Äri ja armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – otsustusvõimetu ja kõhkleva väimehega siin majas elamise jagamine hakkaks nende vahel alatasa lahkarvamusi tekitama, neist võiks isegi tüli tõusta, sest mina olen hoopis teistsugune, mina olen teoinimene… mõtles Anton Valberg, endaga rahul olles. Lõppotsuste tegemine peab ikka minule jääma, nii tööl kui ka kodus. Sest mina olen talle ikkagi lisaks peadirektorile ka äi, kes ta haljale oksale aitas, ja pealegi selle maja omanik, kus ka tema elama hakkab. Sellega saaks hakkama, aga häda on hoopiski selles, et Anneli vajab kindla iseloomuga meest. Niisugust, kes suudab seda liigagi vabalt elama harjunud plikat taltsutada ja tema tahtmistele õigel ajal kindlalt „ei” öelda! mõtles Anton Valberg murelikult. Ja nagu kutsutult ilmus mingi irriteeriv uitmõte, õigemini etteheide: aga ka sina pole suutnud oma naist ega tütart taltsutada!

      „Mul polnud selleks aega, mina ehitasin oma firmat…” torises Anton mõttes vastu, aga kuuldud etteheitega pidi ta paratamatult nõusse jääma, ja see viis mõtte minevikku. Väikelapsena oli Anneli olnud isa tõeline lemmik, kellele Anton oli pühendanud kõik oma vabad hetked. Võõrdumine tuli siis, kui Anton sidus end firmaga Flexter ja kogu oma aja selle ülestöötamisele kulutas. See tõi kaasa kuueteisttunniseid tööpäevi, alatasa korduvaid pikki lähetusi välismaale ja ühtelugu väsinud oleku. Tütre jaoks jäi tal aega vaid puhkepäevadel ning sedagi mitte igal nädalavahetusel. Raili käis siis linnaosavalitsuses tööl, selle kõrval jäi lapsega tegelemine täiesti ja ainult tema hooleks. Naine püüdis küll Antoni eesmärgist ja niisuguse enesetapjaliku elu vajalikkusest aru saada, kuid temagi ei suutnud jätta mehele ette heitmata:

      „See Flexter on sulle nii naise kui ka lapse eest, meie oleme sinu meelest nüüd ainult tühine ja segav kaasaanne!” See oli muidugi liialdus, aga teismeliseks saanud tütar hakkas paratamatult rohkem ema poole hoidma, ja küllap ka pere majandamist kindlustav rahakott, mille Anton oli Railile usaldanud, mängis selles oma osa. Anneli oskas emale ligi pugeda, tingida ning lõppkokkuvõttes saada kõik, mida üks teismeline tüdruk soovida oskas. Raili püüdis küll oma väheseid pedagoogilisi võimeid rakendada ja Anneli tahtmisi vähemalt mõistlikkuse piirides hoida, kuid temalgi olid tütre tuleviku suhtes oma ambitsioonid ja nende huvides tuli nii mõnelgi puhul silm kinni pigistada.

      „Eks peab kõigepealt ära ootama, mis näoga too Jaanus välja ilmub,” mõmises Anton Valberg omaette, aga juba üsna ükskõikselt. Tema oli harjunud, et igast olukorrast leidub väljapääs, aga seda enne pakilist vajadust lausa kramplikult otsima hakata… sellel puudus praktiline mõte, see oleks olnud enese tarbetu kulutamine.

      Kui Anton lõpuks magamistuppa Raili kõrvale laia abieluvoodisse jõudis, oli naine veel täiesti ärkvel.

      „Küll läks sul täna kaua! Mis sa seal nii pikalt kohmitsesid?” küsis naine etteheitvalt.

      „Eks nagu ikka! Vaatasin, mis maailmas juhtunud on.”

      „Maailmas…! Aga sellele sa ei mõtle, mis meie majas juhtuma hakkab, mismoodi me kõik selle üle elame! Ja Anneli veritsustõbi on väga tõsine asi, seda peab hoolega silmas pidama.”

      „Eks te siis uurige seda asja, mina ei tea meditsiinist midagi. Teil on küllalt aega mööda arste käia, minul on muud mured,” ühmas mees tusaselt. Möödunud pingelise päeva üleelamised ning enesetaltsutamised olid närvid pingule kruttinud ja Anton mõtles kahetsusega, et oleks enne voodisse tulekut pidanud veel korraliku lõuatäie konjakit rüüpama, see oleks ehk aidanud. Ja nüüd hakkab Raili veelgi midagi urgitsema!

      „Mina mõtlesin, et me siiski ei tohiks Annelit niimoodi jõuga mehele panna. See on tüdrukule psühhotrauma, sellest ei saa midagi head tulla.”

      „Mida kuradit sa nüüd enam ümber mõtlema hakkad? Me ju arutasime sinuga, siis sa olid nõus! Ja tüdruk ise leppis ka, et nii saab ta seadusliku lapse. Mis sa veel tahad?”

      „Ma ütlesin, et head nahka sellest tulla ei saa,” kordas naine jonnakalt.

      „Head tulla ei saa, aga see on ainuke mõistlik lahendus! Nüüd pole seda enam võimalik ümber mängida, poisiga on räägitud, ja pane tähele, ma olen kindel, et ta on nõus. Niisugust rasvast suutäit tagasi lükata oleks täiesti mõistusevastane, ega ta loll ei ole!”

      „Muidugi, sina ju tunnistad ainult mõistusega tehtud otsuseid! Aga inimestel on olemas ka tunded, ainult et need on sulle täiesti võõraks jäänud.”

      „Tunded, kuradi kurat! Mul oli tüdruku jaoks ilus plaan, küll oleks ka tunded mängu tulnud! Mina tahtsin nad loomulikul viisil tuttavaks teha, küll neil oleks siis ka tunded tekkinud… Aga näe – sinul oli vaja tüdruk Pariisi saata litsi lööma! Kus sinu mõistus oli, et sul mingit hirmu ei tekkinud, et nii võib minna? Justkui ei mäletakski, mis me oleme läbi elanud!”

      Anton püüdis jälle mässama hakanud pimedat viha maha suruda, kordas endale vaigistavalt, et suur pahandus ei teeks muud, kui ajaks mõlemad veel enam närvi, aga mingi kiusukuradike oli mehes ärganud ja see käskis kogu vastutuse nende peres juhtunu eest naise kaela ajada. Meest kõikjal saatev, eneseuhkust toitev teadmine, et ta oli korraliku ja aina enam tuntust koguva firma püsti pannud, kaalus tema arvates üles kõik muud vead ja tegematajätmised.

      Raili ei vastanud midagi. Naine lebas vaikides ja magamistoas valitsev sügav hämarus ei võimaldanud Antonil tema ilmet täpselt tuvastada. Aga kiusukuradike ei andnud mehele enam rahu.

      „Noh, mis on? Jäid tummaks või?”

      Vastus ei tulnud kohe. Ja kui tuli, oli see vaikselt, kuidagi nohuse häälega öeldud.

      „Ei jäänud tummaks, vaid mõtlen… Mõtlen, et kuidas sa küll oled muutunud! Nüüd sa oled Anton Flexter, mitte enam Valberg… Mina omal ajal abiellusin hoopis teistsuguse mehega.”

      „Nii…? Aga seda viga annab ju parandada, eks? Lahutus käib tänapäeval lihtsalt ja kiiresti, võta oma rase tütar ja otsige endale uus elukoht – mida varem, seda parem! Siis võite hakata juba kahekesi koos mehi vastu võtma.” See ütlemine oli muidugi rängalt üle soolatud, aga pahandusega kaasnev viha on nagu laviin, mis enda teel kõik kaasa haarab, ja selles pöörises tumeneb mõistus üpris kiiresti.

      „Ja kui lähemegi? Missuguse osa sa oma varandusest meile kaasa annad?” See polnud enam sugugi nohuselt öeldud, vaid Raili hääletoon oli muutunud lõikavaks, peaaegu eemaletõukavaks.

      „Eks seda otsustab siis kohus,” arvas Anton rahulikult. Mees teadis kindlalt, et tema pere mõlemad naised on siinsete mugavustega harjunud ega lähe ajadeski kuskile. Kogu sõnavahetus oli muutunud vaid tavalise peretüli retoorikaks ja Anton tundis, et tema vihatagavara hakkab ootamatult kiiresti otsa lõppema. Ta oli küll ägeda iseloomuga, aga mitte vihapidaja, ja Raili teadis seda kahjuks või õnneks liigagi hästi, tihti mängiski tüli üles küttes sellele, et lõpuks peale jääda.

      „Väga hea! Millal me paberid sisse anname?” küsiski naine kiuslikult.

      „Ah, mine oma lolli jutuga kuu peale,” ohkas mees ja keeras naisele selja. Suvine koiduaeg ei olnud enam kaugel, ööhämarus õues hakkas juba hommikuvalguseks taanduma.

      4. peatükk

      Sel hommikul oli Jaanus Vender pikalt Flexteri teisel korrusel bossi ukse taga tammunud, enne kui söandas koputada ja nina ukse vahelt sisse pista.

      „Aa, Jaanus! Tule sisse ja võta istet!” Vana Anton tõusis kirjutuslaua tagant ja viitas laia žestiga kabineti ümara klaaslaua poole, mille ümber seisid pehmed nahast klubitoolid. Seda komplekti kasutas šeff ainult eriti tähtsate külaliste puhul; tosin inimest mahutav koosolekulaud asus kõrvalruumis. Nüüd istus Anton kõigepealt ise klubitooli ja osutas Jaanusele СКАЧАТЬ