Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olin viimaks üksi oma kõrge laega ja jahedas toas, võtsin kõigepealt ette oma seljakoti, et kindlaks teha, kas olin ikka kõik mõeldu ja vajaliku isatalust ja varasemastki kaasa võtnud. Ehkki palju ei olnud ju võimalikki – olin piirdunud tõesti vaid hädavajalikuga, sest ma teadsin kuidagi ettepooletarkusest või siis loetu põhjal, et põgeniku jaoks on kõige rumalam olla varanduse ori. Iga liigne kilogramm on üksnes koormaks. Polnud, jah, mõtet eelneva elu küljes rippuda, kui kõik nagunii varises. Niisiis olin pakkinud sinna seljakotti vaid natuke söödavat, mõned rõivaesemed, ühed tagavarajalatsid, mõned iseenda eest hoolitsemise tarbed ja pisut ka lihtsamaid ravimeid olukordadeks, mida oli võimalik ette kujutada, kuigi ma teadsin, et kõigeks valmis olla ei saa ka parima mõttetöö korral.

      Suurema osa seljakoti sisust moodustas mu kutsega seonduv. Mingis mõttes oli seal tallel kogu mu varasem elu. Jah, oma kõige sobilikumal ja kontsentreeritumal kujul. Ja väärtuslikum osa neist oli pakitud kolme niiskusekindlalt suletavasse metallkarpi, neis karpides omakorda võipaberist kotikestesse. Selleks varanduseks ja elukokkuvõtteks olid fotonegatiivid, mu rohkem kui kümneaastase päevapiltnikutöö tulemus ja ühtlasi jälg. Teiste hulgas ka mu vanematest ning mahajäetud talust ning selle ümbrusest tehtud fotode negatiivid. Veelgi enam, ühes karbis oli valik ka mu kadunud isa parimatest negatiividest, sest tema eeskujul ma ju olingi päevapiltniku ameti valinud. Neid negatiive oli kahes formaadis – 13x18 ja 18x24. Lisaks muidugi tavalised, rullis negatiivid, samuti stannioli ja võipaberisse mässitud. Muidugi olin kaasa võtnud oma põhilised töövahendid, kaks fotoaparaati, üks neist, mu lemmik Contax, taas filmiga laetud. Nõnda siis lootsin oma sõjateekonnast korraliku fotokroonika saada.

      Eelmise, täisvõetud filmi, kus peal ka kaadrid Mildast, olin samuti hoolikalt ära pakkinud. Et sellega jumala pärast midagi ootamatut ei juhtuks. Sama filmilindi alguses olid ju ka mu isatalu viimased võtted.

      Veendusin nüüd, et mul on kaasas päris korralik tagavara kitsasfilmi mu teise aparaadi tarvis, sealhulgas üks suur rull filmi, mille olin Saksa õhutõrjeohvitseride käest paar kuud tagasi smugeldanud ja kust võis väiksemaid juppe lõigata. Ning avastasin, et olin kõigele lisaks kaasa võtnud ka Joba ilmutustanki ning kolm purki Atomal ilmutit ning ka kinnitit, millise ettenägelikkuse eest ennast vaid kiita võisin. Kavatsesin ilmutamise esimesel sobival hetkel ette võtta, sest piltniku jaoks pole midagi ebakindlamat, tegelikult ju valguse poolt haavatavamat kui üks täisvõetud poolitäis filmi. Nii võib ainsa hetke jooksul kaotsi minna mitmete tundide pikkune töö, seejuures tagasisaamatult kaotsi.

      Nagu ma vist mainisin, olid sel presendist seljakotil ka küljetaskud ja kui ma neid üle kobasin, avastasin ühes neist nahktupes vaheda soome pussi ning teisest kompassi. Need olid pärit mu skaudiaastatest, tegelikult 1926. aasta skautide suurlaagrist, mis toimus Tallinnas Pirital. Mõlemad esemed olid kaasa saanud teadmata-kogemata, aga mul oli selle juhuslikkuse üle nüüd väga hea meel.

      Tõstsin koti voodilt maha, vajusin mõttesse. Need olid nüüd teistsugused, üldisemad mõtted. Esimest korda oli mul mahti rahulikult mõelda oma olukorra üle. Niisiis, ma olin Eestist juba kaunis kaugel, veelgi enam, tagasipöördumatult kaugel ja kahetseda polnud midagi, polnud mõtetki. Kuid edaspidine mattus siiski läbipääsmatusse hämusse. See oli kummaline olukord – olin end suuresti juhuse, antud juhul Lenzi ja ta auto meelevalda usaldanud. Kuhu ma tahtsin kokkuvõttes välja jõuda? Kui ma isegi teadnuks. Ilmselt ikkagi Saksamaale, konkreetsemalt Berliini. Aga ma ei teadnud, kas sinna tahtis jõuda ka Lenz oma autoga. Tal võis ju mingi muu sõidusuund olla. Aga see pidi selguma järgnevate päevade jooksul. Nii et – päev korraga.

      Vaikus ja kiviseinte rahu häälestas mind veelgi üldisematele mõtisklustele elu ja oma isiku üle.

      Jah, siin ma siis nüüd olin, põgenemas mitte niivõrd oma nime ega rahvuse pärast, vaid hirmust ja teadmatusest, mis mu kodumaaga järgnevalt juhtub. Muidugi, saksa verd võis minus ju pisut olla, aga sel juhul mitmekordses lahjenduses, sest perekonnanimi ei tähendanud ju veel midagi. Ma olin ennast ikka täiesti eestlaseks pidanud, ja seda olid teinud ka mu vanemad. Minu vanemad olid puhtakujulised eestlased, igatahes oma veendumustelt ja käitumiselt. Aga katsu sa seda ülekuulajatele selgeks teha! Ning lisaks rääkis minu vastu ka mu üsna ladus saksa keel, aga seda sai ju koolis õpitud ja terve saksa aeg praktiseeritud.

      Mu Eestist lahkumine polnud sündinud siiski kergesti – oleksin äärmisel juhul võinud jääda isegi sinna oma vanemate tühja tallu, oleksin end ehk kuidagi vaikselt ära elatanud, vähemalt esialgu, pool aastat või nii. Ent kainem hääl ütles – vaevalt ma oleksin seal puutumata jäänud, varem või hiljem oleks nad mu üles otsinud. Ma ju ei saanud kuidagi eitada, et olin eraomanik ja et seda olid olnud ka mu vanemad; mul ei olnud võimalik salata, et olin omanud otse Tartu kesklinnas, Rüütli tänavas oma fotoäri-stuudiot. (Vahele öelduna, ma olin selle äri mõlemad aknad Tartust lahkudes luugistanud ja välisuksegi kahe luku ning raudkangiga sulgenud, nii et uutel peremeestel saab seal tükk tööd olema, enne kui nad sisse pääsevad. Ja seal sees tabab neid üllatus, sest kogu sisseseade olin ma minema kandnud või maha matnud. Nii et seal olin toiminud hoopis vastupidiselt oma kodutaluga.) Mis puutus eraomandisse, siis ma olin ju neljakümnendal-neljakümne esimesel näinud, kuidas seda vihati ja sellega ümber käidi. Kõik jagati pööblile ja töö suhtes laiskadele.

      Jah, mind olnuks neil küllalt lihtne süüdistada Saksa võimudega koostöös, Saksa propagandale kaasaaitamises või teab milles kõiges veel. Ja mul oleks raske olnud neile selgeks teha, et ma lihtsalt tegin oma piltnikutööd, et olin oma ameti truu ori, ei mingit erilist maailmavaatelist eelistust ega muud säärast poliitilist joga.

      Pisut teisisõnu öeldes – ma olin saksa aja avaliku eluga teatud mõttes kaasas käinud, kuna olin piltnikuna pidevalt Eesti Sõnale kaastööd teinud, pealegi olid minu ateljeed külastanud mitmed võimutegelased ja muidugi ka Saksa sõdurid ning ohvitserid, mõni üsnagi kõrges aukraadis sõjaväelane. Sest mul oli Tartu peal – piinlik küll ennast kiita! – hea piltniku maine. Niisuguseid asju ei anta muidugi andeks, seda ma teadsin päris kindlasti. Või mida ma oleksin pidanud siis tegema, kas oma ametist loobuma, hakkama korstnapühkijaks või sibiks? Nii et, jah, paljudes saksa kodudes võis leiduda minu ateljees, minu nime allservas kandvaid Saksa ohvitseride kõval kartongil portreefotosid. Palju värskem tööjälg oli muidugi Eesti Sõnast leitav, sinna olin fotosid saatnud selle hetkeni, mil pidin Tartust lahkuma, enne kui nõukogulased linna ära võtsid. Või siiski venelased ning venemeelsed – nõnda nagu see linna ajaloos juba mitu korda oli juhtunud. Ja vahepeale jäi too imelik mittemidagitegemise aeg seal maal…

      See, et mul ei jäänud kedagi maha, välja arvatud mõni kaugem sugulane, tegi mu lahkumise siiski ka kergemaks. Ma olin ühe väikesearvulise ja hääbuva suguvõsa ainus järeletulija, õdesid-vendi mul ju polnud. Ja ei naist ega lapsi ega isegi mõnda kindlat armsat neiut – sellesse hullult segasesse ja muutuvasse maailma. Jah, ema oli olnud pikka aega haige südamega ja oli surnud saksa aja algul, isa vaid paar kuud tagasi, nii et ta ei pidanud nägema seda uut alandust, kui venelane uuesti tagasi tuleb. Õieti tema matusteks ma maale sõitsingi.

      Saatus oli mind ometi väeteenistusest hoidnud. Ja seegi asjaolu võinuks käänduda minu vastu. Osalt olin pääsenud tänu headele suhetele Saksa sõjaväelastega, kes minu ateljeed külastasid, täpsemalt nende informatsioonile, mis mõnikord tahtmatult (või ikkagi tahtlikult) meie vestlusse lipsas ja mis lubas mul ennetavaid samme ette võtta. Nii et…

      Ülejäänud unetu aja veetsin mõtisklustes hiljutiste läbielamiste teemal. Ja äkki ärkas mus hull äng Milda järele – oleks ta siin! Tundsin, et ta on ikka veel minuga, minus. Aga see oli ju võimatu, ta oli sinna vaenlase kätte langevasse linna maha jäänud. Aga ma ei küsinud endalt veel nüüdki – kes ta oli? Polnud ju mingit tähtsust, oli ta sakslanna, lätlanna, juuditar, võimalik, et isegi venelanna, sest Riias elas ju palju venelasi. Aga oma olemuselt? Mida see muudaks? Luges vaid see, millisena ta oli mulle meelde jäänud… selles… selles viimases või eelviimases rahuaja öös…

      Millalgi СКАЧАТЬ