Äri ja armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõndiv Jaanus Vender ennast hoopiski väärikama ning kaalukamana. Ja kui ta lõpuks Viirpuu tänava superelamule lähenes, püüdis ta astuda soliidselt, kiirustamata, oma väärtust tundva inimese eriliselt kindla sammuga. Kindlust lisas ka tänumeelne teadmine, et ta oli riietumisel ema nõu kuulda võtnud.

      „Niisugusesse peenesse kohta minnes pead sa väga korralik välja nägema!” oli Margit Vender vankumatult nõudnud ja poeg oli pärast puiklemist vastumeelselt ka nõustunud.

      Oli hiliskevad, õigemini varane suveaeg, ja Jaanus oli pikalt kaalunud, kas peaks minema lipsuga või ilma.

      „Ahah, olgu pealegi…” oli poeg siis pooleldi tõrkuvalt lipsu kaela sidunud ning Margit teda lohutanud nagu emad ikka ja alati:

      „Kui teised mehed seal ilma lipsuta on, võid ju sina ka selle kaelast ära võtta! Muidugi omaette, vaikselt, kuskil nurga taga…”

      Sama päeva hilisel õhtutunnil, mida oleks vist õigem olnud varaseks öötunniks nimetada, sedasama teed tagasi kõndides tundis Jaanus oma pea veel kolm korda raskema olevat. Mitte alkoholist – jooke oli ta peolauas õige tagasihoidlikult pruukinud –, vaid hoopis mõtetest, mis peas kihasid ja mis lausa üksteise võidu, nagu kihtimisi eelmiste kukile ronides esiplaanile tükkisid. Noormees oli pilgeni täis muljeid, ja need ei tahtnud tema mälus kuidagi korrapärasesse kronoloogiasse rivistuda, vaid moodustasid nii meeletu virvarri, et kõike Valbergide majas juhtunut oli raske tervikuks kokku panna.

      Jah, Anton Valberg oli talle tõesti enneolematu ettepaneku teinud. Kohutavalt ahvatleva, aga ka hirmutava, isegi täiesti hullu pakkumise: tema tütrega abielluda ja firma Flexter kaasomanikuks saada. Fantastiline, kui…

      Kõigepealt – see Anneli polnudki üldse inetu või koguni puudega inimene (ka selline mõte oli Jaanuse peast läbi käinud!), vaid kõigiti normaalne tüdruk. Just tema oli tulnud helistamise peale talle Valbergide maja ust avama ja sirutanud pisut häbelikult naeratades talle juba trepil terekäe.

      „Tere, mina olen Anneli! Ja sina oled Jaanus, eks?”

      Noormees oli esmahetkel vabastavat kergendust tundnud. Ei mingit distantsi pidavat teietamist ega puist viisakust, nagu võõraste vahel, vaid tõeliselt noortepärane suhtlemisviis!

      „Rõõm tuttavaks saada! Mina olen tõesti Jaanus, aga see pole minu süü, vanemad panid niisuguse nime,” naeratas külaline justkui lepitavalt. Anneli aga jõudis võõrast pilguga üsna mitu korda mõõta, enne kui ta veidi kiirustades rabedalt seletama hakkas:

      „Tead, isa on sind nii üles kiitnud, et meil emaga tekkis lihtsalt huvi, mismoodi see kohutavalt tark noorhärra välja näeb!”

      „Eks te nüüd siis näete, missugune ma olen… Aga kui sinu isa kiitis, siis see jääb tema südametunnistusele, mina tema sõnade eest ei vastuta,” nentis Jaanus ja mõtles, et see tuli tal päris ladusalt välja. Igatahes tundis ta pärast seda end tüki kindlamana.

*

      Anneli oli koos Jaanusega kogu Valbergide eramu läbi käinud ja külalisele kõike näidanud, mis tema arvates näitamist vääris. Muidugi tutvustas ta külalist kõigepealt emale, kes noormehe üllatavalt lahkelt vastu võttis.

      „Tere, noor ja andekas insener! Teist on meie majas väga palju juttu olnud,” oli Raili Valberg tema kätt surudes öelnud. „Minu mees arvab, et teie olete tema firmas üks helgemaid päid!”

      „Eks minusuguseid on seal teisigi ja üsna palju, aga aitäh! Kiitust on ikka hea kuulda, ka siis, kui see polegi välja teenitud,” vastas Jaanus ning tundis jälle heameelt, et oskas pereprouale üsna sõnaosava mulje jätta. Igapäevane suhtlemine klientide ja töökaaslastega, kahtlemata ka aeg-ajalt lektorina loengute pidamine olid tema esinemiskindlust paljuski lihvinud.

      Proua Valberg oli rõõmsalt naeratanud, temalt põgusalt nii kadunud isa kui ka ema kohta üht-teist pärinud, aga üksikasjadesse laskumata, ja õnneks oli ta osanud diskreetselt uudishimust hoiduda. Öeldi, et pereisa Anton olevat korraks linna sõitnud, aga varsti oli temagi kohal – automaatne raudvärav avanes helebeeži Jaguari ees, auto veeres õuele ja Vana Anton astus välja.

      „Tere, kolleeg! Rõõm näha!” Järgnes soe käepigistus – tõepoolest, Jaanus Venderit võeti siin majas vastu nagu kadunud poega!

      Aeda avaneval terrassil oli laud kaetud vaid neljale. Anton Valberg seletas kuidagi kiirustades, et tema kodusele sünnipäeva tähistamisele oli ta kutsunud veel ühe perekonna, kellega nad alatihti läbi käisid, aga nendele olid välismaalt ootamatud külalised saabunud, nemad jäävad sellepärast tulemata.

      „Täna peame vaid neljakesi läbi ajama,” naeratas ka pereema Raili vabandavalt, aga Jaanuse arvates oligi nii parem, suuremas võõraste seltskonnas oleks ta ennast kindlasti kohmetult ja ebamugavalt tundnud. Niiviisi, vaid neljakesi lauas istudes, tekkis kiiresti õdus õhkkond, mis külalist pererahvale lähendas; mõni pits kangemat jooki tegid oma töö, teritasid veelgi vaimu ning varsti ei tundnud Jaanus end enam mitte külalisena, vaid selle väikese seltskonna võrdväärse liikmena. Alkohol muutis jutukaks, kuid noor mees oli küllalt mõistlik, et sellega mitte liiale minna. Paraku kõik tema ütlemised siiski märki ei tabanud.

      „Täna olen ma tõesti nagu kõrvust tõstetud…” sõnas ta, silmi ringi käia lastes ning aia stiilselt pügatud hekki ja ilupõõsaid silmitsedes. „Millal sa kõike seda korras hoida jõuad, see on ju suur töö?” küsis ta siis pereisalt.

      „Ega ma siis ise… Aednik käib, tema teeb,” kohmas Vana Anton, aga Raili Valberg tõttas sedamaid appi külalise kohmetust hajutama.

      „Mis see tähendab – kõrvust tõstetud? Mina pole niisugust ütlemist varem kuulnudki!” küsis ta, uudishimulikult kulme kergitades. Ka Anneli jäi pinevalt Jaanuse vastust ootama.

      „See… jah, eks see ütlemine on vist ühest rumalast laste mängust tulnud! Või… See polegi mäng, lihtsalt inetu komme väiksemate arvel nalja saada… Kui ma väike põnn olin, nii nelja-viiene, elasime suures majas, seal oli palju lapsi, ja paar suuremat nolki käisid õue peal mängivate väikeste käest küsimas, kas keegi tahab ilusat väljamaa linna näha. Ja kui keegi tahtis, võeti tal kõrvust kinni ja tõsteti niiviisi kõrvupidi maast lahti. Pärast muidugi tänitati: kas nägid? Sellest tulebki see ütlemine – kõrvust tõstetud,” seletas Jaanus vastumeelselt. Tundis juba poole jutu ajal, et oli vestlusteemaga rappa läinud.

      „Issand, kui rumal komme, väiksemate kõrvu venitada!” arvas Raili Valberg ja väristas hukkamõistvalt õlgu.

      „Poiste mängud, mis teha! Ega teist korda enam vist tõsta ei lastud, eks vigadest ikka õpitakse! Elu ongi niisugune,” ütles Vana Anton, kes oli äkki kuidagi morniks jäänud. „Ja küülikuid tõstetakse alati kõrvust, keegi ei küsi, kas see neile meeldib või mitte,” lisas ta isemoodi õigustaval toonil.

      Jah, sel päeval oli Jaanus nagu tõesti oma silmaga ilusat välismaad näinud. Või õigemini ideaalselt disainitud ja kõigiti tänapäevaselt sisustatud kodu, ning see oli tema jaoks elamus. Ka tema isa oli enne surma neile neljatoalise, igati mugava korteri lasknud ehitada, aga Valbergide eramu pärines hoopis teisest maailmast. Anneli oli talle seda suurejoonelist maja õige põhjalikult tutvustanud alates keldrisse ehitatud basseiniga saunast ja automaatkatlamajast ning lõpetades ülakorrusel asuva spordinurgaga, kuhu trenažööride kõrvale mahtus veel ka piljardilaud. Selles majas oli kõik viimse detailini läbi mõeldud ja õigesti paika pandud, kogu elukorraldus näis seal käepärane ja praktiline.

      Pärast söögilauas istumist olid nad Anneliga aias jalutanud, varikatuse all kamina ees istunud, üsna pikalt ja mitmetel teemadel vestelnud ning СКАЧАТЬ