Äri ja armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhul ainuvõimalikuks sõiduvahendiks, sest enam ei tahaks keegi näiteks Ameerikasse jõudmiseks terve nädala ookeanil kõikuda, kuna lennuk katab sama vahemaa mõne tunniga. Omaette klassi moodustavad muidugi need jõukad inimesed, kes pikki kruiisireise naudivad ja kõigi mugavustega reisilaeva mitte reisimisvahendiks, vaid puhkekoduks peavad.

      Ärasõidupäeval said Jaanus ja Anneli varahommikul kokku alles lennujaamas. Jaanus saabus liinibussiga, olles kodus tagasi tõrjunud kõik ema ettepanekud teda autoga kohale viia; kuigi ema Annelit ei tundnudki, valitses siiski oht, et konspiratiivne plaan võib mõne ettevaatamatu sammu või ootamatu situatsiooni, näiteks mõne ühise tuttavaga kohtumise tõttu enneaegselt paljastuda. Nii astuski Jaanus bussist välja, oma spetsiaalselt lähetusteks ostetud väheldane kohver käe otsas, ja valis endale ootekoha suure saali aknaaluses nišis, kust oli linnast tulijaid hea jälgida. Seal, küllalt ebamugaval plekkistmel, sai ta tubli pooltunni konutada, enne kui märkas uksest sisenevat Annelit, kelle järel veeres kirevavärviline ratastega kohver.

      „Tere, ma juba kartsin, et sa ei tulegi,” ütles Jaanus, tüdrukule vastu rutates.

      „Vastupidi oleks ehk õigem,” heitis Anneli vastu. „Kartsid, et ma tulen, ja näe – tulingi! Õigemini oli küll nii, et poolvägisi toodi, muidugi isa tõi.”

      Vähemalt osa Jaanust sel hommikul vaevanud pingest tänu Anneli ilmumisele kadus. Ta oli kartnud, et tüdruk võib saabuda tujutu ja okkalisena nagu ikka need, kes sundkorras midagi vastumeelset peavad tegema, aga Anneli tundus asjalikus tujus olevat. Mitte ehk rõõmus, aga vaoshoitud.

      „Teeme selle check-in’i kohe ära, pole mõtet ennast siin avalikkusele eksponeerida,” pakkus Jaanus, kiiret pilku ümberringi heites – lennujaama saali kogunes järjest enam rahvast, küll lennule minejaid, küll nende saatjaid, aga ka neid, kes kuskilt saabujaid ootasid. Tüdruk vastas vaid noogutusega. Nad said oma reisidokumendid kätte, panid kohvrid lindile ning sisenesid läbi turvaväravate väljalendude ooteruumi. Ja alles siis, kui nad olid leidnud vaiksema, pehmete istmetega nurga, tõmbas noormees lõdvestunult hinge, nii et Anneli imestunult kulme kergitas.

      „Oled närvis, jah? Kardad lendamist või?”

      „Lollus, lendamist ma ei karda. Aga kartsin, et mõni tuttav meid koos näeb ja ema võiks liiga vara teada saada. Iga asi peab tulema omal ajal ja õiges järjekorras,” seletas Jaanus, aga Anneli ei jäänud sellega rahule.

      „Sa kardad oma ema nagu viieaastane!” turtsatas tüdruk ja hakkas siis kiirkõnes arutlema: „Tead, kogu see jant käib mulle närvidele! Olen juba mitu päeva mõelnud, kas me omavahel üldse hakkama saame, või läheb kogu see isa plaan kohe nahka!”

      „Mis sa mõtled? Mis nahka läheb – Šveitsi-reis või?”

      Anneli heitis noormehele etteheitva pilgu.

      „Sa teed näo, justkui ei teaks, et isal on midagi palju hullemat plaanis. See, et meid tuleb ametlikult paari panna,” ütles Anneli hukkamõistvalt.

      „Jaa, muidugi tean, loomulikult!” väitis Jaanus kiiresti.

      „Loomulikust on see asi kaugel, aga…” Anneli vajus hetkeks mõttesse, ent jätkas siis otsustavalt: „Tead, kui meid juba on niisugusesse olukorda pandud, siis peame mõned asjad kohe omavahel selgeks rääkima. Muidu tekivad meie vahel kohe arusaamatused ja tülid.”

      „Jaa, seda muidugi! Räägi, mida sa mõtled?”

      „Me võime ju vajaduse korral võõraste ees näidelda, et me teineteist väga armastame ja meie pulmareis on kõigiti õnnelik, aga kui ainult omavahel oleme, on kõik teistmoodi. Ära unusta, et mina ei ole sinu oma ja sinu tahtmistele ei kavatsegi alluda! Ja ühte voodisse ma sinuga ei lähe, sa lihtsalt pole minu tüüp, sellepärast. Me hakkame eraldi magama.”

      „Ahah, aitäh avameelsuse eest,” ühmas noormees mõnevõrra solvunult.

      „Ma praegu ei tea, mis edaspidi saab, aga selle reisi ajal ei teki meie vahel mingeid intiimsuhteid. Ei mingit seksi, selge?”

      Anneli määrav toon hakkas Jaanust ärritama. Kas ta näeb ennast vaimusilmas juba võimuka ja sõjaka abielunaise rollis?

      „Vabanda, aga sinu väljendusviis mulle ei meeldi. Kui sa samamoodi käsutamist jätkad, siis ma ei lenda sinuga mitte kuskile,” ütles Jaanus võimalikult rahulikul ja kindlal toonil, kuigi see polnudki nii kerge. Oleks tahtnud kaaslase lihtsalt kuradile saata ja minema marssida.

      „Küll sa lendad! Mitte minu, vaid Flexteri pärast.”

      „Mis see tähendab?”

      „Arvad, et mina ei tea, miks sa nii väga tahad minuga abielluda? Mitte minu pärast, oh ei, vaid isa annab selle eest sulle oma firmast suure tüki. Saad miljonäriks, mina olen selle juures sulle ainult tüütu ballast, peenraha! Või nagu äravisatav taara, pudel, mille sisse kallis konjak pakitakse!”

      Jaanus heitis tüdrukule ehmunud pilgu. See justkui polnudki enam too vägagi leebe ja kõigiti tore Anneli, keda ta oli Vana Antoni sünnipäeval esimest korda näinud ja temast isegi vaimustusse sattunud, kuni Vana Anton ta oma tuppa kutsus.

      „Olgu, Anneli, kui sa juba selle teema üles kaevasid, siis mina oskan sinuga ka teisel toonil rääkida!” ütles Jaanus end vaevaga rahulikuks sundides ja senise lepliku kõneviisi järsult jahedaks, peaaegu hingetuks kantseleikeeleks muutes. „Esiteks võta teadmiseks, et see oli täiesti ja ainult sinu isa välja pakutud idee, et mind Flexteriga siduda, ja kui mingi osa aktsiatest kunagi peakski minu omaks saama, siis ainult sinu kaudu, sest su isa ütles selgelt välja – ainult senikauaks, kuni mina sinuga sõlmitud abielust kinni hoian ja seda ei katkesta. Aga see tähendab ka seda, et kui sina nõuad abielulahutust või kohus peaks sind abielurikkumises süüdi tunnistama ja meid lahutatakse, jäävad aktsiad ja Flexteri asedirektori koht mulle alles. Tähendab – kõik on sinu teha, selle kohta koostatakse isegi notariaalne leping. Nii et – valik on sinu!”

      „Mis valikust sa räägid, mulle pole ju mingit valikut jäetud!” turtsus tüdruk tigedalt. „Ma ütlesin – hullem kui keskajal!”

      „Väga hea, kui sulle ei meeldi, ütled „ei” ja asjal lõpp! Mina ei ole enesetapja ega enesepiinaja, et hakkaksin selle osaluse pärast vastiku ja riiaka naisega elama ja tema kapriise taluma. Võta, palun, kohe arvesse, et seda mitte kunagi ei juhtu! Ja veel – mina lootsin siiamaani, et suudan sinu…” Jaanus ei leidnud sobivat sõna, aga jätkas siis endise hooga: „…sinu tulevase lapse omaks võtta ja üles kasvatada. Lootsin, et me sinuga oleme mõistusega inimesed, arvasin, et oskame ennast taltsutada ja normaalselt koos elama hakata! Lootsin sedagi, et hea tahtmise korral leiame ühise keele, võib-olla tekib meie vahel isegi mingeid sooje ja häid tundeid… Aga kui sa tõesti niisugune pirtsakas oled, siis on mul seda tõesti raske uskuda!” Viimast ütles Jaanus poolihääli, sest rahvast tuli ooteruumi üha juurde.

      Anneli mühatas tüdinult ja vaikis. Näis, et kohe reisi algul põhjalikult tülli minna tundus ka temale vastumeelne, pealegi oli Jaanuse südikus talle muljet avaldanud. Nii istusid nad kümmekond minutit vaikides kõrvuti diivanil, pooleldi teineteise poole seljaga, et pilkude kohtumist vältida, ning Jaanus ei märganudki, kuidas Anneli ilme pikkamisi mahenes. Poiss isegi võpatas, kui tüdruk ootamatult talitsetud häälega ütles:

      „Ma läksin vist liiale, anna andeks, kui jaksad!”

      „Ahah, eks sa võta,” kostis Jaanus üsna ükskõikselt vastu, kuigi tundis teise järeleandmisest päris ülekeevat rõõmupuhangut. Lootus, et kõik võib veel hästi minna, oli äkki uuesti ärganud ja noormees otsis neutraalset teemat, et СКАЧАТЬ