Äri ja armastus. Erik Tohvri
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Äri ja armastus - Erik Tohvri страница 10

Название: Äri ja armastus

Автор: Erik Tohvri

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789985335956

isbn:

СКАЧАТЬ olen lennanud vist kolm-neli korda, mitte rohkem.”

      Jaanus ei osanud selle peale midagi öelda. Temale oli see alles neljas lennureis, lähiriikides oli ta seni bussi või laevaga käinud. Suur vahe juba lennukogemuses rõhutas, et nad Anneliga on ikkagi eri jõukuseklassist, ja tekitas tõrke. Kuskilt tuli mõte, et koos emaga polegi nad kunagi kuskile lennanud, ei lapsepõlves ega hiljem. Välismaal… jah, mõni aasta tagasi sõitsid nad laevaga päevaks Helsingisse. Nüüd aga lendab ema omapead messidele, et kaubamajadele saapaid ja kingi tellida, tema mõnikord kuskile näitusele või seminarile, aga praegu… jah, praegu on neil Anneliga algamas hoopiski kummaline reis. On see tõesti pulmareis?

      „Usud sa, et me praegu tõesti Šveitsi sõidame?” küsis ta Annelilt.

      „Lennupiletil on kirjas: Tallinn–Frankfurt–Zürich. Peab uskuma!” vastas tüdruk, aga tegi näo, et oleks tahtnud hoopis millestki muust rääkida. Kinnitas pilgu seinal värelevale ekraanile, kus jooksis mingi muusikavideo, ja ütles siis nagu ennast tagant sundides: „Kui sa arvad, et ma õnnelik olen, et nii on läinud, siis eksid… Kui saaks, võtaks nii mõnegi lolli teo tagasi, aga ei saa!”

      5. peatükk

      Nendel aastatel, mil firmat Flexter sisse töötati ja aktiivselt arendati, et mitte teistele samal alal tegutsejatele alla jääda, oli Anton Valberg alati alles hilisõhtul koju jõudnud, parajasti nii, et õhtueine kiirustades ära süüa ja kohe pärast seda voodisse pugeda. Vahel, kui käsil oli mõne eriti tähtsa probleemi arutamine või programmi väljatöötamine, mees õhtul koju ei jõudnudki, lükkas firmale algseks asupaigaks üüritud korteris neli tooli ritta ja magas järelejäänud öötunnid seal, et olla hommikul jälle valmis tööd jätkama ning telefoni haarama. See viimane oli kõige tähtsam, sest kui veel vähetuntud firma telefon ei vasta, võib klientide usaldus sedamaid kaduda.

      Siis elasid Valbergid veel Mustamäel, ühes esimestest sinna ehitatud paneelmajadest, kus kööki pääses vaid läbi elutoa ja esik oli nii väike, et seal mantlit selga ajades käsi tingimata seina riivas. Aga õnneks muutusid ajad ja olud kiiresti, firma Flexter võitis järjest tuntust, Anton Valbergi kui juhataja ja omaniku sissetulek kasvas ning ta hakkas tasapisi hellitama plaani ehitada oma perele kõigiti korralik ja perspektiivne nüüdisaegne eramu, mis poleks mitte ainult eluase, vaid ka omamoodi staatusesümbol.

      Nüüd, aastate möödudes, olid vankumatult oma kohale kinnitunud nii firma kui ka Valbergi säravvalge elumaja, milletaolisi isegi pealinnas eriti palju ei leidunud. Kui Vana Antoniga tema majast juttu tehti või mõni sõber otsesõnu julges vihjata, et ta on sellega ilmselt üle pingutanud, vaatas mees kavalalt silmi pilgutades rääkijale otsa, muigas paljutähendavalt ja mainis, et tema elab selles maailmas ainult üks kord, püüab seda teha võimalikult mugavalt ning muuta kõik vajalik endale käepäraseks. Seda käepärasust näitas juba tänavalt õuele viiv metallist automaatvärav, mida sai autoga lähenedes juba eemalt ja sõidukit peatamata puldiga avada, või siis turvakaamera, mis iga õuele astuja serveri mällu jäädvustas, et oleks võimalik soovimatuid külalisi tarbe korral ka tagantjärele tuvastada. Anton Valberg oli viimse rakuni elektroonik, kes oma teadmisi ja oskusi elu sisseseadmisel oskas ära kasutada – varem oma pea ja kätega nokitsedes, siis aga juba šefina selleks alluvaid rakendades.

      Ülipikad tööpäevad olid ammu minevikku jäänud, nüüd saabus peremees õhtuti koju varakult, varsti pärast kella viit. Automaatvärav avanes vaikse kõlksatusega, siis ilmus tänavalt beež sõiduk – Vana Anton oli oma autoks valinud inglaste Jaguari – ja võttis kiirustamata Raili tumepunase Volvo kõrval varikatuse all koha sisse. Kolmanda auto jaoks seal ruumi ei olnudki, ja Anton mõtles, et kui nüüd Jaanus pereliikmeks saab ja ka oma Volkswagenit siin parkima hakkab, peab seda katusealust laiendama. Kiviparketi lisamine on tühiasi, ruumi siin on, aga katus nõuab nii uut tehnilist lahendust kui ka arhitekti silma ja kätt… Anton oli küll püüdnud ehitust kavandades tulevikku silmas pidada, et midagi niipea muuta ega ümber ehitada poleks vaja, aga näe – niisugune asi, et tuleb ka väimehe autole koht ette näha, ei tulnudki pähe!

      „Tere, mis uudist?” See oli mehe igaõhtune tervitus uksest sisse astudes. Railile määratud ja aja jooksul rutiinseks muutunud lause, mis tuli temalt alati ühesugusel toonil nagu grammofoniplaadilt. Ja Raili vastas samuti peaaegu alati ühtemoodi:

      „Mis uudist minul siin kodus olla saab…”

      „Noortelt ei ole mingeid sõnumeid?”

      „Peale eilse SMS-i, et neil on kõik korras, pole midagi,” vastas Raili tujutult. Tal näis jälle olevat halli meeleolu periood, mis teda paar korda kuus külastas. Siis tõmbus naine vaikides endasse ega sobinud jutukaaslaseks, aga oli tujutuna eriti aldis tüli üles võtma. Naise niisugune tõrjuv, isegi ennasttäis olek mõjus Antonile alati ärritavalt, ja just sellise tujutuse ilmnedes olid nad tihti riidu läinud. Eriti ragistati siis, kui Anneli Prantsusmaal kunstiõpingutel viibis: siis polnud nendel üsna ägedatel sõnavahetustel tunnistajaid; kui tütar kodus oli, püüdsid mõlemad ennast siiski rohkem taltsutada. Nüüd aga olid noored Šveitsi sõitnud ja nemad jälle vaid kahekesi.

      Anton alustaski etteheitval toonil, kuigi Raili ei olnud talle midagi riivavat öelnud. Aga juba naise tujutu olek tundus mehele omamoodi väljakutsuv ja isegi süüdistav, see määras nagu noodijoonestiku märgistik nii helikõrguse, tempo kui ka – tugevuse, mis tihti kippus forte’ks paisuma.

      „Mulle ei mahu kuidagi pähe, kuidas meie plika seal Pariisis elas, et seal nii kähku endale kõhu ette sai! Kas ta sulle rääkis, kellega ta seal ringi tõmbas?” küsis Anton üsna piredalt. Tema arvates oligi see rohkem Raili süü, naine oleks pidanud tütart niimoodi kasvatama, et too oskaks vähemalt neid naisteasju kontrolli all hoida.

      „Kuidas elas…” osatas naine. „Ei ole ta mulle sellest midagi täpsemat rääkinud, sa tead ju ise ka, et temal ju täpselt sinu iseloom: kui midagi tahab, siis risti ette ei löö! Ju ta siis kuskil noortekambas või ööklubides käis.”

      „Minu iseloom, kurat… Jutt või asi! Mina olen oma iseloomu tõttu ainult ülesmäge roninud, tänu minu iseloomule saad ka sina elada nagu mõisaproua! Aga sinu kasvatatud plika laseb kohemaid poisi ligi, ja titt taga! Oleksid ikka võinud talle rohkem seletada, et tänapäeval on kõik võimalused olemas, et igast tühjast seksist kohe rasedaks ei jääks!”

      Railile mehe selline noriv lähenemine isegi meeldis, nüüd võis ta hakata oma halba tuju maha laadima.

      „Eks ta ongi selle tormakuse sinult saanud! Sa justkui ei mäletagi, kuidas sa ajasid igale tüdrukule käe saba alla, kui isu peale tuli, ja kui teine väga vastu ei hakanud, siis muudkui maha! Kas see jant Haabja Eevaga on sul meelest läinud? Maksime talle veel abordi kinni, mäletad?” See tuli naiselt juba üsna tigedalt.

      „Eeva oli sinu kooliõde ja suur sõbranna, aga hakkas ikkagi minule ligi ajama, mitte mina talle! Mis mul üle jäi, sai, mis tahtis! Ja millal see juba oli, kolmkümmend aastat tagasi, aga näe – sina tuletad ikka veel meelde!” venitas Anton tigedalt. Tüli oli lahti, enam polnud päästa midagi ja nüüd oli võimalik kogu hinge kogunenud saast välja laduda.

      „Oleks see Eeva sul ainuke, aga sul on neid linnukesi alati olnud ja ma olen kindel, et on praegugi! Tõmbad ikka veel kus ja kellega tahad!” tõstis Raili häält ja lisas: „Lase aga käia, ega mina sind kontrollida ei saa ega tahagi, mul ükskõik. Aga sinu tütar on samasugune!” Raili köhis vahepeal hääle puhtaks ja lõpetas: „Tuleta meelde, mis elu sa noorelt elasid, noored plikad ümberringi, kalkeerijad või kes nad olid… seal raadiotehases!”

      „Aga näe, sinul lõi veel vanas eas armastus pähe!” kostis Anton parastavalt.

      „Ära lollita, mina pole abielu rikkunud!”

СКАЧАТЬ