Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tõesti, imelik kolonn, milles polnud üldse noori või keskealisi mehi. Samas oli see kuidagi morn, ei, koguni kurb ja vaikne ja väga aeglane inimrivi, mis neist nõnda lähedalt möödus, et nad võisid kõigi nende ilmeid näha. Paljudel olid käe otsas kohvrid, mõnel seljas paun või seljakott, mõned üsna rasked.

      Kalju leidis end küsimast – miks küll inimesed näevad säärast vaeva, püüavad uude kohta kogu oma elu kaasa võtta? Ja kuhu nad sellisel sõjaajal küll teel on, ja miks see teekond nõnda hale välja näeb? (Just nii mäletas ta ennast tookord küsivat, ilma et tal tekkinuks mingisugust muud mõtet. See oli tõesti naiivne kujutlus, pidi ta hiljem tunnistama, mis rääkis vaid tema elukaugusest ja üleüldse teadmatusest. Ta oleks ju pidanud nägema, et kõik need inimesed kandsid rõivaste külge õmmeldud kollast kuusnurka. Veelgi imelikum, et nende rivis ei taibanud keegi teinegi seda, muidu oleks ta oma seletuse kuuldavale toonud.)

      Pikk kolonn oli selleks ajaks neist juba möödas. Näod, näod, kümneid nägusid, mis meelde ei jäänud. Kuid siiski, üks tüdruk, aastat kaksteist, üsna kolonni lõpus, üks käsi arvatavasti vanaema kaenlas, kelle teist kätt venitas neljanurgeline riidene komps, milles nende kahe varandus. Jah, niru kirju kleidike poolpalitu alt paistmas, mustad poolsaapad, liiga suured tema peenikeste jalgade jaoks, ning justkui elu üle imestust tundev lapsepilk ja samas nagu suure inimese oma, mis peatus korraks ka temal, Kaljul, et siis kit-silt naeratada. Kuid meelde jäi see laps mitte kõigi nende tunnuste ja selle naeratuse läbi, vaid sellega, et tal oli süles kass, kirju hiireints, keda laps vaba käega vastu rinda surus.

      Kõik need inimesed olid nähtavasti samuti teel kuhugi lähedusse, küllap siis mingisse põgenikelaagrisse, otsustas Kalju lõpuks. Kui see aeglane ja väsinud kolonn, nagu oleksid nad juba väga pika tee läbinud, lõpuks esimese käänaku taha kadus, võisid nemadki lõpuks liikuma hakata.

      Võib-olla enamik nende kolonnis unustas selle seiga kohe, kuid Kaljut vaevas tolle teise kolonni nägemine ja tolle tüdruku pilk kaua aega, sest selles oli mingi teadmatus. See vaevas teda isegi kauem kui Saksa ohvitseri lugu, kelle ketikoerad olid kaasa viinud ja kelle saatus jäi samuti ebaselgeks. Kuid lõpuks sulasid mõlemad teekonnapildid üheks, ja selle sisu oli midagi sellist – see sõda, mille poole nemad teel olid, pole päriselt see, mida nemad olid arvanud olevat.

      UUESTI TEEL. Richard

      Hotelli välisuksel kohtasin Lenzi, kes žestikuleerides kahe teise ohvitseriga vestles. Hiljem taipasin, et ta uuris rinde olukorrast Riiast lõunas, et valida sobivat edasisõidumarsruuti.

      Kui me oma Horchile hotelli taga parkimisplatsil lähenesime, märkasin üht kaabuga ja pikas mantlis meest, kes näis autode numbreid uurivat ja neid meelde jätvat, meid märgates eemaldus ta kiiresti. See tähtsusetu seik jäi mulle taas meelde. Ma ei tea, kuidas Lenz sellesse suhtus, arvan, et temagi märkas kaabuga meest. Aimasin muidugi, kellega võis tegemist olla. Neid mehi nimetati erinevalt, olenevalt osapoolest. Praegusel juhul tuli seda kaabuga tegelast kutsuda spiooniks. Nad imbusid igasse riiki, olgu rahu- või sõjaaeg, neid ei pidanud ükski riigipiir ega kõige tihedamgi tulejoon. Nad olid reeturite kõrval teine kategooria inimtüübist, kes ennast täielikult maha võis müüa, inimtüüp, kel polnud printsiipe ega pühadusi, mitte mingit kinnispunkti sessinatses maailmas – kodumaa-armastust, truudust oma rahvale ja nõnda edasi. Jah, äraandja ja pealekaebaja leib on küll ohtlik, kuid siiski ahvatlev. Samas sobib see väga väheste jaoks.

      (Kui ma tagantjärele meenutan, siis hakkas meid just tollest Riia hommikust peale jälitama midagi ebameeldivat, mingi vaikne pinge igatahes. Selle põhjus sai olla üksnes Lenzi kohvris.)

      Sõitsime Miitavi suunas. Lenz oli sõnaaher nagu kõik inimesed hommikuti. Ühel hetkel nookas ta siiski kõrvalteed ja küsis:

      „Kas te Münchhauseni lugusid olete lugenud?” Noogutasin jaatavalt.

      „See mees oli tegelikult siitmailt pärit. Õigemini too mõisnik, kelle nimele kõik need seiklused on omistatud.” Öeldu kinnitas veel kord, kui hästi ta meie teekonda tundis. Või kui hästi ta ikkagi kaarti oskas lugeda. Veel mõnel järgmisel korralgi demonstreeris ta sellelaadilisi teadmisi, mis viitas selgesti ta sõjaeelsele ametile, oli see siis milline tahes.

      Ent pärast Miitavit ühel maanteeristil peatas meid taas Saksa patrull. Lenz laskis Kurtil auto seisma jätta juba enne maanteeristi, väljus autost ja läks üksi oma kiirel kõnnakul patrulli juurde, lahutamatu nahkkohver kaasas. Kaks patrullimeest andsid talle au ja hakkasid siis midagi seletama. See kestis koguni mitu minutit. Igatahes paistis auto juurde tagasituleva Lenzi jaoks olukord klaar olevat. Meile ei hakanud ta seda seletamagi, käskis vaid Kurtil pöörata läänepoolsemale teele, seega otse mere suunas, mis ei saanud küll kuidagi me tegelik sõidusuund olla. Küllap rindes oli nende mõne tunniga taas mingi läbimurre toimunud ja võis arvata, et venelased püüavad Riiat ümber haarata. See vahejuhtum kasvatas me kõigi ärevust. Kas ikka lipsame läbi? Jah, me liikusime kui mingis rindetaguses vaakumis, mingis imelikus teadmatuses.

      Lätimaad, nagu ka Leedut, kuhu me lõunaks jõudsime, oli haaranud juba tuttav peataolek, mida olin Riiaski näinud. Ja hiljem linnast väljuval maanteel. Inimesed liikusid oma varandust kaasa tassides kas mere suunas või pürgisid otse lõunasse. Ja need, kes olid otsustanud paika jääda, olid ilmselt tõmbunud oma majadesse või peitunud looduse poolt pakutavatesse kõrvalistesse kohtadesse. Kuid sel avaral maastikul, mis kahele poole teed jäi, polnud erilisi metsi ega soid ega ka sügavamaid orgusid nagu Eestis, seega olid need võimalused küllalt napid.

      Mõne tunni pärast, olles vahepeal mitu korda marsruuti muutnud, käänasime taas lõuna suunas viivale maanteele. Kus me liikumiskiirus, tänu heale autojuhile, kohe kasvas.

      Ida-Preisimaa piiri ületasime Tilsiti juures, see nimi tuli mulle vilksatuslikult tuttav ette, küllap ajalooõpikust või – tunnist, aga millega seoses, see paugupealt ei meenunud. Küllap mingi varasema sõjaga seotult, sest ümberringi oli ju alatiste sõdade maa. Ületasime silla üle vaikse laia vooluga Meemeli jõe. Olin lausa kindel, et sõidame linna sisse ja ööbime taas mõnes võõrastemajas, nagu see oli juhtunud Riias, kuid me tegime linnaservas vaid lühikese peatuse, et pagasiruumis olevatest kanistritest bensiinipaaki täita, ja sõitsime kohe edasi. Ühelt poolt oli ju küllalt ohtlik suurt kütusekogust endaga kaasa vedada, aga teisest küljest olime nii võimalike ootamatuste vastu kindlustatud, kuni me ükskord rindelähedasest piirkonnast välja jõuame. Näis, et aeg ei oota.

      Meie õhtuseks peatuspaigaks oli hoopis riigimõis, Tilsitist mõnekümne kilomeetri kaugusel, mille Lenz näis olevat kaardi järgi välja valinud. Kuid hiljem taipasin, et see polnud siiski juhuslik valik, sest Lenz näis mõisat varasemast tundvat. Või oli see kuidagi tema suguvõsaga seotud. Tegu oli tüüpilise Preisi mõisaansambliga, kõik hooned kompaktselt ümber nelinurkse siseõue. Ja kõiki neid ehitisi ümbritses paraja kõrgusega müür või peahoone ise oma välisseinaga. Peavärav oli lausa avali, mis oli esimene märk, et mõis on tühi. Ent need lahkumisjäljed olid väga värsked. Igal juhul näis see asjaolu Lenzi jaoks ootamatu, ta vaikivast hämmeldusest paistis, et ta oli lootnud ju ikkagi kedagi eest leida. Avanev pilt mõjus talle nii masendavalt, et ta istus ligi pool tundi mõisa söögisaali suure tammise laua ääres ja vahtis olematusse ning lasi meil Kurtiga kahekesi ringi vaadata ja otsustada. Selle tutvuskäigu tulemusena suutsime üht-teist õhtusöögiks organiseerida – põhiliselt mõisa keldrist. Sealt leidsime ka joodavat, ehkki võõras jõud oli sealtki juba jõudnud üle käia, mida tunnistasid pudelikillud ja veiniloigud keldripõrandal.

      Õhtu veetsime ühiselt ja suhteliselt üksmeelselt, ehkki valdavalt vaikides, ühest kapisügavusest leitud pikkade valgete vahaküünalde valgel. Pimeduse süvenedes näisid aina tugevnevat välised helid. Jäi mulje, nagu keegi liiguks mõisa aias ja püüaks kõrgetest akendest sisse vaadata. Aga ilmselt oli see tuul, mis liigutas puuoksi, lahtisi luuke või katusekive. Lenz jäigi СКАЧАТЬ