Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tõusin ja kuulatasin. Polnud ainsatki liikumist. Astusin akna juurde, nõjatusin külmale aknalauale. Mäletasin, et aken avanes idakaarde. Oli alles pime, aga madalas, silmapiiril tuksles mulle juba tuttav kuma, ent mitte mingit kõminat ega muud häält. Võib-olla olid süüdi paksud seinad, kahekordsed aknaraamid. Too tulekahjukuma tuletas mulle meelde, kus ma viibin. Mu sisemine ärevus kasvas, mulle hakkas tunduma, et mida varem me sel hommikul teele asume…

      Kurt oli ka sel hommikul esimene tõusja, väljas alles hahetas. Ilmselt ootas meid ees veelgi pikem ja raskem päev. Ja teekonnast andis märku ka närvilisus obersturmführer Lenzi olekus. Ta oli järsku sõnakehvaks muutunud. Kartsin, kas olin teekaaslasena kuidagi vääriti käitunud. Kuni ei pidanud vastu ja lausa küsisin talt.

      „Ei, Richard, kõik on korras,” kinnitas ta ja isegi naeratas napilt, kuid ta mõtted näisid olevat mujal, kusagil sootuks mujal.

      See oli ilus maastik, mis meid juba enne Poola piiri kohtas, ütleksin et midagi Haanja või Otepää ümbruse moodi: avali mäekuppel siin, metsane rinnak taamal, tee lookleb vabakäigul kilomeetri või enama jagu allamäge, all nõos pilkumas sile järvepeegel, siis, mõne kilomeetri järel teine, veelgi ilusam järv, kohe ka kolmas – mõned neist oma liigendatud kaldajoonega sama ilusad kui meie Pühajärv. Kuid looduse ilu ei jõudnud päriselt minusse, veel vähem mu kaassõitjatesse; mingi letargia rippus selle maastiku kohal ja segas muljet. Aga võib-olla olid need sügise tõsisemad märgid, vareshallid pilved, mis rippusid järvede kohal ja peegeldusid neis, võibolla maalilise tee tühjus, koguni väljasurnud olek. Jah, me olime ammu suurelt teelt kõrvale pööranud ja kõik sõjaaja märgidki selja taha jätnud. See oli selge talupojamaastik, kui nii võis öelda, ehkki haritavat põldu märkas silm vaid aeg-ajalt. Kuid avaneva järgi võis öelda, et see oli sõjast üsna puutumata maa. Inimesed töötasid põllul, meile veeres vastu kummiratastel vankreid, täis kartulikotte ja juurvilja. Ent inimeste silmis oli ükskõiksus, mitte mingit rõõmsust. Ja keegi neist ei tõstnud pilku me auto ega autosistujate poole, nagu poleks seda olemaski. See oli ju vallutatud maa, meil oli vallutaja märk küljes.

      „Masuuria,” pidas Lenz kui kaardi omaja vajalikuks kommenteerida. Sest kaart oli tema põlvedel avali ja seda volditi aeg-ajalt teisipidi kokku ning lahti. Jah, Mazowsze, tuletasin kusagilt loetustkuuldust meelde selle maanurga poolakeelset nime. Olin koolis maateaduse tunnis kaunis huvituja olnud, reisitahe oli mind juba tollal peibutanud. Aga nüüd ja edaspidi tuli mul harjuda tõsiasjaga, et ühtedel ja samadel kohtadel, linnadel ja isegi väiksematel asulatel oli kaks nime, justkui kaks olekut ja seeläbi ka kaks ajalugu – Saksa oma ja kohalik. Milles oli midagi paranoilist, kahestuvat, ühtaegu võimatut. Aga selles autos viibides pidin ma leppima tolle ühega.

      Ühel teeristil paremale, Gierlozi kuulutava suunanäitajaga, kohtasime jälle Saksa partrulli, seekord palju suuremas koosseisus.

      Meid ei peetud kinni, ehkki alandasime kiirust. Kui olime möödas, lausus autojuht Kurt minu jaoks arusaamatu nime või ehk siiski sõna: “Wolfsschanze”. Mille peale Lenz vaid noogutas. (Aga mina küsisin endalt, kas ma ikka kuulsin õigesti? Hiljem ma muidugi sain teada, mille lähedal me olime. Ja et siis oli tollest juhtumist möödas vaid mingi kuu aega!)

      Vastu õhtut juhtus midagi ootamatut, mis ajas obersturmführer Lenzi tõeliselt närvi. Ühes kohas, tegelikult mingi väikelinna servas ulatusid kaks järve, mis mõlemad võistlesid taas Pühajärve iluga, nõnda üksteise ligi, et neid ühendas vaid sadakonna meetri pikkune jõgi, tegelikult vaid ojasoolikas. Ent sild üle selle oli sisse langenud. See oli juhtunud hiljaaegu, aga keegi oli jõudnud sealt juba kaks laia planku üle heita, nii et see ajutine moodustis võis kanda küll jalakäijaid ja ehk ka kerget vankrit, kuid igal juhul mitte meie Horchi.

      Esimest korda kogu me teekonna jooksul pöördus Lenz minu poole, et mina nüüd otsustaksin, mida tuleks ette võtta – meil oli ju vaja kiiresti edasi pääseda! Selge see, et sillakest me nii lühikese ajaga, nagu näis meie käsutuses olevat, taastada ei suudaks. Sellest jõest saaks üle vaid lisajõul… ehk hobuseid kasutades.

      Nõnda ma siis kuuldavalt laususingi, ja me endagi imestuseks õnnestus mul poole tunniga hankida hoburakendiga pan, peibutada teda rahaga, leida veel mõned lisaplangud, kaks abimeest, üks neist kohtlase olekuga nooruk, kelle silmad lõid Saksa markasid nähes lausa särama, ja kokkuvõttes õnnestus meil me sõiduauto ilma eriliste kaotusteta kahe hobuse ja möirgava automootori (vist seitsekümmend hobujõudu) abiga õnnetust kohast lõpuks üle saada.

      Edasi, mis edasi? Edasi jätkus kaunis meeletu kihutamine mööda aina rohkem ja rohkem kurvist teed, saadetud põliste puude – pärnade, kaskede, tammede, ka pihlakate – katkematust reast. Ja see sõit käis võidu saabuva pimedusega, kuni näis, et me oleme vahepealse sunnitud peatuse tasa teinud.

      Umbes kella poole üheksa paiku laskusime juba tihedas pimeduses varjulisse ja sügavasse orgu. Küla nimi oli, nagu tagantjärele selgus, Swiata Lipka ja oru vastasnõlval paistis autotulede valgel kahe kellatorniga kirik või koguni klooster, kuidagi liiga suur ja uhke sellise väikese maakoha jaoks. ( Aga see mulje pärines juba järgmisest hommikust, kui kogu ümbrus ja oru enda maalilisus nähtavaks sai.)

      Kõigepealt oli meil öömajamure. Meie õnneks oli kloostrikiriku uks lahti. Eeskojas kohtasime eatut ksjondsi, kes liikus vaevaliselt. Esialgu oli meil raskusi temaga suhtlemisel, sest saksa keelt ta ei osanud. Või tegi, nagu ei oskaks. Kuid ta pidi siiski aru saama, et mida me vajame. Küllap ta venitas aega, et otsustada, kuidas käituda. Me olime juba astunud avarasse katedraali, kus põlesid mõned õlilambid ja lühtrites üksikud küünlad. Läbirääkijaks olin mina, ksjonds kuulas mu segakeelt ja vaatas aeg-ajalt kõõritades mundrikandja poole. Küllap Lenz hoomas ksjondsist levivat kerget vaenulikkust, mida tema munder selles kohas ja selles hoones märkis. Nii et ta kaugenes meist delikaatselt.

      Sedaaegu liikusime altari poole, kus põles rohkem küünlaid. Seal siis pühade tulede valguses märkas ksjonds mu avatud poolpalitu hõlmade vahelt paistva pintsaku revääri küljes olevat ümmargust rohelist märki. See oli Esperanto Seltsi märk, ma olin ju Tartus omal ajal Max Erik Arvisto juures esperantokursustel käinud, tema kirjutatud õpikuid tarvitanud ja selle kunstliku keele mingil moel selgeks saanud.

      „Ču vi parolas Esperanton?” kõnetas ksjonds mind järsku esperantos. See tuli nii ootamatult.

      “Jes… lomete,” pomisesin vastuseks, nagu oleksin taas vana Blumbergi juures Tartus keeleõppetunnis.

      “De kie vi estas?” tundis ta veidi aja pärast huvi ja osutas minule, mitte Lenzile, kes oli taas meile lähemale tulnud.

      “Estonia,” vastasin. “Mi estas de Estonian,” parandasin end kohe, nagu oleksin taas esperanto algkursusel. Mille peale tema vastas esimest korda naeratades: “Unu lingvo neniam estas sufi ča.” Et ühest keelest ei piisa kunagi. Ilmselt silmas pidades eesti keelt kui sellist.

      Jah, jah, olin mina nõus.

      Nõnda oli lõpuks üks õige sild, üks teistmoodi sild rajatud. Ja polnud midagi imestada, et ksjonds esperantot oskas, sest me olime ju esperanto keele rajaja Zamenhofi, selle Białystoki linna kõige kuulsama juudi kodumaal, kus endast mõista pidi selle keele oskajaid keskmisest rohkem leiduma. Vaadates kogu aeg kahtlustavalt ja kõõritades Lenzi poole, nagu võiks tema meie edasist vestlust mõista, kaebas ksjonds kõigepealt kehvade aegade ja olude üle, selle üle, kuidas Saksa sõjaväevõimud käituvad ja kui kehvad ajad on kirikule saabunud, ilma et ta oleks mind kuidagi kahtlustanud või nagu oleks ta kohe mõistnud, kes ma tegelikult olen.

      Vastasin napilt, enamasti paarisõnaliselt, sest õiged alused ei tulnud kohe meelde. Mul polnud ju olnud muud praktikat kui vaid mõned kirjasõbrad üle maailma – üks Uus-Meremaal, paar tükki Euroopas. Siis, pöördumata Lenzi poole, ja madaldanud vaid veidi häält, ütlesin, et see Saksa ohvitser on siiski tore mees… ja takerdusin, aga СКАЧАТЬ