Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga ma teadsin, et see on ühtaegu Rootsimaa. Ja sõjas osalematu Rootsi muutus selle saaresilueti näol mu mõttes õnnistatud maaks, kuhu oleks tahtnud pääseda. Kuid me möödusime tast. Ja jälle oli laeva ees ja taga ja külgede suunas üksnes lage, eikellelegi kuuluv meri. Aga kas ikka?

      Päeva lõpupoole ilm halvenes, paisus ka laine. Kuid meile kinnitati taas, et varsti jõuame aina ohutumatesse vetesse ning et hommikul ootab meid juba Saksamaa. Ometi ründas mind uuel õhtul suurem ebakindlus ja hirm kui esimesel. See oli paraku teist laadi. Sain alles nüüd aru, millisesse riskantsesse olukorda ma koos oma kahe lapsega olin sattunud. Mul polnud kelleltki abi loota. See lootus, et Roland tuleb meile esimesel võimalusel järele ja leiab meid üles, ükskõik kuhu me ka oleme jõudnud, polnudki enam üldse nii kindel, kui esialgu tundus.

      Uue õhtu saabudes süüdati mõned harvad pardatuled, ja inimeste meeleolu paranes justkui neist tuledest, mis muutsid me laeva rahuaja omaks. Püüdsin neist meeleoludest eeskuju võtta, ehkki ma polnud päeva jooksul suhelnud ega seltsinud ühegi põgenikuga.

      Tõusin veel ka päris pimedas laevatekile, et milleski veenduda, teadmata ise, mis see just on. Moero kündis aeglaselt pimedat merd, kusagil mere peal polnud ühtki teist tuld, mitte ühtki kuma. Vaid me kursist paremal ja pisut eespool helendas madal taevaserv, ehkki osa taevaalusest oli morn, pimedusest haaratud. Imestasin, kuidas küll meri, nii päevane kui ka öine, oma muutuvate vaadetega suudab nõnda palju mõjutada inimeste meeleolusid. Igatahes rohkem kui maa või ükskõik milline maastik. Aga just see madal hele taevariba tõi mulle tagasi vahepeal kõikuma löönud veendumuse. Kuid ma ei tohtinud niimoodi jätkata.

      Ma ei mäletagi, kuidas see öö möödus, kindlasti segaste unenägudega võideldes. Ja aeg-ajalt ärkasin üles ning kuulasin, kuidas laevamasin nagu hiiglaslik süda kusagil meist veel alamal tümistas. See rahustas, ja uus suik tuli peale. Vist mitu korda pöördusin mõttes Rolandi poole.

      „Miks sa küll mu nõnda jätsid,“ sosistas keegi, igatahes mitte mina ise.

      Kolmas reisipäev algas rõõmsa päikesega, kuid minu jaoks ärevalt – Karola oli alt meie kajutist kuhugi kadunud. Leidsin ta lõpuks laeva ahtrist, ühe omaealise tüdruku seltsis – nad pildusid kiiluvees laveerivatele kajakatele leivatükke. Ma ei läinud siiski neid segama ja rahunesin maha. Terve eelmise päeva oli Karolake laevalael ringi saalinud ja endale tutvusi korjanud. Temaealisi oli põgenike hulgas siiski vähe, kuid mu nooremal tütrel oli oskust endast ka tunduvalt vanemate inimeste tähelepanu köita ja nendega kui võrdne vestlusse astuda. Ta oli juba pisikesest peale säärane seltsiv ja püsimatu, päikseline tüdruk, nägugi ümmargune ja hele, ilme ja naeratus ühtmoodi kiirgav.

      Üht hetke sellest hommikust mäletasin veel, ja see püsis teistest kauem. See oli seotud ühe haavatuga, noore Saksa ohvitseriga, kes viibis tekil kergelt haavatute hulgas. Ta ajas meie möödudes ennast küünarnukile ja vaatas kuidagi pika hõõguva pilguga meile järele. Viimaks taipasin, et ta ei vaadanud mitte mind, vaid hoopis Vikit, kes meenutas talle küllap tema pruuti, kellega ta lootis peatselt kohtuda. Ma jälgisin teda – algul peatus noore mehe pilk Viki näol, kuid siis libises aeglaselt allapoole mööda keha ja siis mööda ta suve jooksul päevitunud sääri, mida Viki seelik varjas ja ei varjanud ka.

      Äkitselt mõistsin selle pilgu üldisemat sisu – me vanem tütar oli mulle märkamatult selle viimase suvega neiuks sirgunud. Ja veel midagi, palju valusamat, mis mind torkas – minu noorus oli möödas. See oli lõppenud juba seal, Tallinna sadamas, kui Roland meist maha jäi. Ent võib-olla oli see juhtunud palju varem, tervelt kolm aastat tagasi, sel päeval, kui me seisime Rolandiga Pärnus, Koidula kuju juures ja keegi võhivõõras naine astus erutatult meie juurde ning lausus katkeval õnnetul häälel: “Kas te juba kuulsite, mida raadio teatas…?“

      KES NEIST SAAVAD. Kalju

      Neil oli saatjatena kaasas kaks Saksa ohvitseri, kes ei asunud mitte rongi peas, neis vagunites, kus eesti poisid, vaid kusagil tagapool, kus neil võisid olla lahedamad olud. Vaid aeg-ajalt suheldi omavahel. Saksa keele oskusega polnud kellelgi kiita. Poiste hulgas oli vaid üks, nekrut Heamägi, kes valdas vabalt saksa keelt. Tema siis pani kõik käsud ja reeglid eesti keelde ümber. Kuid kui teda käepärast polnud, tekkis raskusi. Hoolimata korduvast pärimisest ei olnud nood ohvitserid veel nimetanud reisi sihtkohta, nagu oleks tõesti tegemist sõjasaladusega. Eks see veidi nõnda oligi.

      Sõjaaja rong, ei sel olnud kiiret. Aeg-ajalt haagiti nende koosseisu külge uusi vaguneid ja aina rohkem lisandus ka haavatute omi, mis ootasid neid sõlmjaamades tagavarateedel ning olid kui nähtamatuks jääva sõja kajastused. Ja aeg-ajalt tuli läbi lasta ka läänest tulevaid raske lastiga sõjamoonaešelone.

      Neid, kergemalt haavatud sõjaväelasi hakkas kohtama ka perroonil, sest peatused kestsid mõnikord pool tundi ja veel kauemgi. Võis maha karata, ja kuna kõigil oli veel piisavalt ostmarkasid taskus, siis sai jaamadest toidupoolist ja suitsu ostetud. Ja odavat õlut, millel oli peedimaitse. Temal, Kaljul, oli esialgu söögikraami piisavalt ja see oli kaasavõetud vineerist kohvrisse pakitud, nii et ta võis koguni kostitada lähemaid kamraade, kes polnud taibanud ennast pikemaks ajaks varustada või kel polnud just maal elavaid sugulasi nagu temal. Jah, tema soolapekk ja maaleib pärinesid Vasulas elavalt onult, kes oli enne ärasõitu nende peret väisanud. Tolles kohvris olevast jätkus ka sõber Sulo jaoks, kel oli veidi piinlik, et polnud nõnda palju ette näinud. Kui jälle kord söödud, võis kohvri kõige kõrgemale riiulile upitada, sest seal ei maganud kedagi – nii täis polnud ükski vagun tuubitud.

      Tartus oli olnud veel raagus kevad, ja ka teel läbi Läti ja Leedu oli sadanud jahedat vihma, kuid Poola piiri järel saabus ootamatu soojalaine ning mida edasi, seda enam ehtis kevad end juba roheliste hiirekõrvadega. Olles Varssavisse jõudnud ja pika peatuse ära kannatanud, jätkati teekonda juba lõuna suunas. Nüüdsest sõitsid nad juba kiirendatud korras kevadele vastu ja kevad ise liikus aeglasel kõnnil põhja poole, mida oli hea vaguniaknast jälgida, sest muud tegevust ju polnud. See oli kõiges üsna samasugune kevad nagu koduski nähtud ja puud ning väljadki umbes samasugused, kuid ümbritsev elu omandas siiski teist nägu. Jaamahooned olid nüüd aina rahvarohkemad, nagu oleks jälle mingi suur rahvasterändamine alanud, telliskivi hooneseintes muutus järjest tumedamaks, paistis rohkem kirikuid, aga metsi, tõelisi metsi jäi järjest vähemaks.

      Poola tundus tõesti hiiglasuure maana, ehkki tegelikult oli see nüüd kõik üks suur Saksamaa osa. Jah, see maa oli peaaegu kõik oma endisest uhkusest kaotanud ning seda endise elu kaotust võis vägagi hästi poolakate nägudeltki välja lugeda. Sest nii selge oli, kes on kohalik ja kes võõras. Kas mitte samas seisus polnud kodune Eestigi? Kuid seda ja nõnda justkui ei sobinud mõelda. Eesti on igatahes alles, aga kas samasugusena või iseseisvamana kui Poola? Kalju ei julgenud seda mõtet edasi arendada, sest nõnda võis ummikusse jõuda. Jõuda küsimuseni, kas nii jääbki, kas ajalugu ei keeragi siis enam endiseks. Ja nõnda edasi. Nii et parem mitte midagi küsida.

      Kas sõda oli siis muuski tunda? Igatahes. Põld kutsus kevadisel kombel inimesi, kuid sellega nagu ei rutatud. Rongiaknasse paistis aeg-ajalt sööti jäänud välju ja siin-seal tühjaks jäänud elamuid. Isa oli talle kodus rääkinud vaestest poola põllutöölistest, kes juba kolmekümnendatel kodumaalt välja rändasid ja ka nende juurde Tartumaale jõudsid. Neid olevat olnud ka Luunjas ja Mellistes ja eesti talunikud olevat neile väga kasinat sulase- või päevnikupalka maksnud. Kus olid nad nüüd, need laia maailma läinud töö- ja õnneotsijad?

      Kuigi algul oli vagun olnud vaid nende, nekrutite päralt, sugenes nüüd lõuna poole sõites ja aegamisi ka igasugust muud rahvast, igaüks oma kompsude, oma eluloo, oma sõidueesmärgiga, kuni kõik olid segamini – tsiviilid ja tulevased sõjaväelased ja tagapool olevad haavatud.

      Ühes järjekordses jaamas ei astunud nad Suloga mitte kohe oma vagunist maha, vaid kõndisid läbi vagunitejada tahapoole, sest rong oli jaamahoonest möödunud, aga СКАЧАТЬ