehvimas kogu järgnenud ligi 50 okupatsiooniaasta jooksul.

      See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne venelaste organiseeritud demokraatliku valitsuse likvideerimist 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Eelkirjeldatud keerulised ning segased ajad olid just need, mil leidsid aset käesolevas raamatus kirjapandud lood. Nende ohvitseride poolt päriselus kogetu tundub uskumatum kui paljud väljamõeldud sündmustel põhinevad ilukirjandusteosed. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.

      Sõjaväe Tehnikakooli lõpuaasta

      Viktor Orav

      1940. aastal Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakooli lõpetanud mehed ei osanud halvimates unenägudeski ette näha, et nad ei saa ealeski võimalust seista iseseisva Eesti Vabariigi ohvitseridena Eesti sõjamehe mundris oma kodumaa vabaduse eest. Sest saatus tahtis teisiti.

      Õppeaasta 1939 algas äreva teatega puhkenud sõjast ja kui Prantsusmaa ning Inglismaa Saksamaale sõja kuulutasid, oli juba arvata, et sellest kujuneb II maailmasõda. Iga päev, kui hommikupoolsed loengud olid lõppenud, ruttasime lugemistuppa, et enne söögirivisse astumist ajalehtedest värskeid uudiseid ammutada. 21. septembriks oli sõda Poolas lõppenud. 30-miljoniline rahvas alistati kolme nädalaga.

      Kui septembri keskel avaldati ajalehtedes teade Poola allveelaeva Orzel Tallinna sadamasse saabumisest ja selle meeskonna interneerimisest, siis tundsime kaasa nende saatusele. Ning tundsime südames rõõmu, et interneeritud allveelaev mõni päev hiljem sadamast ööpimeduses ja rannapatareide tule all põgenema pääses. Ent meie rõõm jäi üürikeseks.

      Tehnikakool oli jagatud viide ossa – käsirelvaklass, suurtükiklass, pürotehnikaklass, elektrotehnikaklass ja motomehaanikaklass. Minu õppeained sel viimasel aastal olid tulejuhtimise- ja vaatlusabinõud, suurtükkide materjalosa, tankitõrje, laskemoona valmistamine, gaasiasjandus, ratsaväetaktika, sideasjandus, suuskratturitega seonduv, vooriteenistus, sõjapsühholoogia ja – pedagoogika, jalaväe laskeasjandus, kehaline kasvatus, ratsasõit, vene keel, saksa keel ning määrustike ja eeskirjade tundmine.

      Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakool Tondil.

      Distsipliin oli koolis kõva. Äratus oli kell 6.00, millele järgnes pool tundi võimlemist enne hommikusööki. Hommikused õppused algasid kell 8.00 ja kestsid kell 12.00 algava lõunavaheajani. Pärastlõunased õppused kestsid 13.00 kuni 17.00, misjärel tuli kaks tundi vaba aega. Õhtusöök oli 19.00, millele järgnesid sunduslikud ettevalmistustunnid, kuni saabus üleminek öisele valgustusele kell 22.00. Igal õpilasel oli üks 9 mm püstol ja 7.62 Vene jalaväe vintpüss, kaks padrunitaskut, välilabidas, gaasimask, teraskiiver, seljakott ja veepudel.

      Vist 24. septembril seati õppeasutused häireseisukorda ja keegi ei teadnud selle tõelist põhjust. Keelati kooli piirkonnast lahkumine ja väeosadest Sv. Tehnikakooli juurde lähetatud kuuel kutseohvitseril kästi koolis ööbida. Umbes nädala pärast häire tühistati ja siis selgus ka selle põhjus. Suur idanaaber nõudis meie väikeselt riigilt „sõjalisi baase” tema julgeoleku kindlustamiseks ja rahu huvides anti talle, mida ta soovis. 10. oktoobriks olid kõik kolm Balti riiki N. Liiduga vastastikuse abistamise lepingutele alla kirjutanud ja oma sõrme kuradile andnud.

      Õppetöö kulges ärevas meeleolus. Selle õppeaasta algusest hakkasid õpilased osa võtma Tallinna garnisoni vahiteenistusest, olles vahtkondade ülemateks Toompea lossis, Kadrioru lossis ja Kose-Lükatil, kus asus president Pätsi talu. Kõige raskem oli teenistus Toompea lossis sealse komandandi, kolonel E. Kanepi tõttu. Kui vahiparaadi ajal ei antud teatud käsklust tema poolt märgitud kivil sillutises ja ei tehtud vastavat pööret või mõõgavõtet, siis lasi ta vahtkonnal kõike otsast alata.

      Lipnikud oma relvadega (H. Kubja toetab vastu puud, paremal E. Reiksaar).

      Oktoobri teisel poolel hakkasid „lepingu alusel” N. Liidust saabuma sõjamaterjali ning punaarmeelastega täidetud pikad kaubarongid ja veoautode kolonnid. Neid nähes oli tunne, nagu ei jätkuks enam õhku hingamiseks.

      Kui N. Liit 30. novembril Soomele kallale tungis ja kui venelaste pommituslennukid meie lennuväljadelt õhku tõusid, kutsus see esile vihkamist nende vastu. Populaarseks kujunes rindeteateid edastavate Soome raadiosaatjate kuulamine. Esialgsed uudised olid head. Hoolimata ülekaalukatest jõududest olid venelaste pealetungid peaaegu kõikjal peatatud või suurte kaotustega tagasi löödud.

Viimane talv Sõjaväe Tehnikakoolis

      Detsembris võttis Sv. Tehnikakool jalaväekompaniina osa Tallinna garnisoni kahepäevastest talvemanöövritest Saku ja Lehmja rajoonis, kuhu liiguti suuskadel ning täies lahinguvarustuses. Nagu varasematel manöövritel, nii olid nüüdki käsirelvaklassi õpilased jupijumalateks ja teisteks kõrgeteks võimukandjateks. Liikusime suuskadel manöövrite rajooni ja võtsime oma hoole alla meile määratud rindelõigu. Päevane tegevus lõppes luuretegevuse, öökorteritesse asumise, valvepostide väljapanemise ja sooja supi söömisega. Ööbisime Lehmja mõisa moonakamajades. Olime üllatatud, nähes, et inimesed elasid elamutes, kus laudpõranda asemel olid samasugused paekiviplaadid nagu linnas kõnniteedel. Kui kõht sooja suppi täis, tuli aeg põrandale magama heita. Meeste arvu kohta oli ruum liiga väike, mistõttu see läks soojaks ja tunda oli õhupuudust. Ei läinud palju aega, kui ruum oli täidetud magavate meeste norskamisega.

      Kadetid V. Orav, A. Vene, A. Kivimäe ja H. Kubja.

      Hommikul algas vaenutegevus. Öö jooksul СКАЧАТЬ