Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulas me kummalist jutuajamist kõrvalt, ei seganud vahele, ei püüdnud kuidagi oma võimu näidata. Arvan, et ta siiski aimas, millest vahepeal jutt oli olnud.

      Mõne aja pärast, justkui olukorraga leppides, ulatas ksjonds meile mõlemale peene vahaküünla. Imestan, et ka Lenz võttis selle vastu, ja koos süütasime need juba altarialusel põlevate küünalde küljest, mõeldes igaüks oma mõtteid.

      Minu suhe usuga oli leige, aga ma arvestasin olukorraga ja ei tahtnud vana ksjondsi tundeid riivata.

      Ööbisime kloostriruumes, tegelikult tühjades kloostrikongides. Mõtlesin küünalt põletades mungaelu ja muu säärase peale. Õhtusöök, mida ksjonds suutis pakkuda, oli kasin. Edasi, et ohtlikke teemasid vältida, hakkas ksjonds rääkima kloostrist ja katedraalist. Et kogu kompleks on ligi kakssada aastat vana, rajatud siia orgu püha allika juurde. Ja et too püha pärn, mille järgi koht ja kirik nime saanud, on samuti olemas, milles me võivat päevavalges veenduda. Nii nagu allikaski, mis voolab välja vastasnõlva liivakivilõhest.

      Siis ta jättis meid üksi, soovides minu kaudu ilmselt kõigile kolmele “bonan nokton”.

      Hommikul tõime pühast allikast vett – nii auto jaoks kui ka joogivett eelseisvaks päevaks. Vesi oli tõesti hea maitsega. Siis tegin Lenzist katedraali ees, mida Lenz nimetas „suurepäraseks barokseks ansambliks” ja mis äratas minus kahtluse, kas Lenz polnud enne sõda koguni arhitektuuri või kunstiajalugu õppinud, jah, ma tegin talle ettepaneku, et kas võiksin teda pildistada, ja minule ootamatult, kogu ta salapärast missiooni arvestades, oli ta pärast hetkelist kõhklust nõus.

      Mäletan, et pildistamise hetkeks võttis ta vormimütsi peast ja näis korraga noorem, võiks öelda et koguni poisikeselik, heledad juuksed hommikutuules liikumas, lihtsalt üks noor mees, kellele on vägivaldselt munder selga topitud. Sel hetkel, kui päästikule vajutasin, oli ta just tõstnud käe, et otsaesiselt justkui olematut higi pühkida.

      Niisugusena jäigi ta mu filmilindile. Ja kuupäev oli 26. september.

      Siis istusime autosse, kaasas ksjondsi lausutud “bonan vojaĝon”. Seda oli meile küll hädasti vaja.

      SAKSAMAAL. Ellen ja tüdrukud

      Kui kolmanda merepäeva lõuna paiku hakkas sõidusihis paistma madal rannik, mis aegamööda kasvas, kuni sellest sai sadamalinna siluett, siis mõistsin, et meri oli meie vastu seekord siiski armuline olnud. Või siis saatus. Kõik laevalolijad, isegi kehvasti liikuvad haavatud, olid selleks ajaks kogunenud Moero parda äärde; inimesed hingasid justkui ühes taktis, merel kestnud ärevus oli kadunud kuhugi Moero kiiluvette. Ja esimest korda jõudis meieni maa hingus. Ma polnud teadnud, et maal on säärane eripärane hingus ning et see võib merelt saabujat nõnda erutada. See madal linnasiluett kasvas erepunaste kivikatuste ja tornide kogumiks, mis oli kokku kuidagi mahajäetud Tallinna moodi, kuid samas ikkagi hoopis teine linn. Varsti avanes ka sissepääs sadamasse. Gotenhafen, öeldi meile. Poola keeli kõlas see kuidagi teisiti, aga enam ei mäletagi. Nüüd oli see jälle Saksamaa osa. Jah, sadamanimel pole ju põgeniku jaoks erilist tähendust. Tähendus oli üksnes päralejõudmisel. Tänasin mõttes saatust, kuid uskusin samas, et kõigi teiste laevalolijate kõrval oli ka mu väikese Karola usk see, mis oli meid tervena üle mere toonud.

      Tund aega hiljem oli Moero juba kinnitunud sadamakai hiiglaslike rauast rõngaste külge ja peagi lasti ka trapp kaile ning kogu see kirju inimmass hakkas pikkamööda Moerolt lahkuma. Nüüd polnud ju enam mingit kiiret, nii et me olime vist tõesti viimaste maaleastujate hulgas. Millegipärast pöördusin veel korra ümber, et heita pilk laeva tumedale kõrguvale kogule. Moero oli must nagu millegi lein ja Saksa lipp ahtris rippus lõdvalt ning oli laevasuitsus oma värve kõvasti kaotanud. Ja nüüd aidati trapist alla sidemeis mehi ning kanderaame, all ootamas valgekitlid ning haigeautod.

      Mu esimene mõte… ma ei mäletagi, mis see oli… Ei, mitte see, et Rolandit pole ju meiega. Tema peale mõtlesin mõnevõrra hiljem. Selleks esmamõtteks oli vist imestus, et selles sadamas polnud sõda üldse tunda ja et just meie olime tükikese seda endaga kaasa toonud. Gotenhafeni sadamaelu tuksus tõesti pigem rahuaja rütmis, kaide ääres käis rahulik lossimistöö, kraanad liigutasid oma krõnksus nokki laevade ja kail seisva vagunirivi vahet. Kuid see rahulik sadamarütm oli vaid esmamulje, sest kohe pidin tunnistama oma ekslikkust, ja edaspidi oli sõda ühel või teisel kujul ikkagi tunda, ükskõik kui kaugel tõelisest rindest me ka ei viibinud.

      Nimelt valvasid sadamast väljapääsu, ju siis ka ühtaegu sissepääsu, kiivritega sõdurid, käeulatuses raskekuulipildujad (arvan, et ma vist ei eksinud), seirates kõiki tulijaid tähelepanelikult, kuigi ma ei mõistnud, mida nad kaitsesid või milleks nad olid mõeldud, sest ühtki väljujat nemad ju ei peatanud ega kontrollinud.

      Kuid rohkemaks polnud mul mahti, sest kohe haaras meid üldine inimvool, mis muutus kohe kaheks eraldi vonklevaks järjekorraks, mis aeglustus, nagu oleks mingi takistuse taha pidama jäänud. Meil tuli läbida putka, kus olid ametis pagulastega tegelevad ametnikud. Mu isikutunnistusse löödi punane tempel, mille sees oli koht saabumiskuupäeva jaoks. Selleks kuupäevaks oli 18. september 1944. Seejärel sain meie kõigi kolme jaoks toidutalongid, mille eest võisime hiljem leiba ja ersatskohvi osta ning lisaks veel talongid Karola kui lapse jaoks, kellel oli õigus piima saada.

      Niipea kui sadama vaateulatusest väljas olime, sugenes mu kõrvale pikka kasvu Saksa ohvitser, vaevalt et ta oli me laevakaaslaste hulgast ning oli mind juba varem tähele pannud. Ta võis olla sellest valvemeeskonnast, kes meid kõõrdpilgul vahtis. Aga see ohvitser ise oli üsna meeldiva välimuse ning pealtnäha kenade maneeridega noorepoolne mees. Ent tema eesmärkides polnud siiski suuremat kahtlust, mida võis juba öelda selle põhjal, kuidas ta mind vaatas. Ta vist polnud märganud, et mul on kaks last kaasas, kes olid sel hetkel minust ette jõudnud, sest võõras linn justkui kutsus. Nõnda, esimest korda kogesin, mida tähendab ilma meheta reisimine, ja see oli vist ka esimest korda, kui ma mõtlesin – Viki võinuks pigem poisslaps olla, sel juhul oleks mul olnud nüüd ja edaspidigi keegi kaitsja moodi kõrval. Kuid veidi hiljem muutsin oma arvamust. Ikkagi oli hea omada just omasugust, nii suurt, täiskasvanu künnisel vanemat tütart. Rääkimata muidugi meie väikesest tarkpeast Karolast, kes oli lausa asendamatu. Jah, ma olin siis ja edaspidi väga rahul, et mul oli kaks nii tublit tütart.

      Mu saksa keel ohvitseriga suhtlemisel oli kange, sõnad ei tulnud kohe meelde või meenusid ühekaupa. Mis oli minus niisugust, et ma talle silma hakkasin! Ma ju ei olnud enda arvates ilus. Aga see ei loe, kuidas sa ennast ise näed – ka seda ma teadsin senise elukogemuse põhjal. Ohvitser kõndis mu kõrval, suutis minuga ühise sammurütmi saavutada ja püüdis oma jutuga võõrastusseina kiiresti lammutada, sest tal oli ju vähe aega. Ta pidi siiski aru saama, et ma olen põgenik. Või just seepärast ta minu külge end kleepiski. Nii või teisiti, see seik tõstis mu enesetunnet, naiselikku enesetunnet, mis oli vahepeal üsna madalasse vajunud. Aga ma vastasin talle järelemõtlikult ja napilt.

      „Proua, kas te ütleksite mulle vähemalt oma nime?” küsis ta lõpuks, kui tundis, et meie teed lähevad paratamatult lahku.

      „El-len,” laususin ebakindlalt. Ma ei tahtnud ju valetada. Mõni teine oleks öelnud väljamõeldud nime.

      „E-len,” kordas tema nagu imestunult. Siis veel mitu korda. Nagu naudiks mu nime kõla. Nagu kommi, kirsikive, klaaskuule oma suus. Ei tea, kas see meenutas talle midagi või kedagi, kedagi igatahes ja ilmselt ta ei pettunud vähemalt mu nimes. Mis oligi kõik, mida võisin talle pakkuda, sest järgmisel hetkel olid tüdrukud mu kõrval ja kukkusid ohvitseri märkamata millestki sädistama. Ning too, mu esimene meestuttav Saksamaa pinnal haihtus olematusse.

      (See oli esimene taoline kord. Järgmised tutvumiskatsed ei lasknud ennast kuigi kaua oodata. Ma ei tea, kas see oli vaid minuga nõnda või kogesid seda vähemal või suuremal СКАЧАТЬ