Äri ja armastus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ plaani puhul tundis ta end mõnevõrra nõutuna. Istus oma kabinetis, pea käte vahel, ja mõtles kõik veel mitu korda läbi. Siis arvas, et on küllalt mõelnud, sirutas käe sisetelefoni järele ja valis kolmekohalise numbri.

      „Jaanus, kui sul on aega, tule korraks minu juurde!” Firmas valitses kirjutamata seadus, et kõik vähegi asjamehed olid omavahel sina peal – nii ülevalt allapoole kui ka vastupidi.

      „Ja-ah, kas kohe?”

      „Kui saad, tule kohe.”

      Juhtus üsna tihti, et šeff kutsus alluvaid oma kabinetti jooksvaid tööasju arutama. Niisugused kooskäimised polnud plaanilised koosolekud, vaid rohkem nagu alluvate aktiveerimiseks korraldatud eksamid, kus Vana Anton lasi neil endale üksikasjalikult oma tööst rääkida ja püüdis omalt poolt nõu anda. Lolli nõu, nagu nende ootamatute kokkukutsumiste kohta alluvate hulgas vahel öeldi – ülemusi on alati selja taga tögatud. Seekord aga oli Jaanus ainuke kutsutu.

      „Tahaks sinuga natuke maailma asju arutada. Istu!” ütles Anton Valberg ja vaatas tulijat justkui hinnates, aga ka veidi ebaledes. „Töötad meil juba hulk aega, aga ma täpselt ei teagi, kuidas sinu kodune elu käib… Naist sa pole vist siiamaani võtnud?”

      „Ei, ma elan ema juures, siiamaani. Kahekesi elamegi, isa on surnud.”

      „Mõni tüdruksõber sul ikkagi on?”

      See küsimus pani Jaanuse pisut kohmetuma. Šefi esitatuna tundus see liiga isiklik, isegi tobedalt pealetükkiv.

      „Noh, ütleme, et… nii ja naa! Kindlat siiamaani ei ole.”

      Olgu, poiss pole vähemalt gei, kes tüdrukute vastu huvi ei tunneks, konstateeris Anton endamisi rahulolevalt.

      „Tead, Jaanus, mina arvan, et me peaksime sinuga omavahel rohkem tuttavaks saama! Sa oled peaga poiss, me võiksime omavahel üht-teist läbi arutada, sellest oleks firmale kindlasti kasu. Mis sa arvad?”

      Algus oli huvitav, see ajas Jaanus Venderi kõrvad kikki. Vähemalt sisemiselt, et šeffi eriti tähelepanelikult edasi kuulata.

      „Väga hea, mis mul selle vastu saaks olla? Vastupidi, see on minule… noh, vägagi austav ettepanek!” ütles noormees sõnu otsides. „Ja muidugi eriti huvitav ettepanek!”

      „Vaata, Jaanus, aastad lähevad, mina enam nooremaks ei saa, kuigi tahaks, mis seal salata… Tervis jukerdab ka vahel ja siis tuleb mõte, et mis selle putkaga siin juhtub, kui ma ära peaksin kärvama…”

      „Sa ju pole veel nii vana, et muretseda,” torkas Jaanus lohutavalt vahele.

      „Minusugune peab alati muretsema, kuuskümmend varsti käes ja terve Flexter vedada! See firma on minu püsti pandud, minu elutöö, nagu sa vist tead?”

      „Jaa, muidugi tean. Aga firma võib ju alati maha müüa, kui enam pidada ei jõua ja häda käes.”

      Anton Valberg võpatas Jaanuse sõnade peale silmanähtavalt ja näis nagu ootamatut lööki kartes küüru tõmbuvat. Vaikis hetke ja sisistas siis enam mitte sugugi sõbralikult:

      „Kui s-sa nii arvad, s-siis s-sa pole s-see, kelleks s-sind pidasin! Minu jaoks ei tähenda s-see firma ainult raha, raha tuleb ja läheb, aga s-see s-siin on minu elutöö, see peab jääma s-seisma nagu monument!”

      Šefi niisugune kõneviis oli paljudele Flexteri töötajatele tuttav. Säärane susistamine tähendas, et peremees on viimse piirini ärritatud. Kindel märk, et vestluskaaslane, eriti kui ta on alluv, peab järele andma.

      „Anna andeks, ma ei mõelnud seda pahasti! Flexter peab muidugi jääma, ja mina omalt poolt püüan…”

      Peremees katkestas Jaanuse jutu käeviipega.

      „Aitab, ma ei taha sinult mingeid kahtlasi lubadusi! Aga mina näen just sinus niisugust meest, kes oleks kunagi tulevikus paras seda firmat minu asemel juhtima! Just selleks ma tahaksingi sinuga lähemalt tuttavaks saada. Ja meie tutvuse alguse puhul ma kutsun sind osa võtma väikesest perekondlikust tähtpäevast, kui sulle sobib. Mul on sünnipäev, õnneks mitte veel nulliga number, vaid üsna tavaline.”

      See oli pomm, mis pani Jaanuse luksatama. Vanast Antonist võis kõike uskuda, talle meeldis alluvaid üllatada, aga et ta niiviisi otsesõnu oma sünnipäevale kutsub… Jaanus vaikis ja pilgutas vaid üllatunult silmi.

      „Jaa, tahaksin sind seal näha! Istume kitsamas ringis, vaid minu pere ja mõned lähemad sõbrad. Minul peale naise ja tütre rohkem peret ei ole… Mõte on selles, et niiviisi, koduses ringis oleks lihtsam sinuga paremini tuttavaks saada. Siin töö juures on õhkkond liiga ametlik, ei saa ennast vabalt tunda. Ja ära muretse, et pead üksinda vanade seltsis olema, mu tütar Anneli on just sinuealine! Nii et – me ootame sind järgmise nädala laupäeval kell kuus Viirpuu tänaval. Maja sa vist tead?”

      „Jaa, olen sind paar korda koju viinud, kui…” Kui siin töö juures midagi tähistati ja tärnidega pudelit oli liiga palju pruugitud, jättis Jaanus ütlemata. Noormehe mõte aga keerles šefi viimaste sõnade ümber. Praegu oli ta mitu korda oma tütart maininud. Miks ta temast nii palju rääkis?

      Anton Valberg tegi sellele minikoosolekule kiire lõpu.

      „Nii et – praegu kõik! Ja veel – teeme nii, et see tänane jutt jääb ainult meie kahe vahele, eks?” Šeff sirutas käe nagu lepitust otsides. Ja Jaanus lahkus kabinetist kummalise tundega, et võib-olla oli selle käepigistusega talle ulatatud kogu tulevase elu võti.

      Igatahes emale ütles Jaanus kodus vaid lühidalt, et on suure au osaliseks saanud, šeff kutsus ta oma sünnipäevale. Ja Margit Vender oli kuuldust üpris meeldivalt üllatatud.

      „Taevake! Kus seda sünnipäeva peetakse, kindlasti mõnes peenes restoranis?”

      „Ei, nende juures kodus, neil on ilmatu vägev maja, suur krunt ümber. Elavad pargis nagu mõisnikud, rikaste värk, saad aru!”

      „Ja sind kutsus sinna, oma koju, sünnipäevale? Ei tea, mispärast?”

      „Noh, ju tal siis on minuga mõni kena plaan. Võib arvata, et ma pole tema silmis mitte just viimaste hulgas,” vastas Jaanus küllaltki iseteadlikult. Peaasi, et ema jäi rahule ega hakanud enam midagi pärima – astus vaid ligi, tõmbas Jaanusel põgusalt käega üle juuste ja ütles täpselt nii nagu kakskümmend aastat tagasi, kui poeg veel lasteaias käis:

      „Tubli poiss!”

      Ja Jaanus Venderil oli sellest ema liigutusest peaaegu sama hea meel kui kauges minevikus, mil ta oli lõpuks suutnud lausa võimatuna tundunud r-hääliku veatult välja põristada ning ema tal samamoodi pead silitas.

      2. peatükk

      Anton Valbergi supermoodsas majas vallandunud ootamatu ja enneolematult äge pahandusetorm oli kestnud mitu päeva. Peremehe sünnipäeva hommikuks oli see küll vaibunud, sest oldi lihtsalt väsinud aina ühtede ning samade süüdistuste üksteisele näkku paiskamisest, aga teadmine, et pahanduse põhjus on ja jääb, tegi kõigil meele mõruks.

      Pereisa Anton käis ringi sünge ja ähvardavana kui äikesepilv, nüüd juba kurjakuulutavalt vaikides, pereema Raili ja tütar Anneli hoidsid vastasleerina küll rohkem kokku, aga nemadki olid omavahel mitmeid kordi sõnu valimata ragistanud. Kogu selle maja tavapärane, vähemalt väliselt rahulik elu oli põhjalikult rikutud.

      Kogu СКАЧАТЬ