Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ natuke austust, ja saatnud oma eunuhhidest vahimehed peagi Leesha magamiskambrisse sisse murdma, oli ta rumalal kombel üritanud seda naist lihtlabase tapmise asemel lahkuma hirmutada. Samal ööl oli ta sunnitud päästma Leesha elu, et koos vastu astuda teadvusedeemonile, kes proovis tappa Jardirit.

      Muidugi kui ta poleks nõnda käitunud, oleks deemon vabalt võinud Jardirilt ja temaltki elu võtta. Inevera ei tunnistanud seda meeleldi, aga too põhjamaa nõianõges, kelle vägi oli öös ainult kasvanud, avaldas muljet. Ineveral ei läinud korda teda takistada, kui ta teadvusedeemonilt võimsa alagai hora hankis – Inevera eeskujul. Ta oli läkitanud neid luid varastama eunuhhid, kes pöördusid tagasi läbipekstult ja tühjade kätega. Leesha oli õppinud valvel püsima.

      Seega kuulas Inevera pealt. Kuulas pealt, üritades end mitte kõrvaletõugatuna tunda. Välja vahetatuna. Alandatuna.

      Ta hingas, otsides meelerahu. Too naine sõidab varsti tagasi oma barbarikülla ja head teed tal minna. Inevera võtab uuesti sisse õiguspärase koha Jardiri voodis ja elu on jälle nagu enne.

      Loodetavasti.

      Kireoiged ja karjatused vaibusid, asendudes tasase pominaga. Inevera kuulatas pingsalt, püüdes summutatud sõnu eristada. See oli hullemgi kui kirehüüded ja kehade nühkimine. Inevera oli abikaasat sageli teiste naistega jälginud ning teadis hästi Jardiri häälitsusi ja neidki, mida naised mehega kuuldavale tõid. Inevera usaldas oma padjatantsukunsti ega peljanud ühtegi Leesha armunippi. Teda vihastasid hoopis vaiksed hetked, kui mees ja Leesha lamasid teineteise embuses.

      „Abiellu minuga,” ütles Jardir.

      „Kui mitu korda pean ma keelduma, enne kui sa palumise lõpetad?” vastas Leesha, teeseldes, nagu ei taipaks ta, millist uskumatut au talle osutati.

      „Kui sa keeldud ka kümme tuhat korda,” ütles Jardir, „palun ma ikkagi veel kümme tuhat. Kuule nüüd, me jõuame. Ma olen Shar’Dama Ka ja võin meid käeviipega laulatada. Tule mulle salaja naiseks. Su ema ja Abban võivad tunnistajad olla ja allkirja anda. Keegi teine ei teaks, kuni me ei taha, ainult meie teaksime.”

      Abban. Inevera kõverdas huuli. Siin oli mängus Abbani käsi, kes taotles võimu ja Jardiri poolehoidu. Temagi tuleb paika panna.

      „Ükskõik kas sa palud kümme tuhat korda või kakskümmend tuhat,” lausus Leesha, „minu vastus on eitav. Sul on juba piisavalt naisi.”

      „Ma ei luba neist enam kedagi oma voodisse,” ütles Jardir ja Inevera tõmbus turri. „Mitte kedagi peale Inevera,” täpsustas mees ja Inevera hingas taas, mehe rumalusest alles rabatud. Räägiti, et Sharum’id ei oska tingida, ning Jardir oli läbi ja lõhki Sharum.

      „Ma peaksin siis jagama sind vaid ühe naisterahvaga neljateistkümne asemel?” küsis Leesha.

      „Sa jagad mind praegugi,” urises Jardir ja Inevera hammustas huulde, kuuldes neid jälle suudlemas.

      „Me oleme kahekesi, Ahmann,” ütles Leesha ja Jardir ahhetas naudingust. „Järgmised paar tundi ei jaga ma sind kellegagi.”

      „Damajah!” kiljatas Melan. „Teie käed!”

      Inevera langetas pilgu ja nägi oma rusikasse surutud kätest verd jooksmas. Tema pikad teravad võõbatud küüned olid sügavale peopessa lõiganud. Mõtted mujal, ei olnud ta seda tundnud. Veel nüüdki näisid need kellegi võõra kätena, kui Melan ja Asavi need haarasid, haavu hellalt puhastades ja sidudes.

      Kuidas asi niikaugele jõudis? Millega oli ta Ahmannile pettumuse valmistanud, et mees teda sel kombel häbistas? Ta oli hoolt kandnud, et Ahmann saaks väljaõppe ja hariduse, enne kui Sharum’id oleksid ta peksuga nüristanud või lasknud tal mõttetult hukkuda. Ta oli mehele andnud ühendatud Krasia ja kinkinud vahendid alagai’de tagasi Nie sügavikku kihutamiseks. Ta oli Ahmannile kinkinud neli poega ja kolm tütart ning valinud välja Jiwah Sen’id, kes soojendasid mehe voodit ja jätkasid laste sünnitamist.

      „Ehk oleksin pidanud valima põhjamaa hoorasid, kellega ta oleks kustutanud iha valge ihu järele,” pomises Inevera.

      „Mehed on nii etteaimatavad,” ütles Melan.

      „Midagi vallutanud, kargavad nad seda kohe kui koerad,” nõustus Asavi. „Paljud Sharum’id kipuvad viimasel ajal eelistama valget ihu.”

      Melan ja Asavi, kõigi aastate järel ikka veel armukesed, elasid koos ja olid alati teineteise kõrval. Meeste juures huvitas neid vaid seeme ja nad olid arbude abil ammugi leidnud isa, kes mõlemale ühel ja samal ööl tütre-pärija sigitas, ilma et nad oleksid temaga rohkem kohtunud.

      Ent eelarvamuse kiuste kõlasid nende sõnad võrdlemisi tõeselt ja Inevera oleks pidanud seda ette nägema. Kuna ta polnud seda ette näinud, oli tema abikaasa nüüd uskmatu hoora kütkes sealsamas lõhnastatud kambris, kus Inevera oli mehega nii sageli maganud.

      Leesha sosistatud nõuanded olid juba hakanud Ahmanni muutma, pannud teda kahtlema sajanditevanuses elu- ja kombekorralduses. Mõned mehe käskkirjad, mis sellest tulenesid, olid küllaltki kahjutud, aga osa olid ka ohtlikud: mees võõrdus omaenda rahvast, püüdes meeldida põhjamaalastele ja unustades, et nood on lõppude lõpuks tema alamad, mitte liitlased.

      Neil ei olnud aastaid aega, et chin’idega kokku leppida. Sharak Ka oli tulekul. Mingis mõttes oli see juba alanud.

      7. KOOLITUS

      300 pN

      Inevera ei sallinud seda, kui isa Sharum’eid neile koju tõi. Nemad emaga aina vaaritasid ja teenisid lauas, kuna isa lõugas ja neile võmmusid jagas, lõbustades ohtrasti sõpru, kes savitäringutega Sharaki mängides üha joobnumaks ja lärmakamaks muutusid. Juba enne kui Soli musta rüüd kandma sai, oli Kasaad keelanud pojal igasuguse töötamise. „Sa oled sõdalane, mu poeg, mitte mõni khaffit või naisterahvas!”

      Inevera lapsepõlves ei teinud mehed temast välja ja kõõritasid himuralt Manvah’d, aga kui ta hakkas naiseks sirguma, pöördus osa himuraid pilke Ineverale. Üks Sharum, vastik mees, kelle nimi oli Cemal, oli koguni üritanud teda käperdada.

      Kuid ehkki Soli ei tohtinud süüa valmistada ega ette kanda, oli ta kaitsjana alati kohal. Vaevalt jõudis Cemali käsi Inevera kobamist alustada, kui vend äigas mehele põlvega kubemesse ja murdis tollel ninaluu.

      Kasaad oli naernud, Cemalit pilganud ja poega õnnitlenud, aga ei vaadanud kordagi Inevera poole, et näha, kas tütar on kombes. Hullemgi, ta kutsus Cemalit ka edaspidi neile külla ega takistanud himurate pilkude heitmist. Inevera teadis, et Sharum ootab vaid Soli tähelepanu hajumist.

      Isa ja poole tosina purjus Sharum’i teenindamine hirmutas Ineverat, kuid noorkuu teelauas dama’ting’ide teenimine hirmutas veel palju rohkem.

      Õhtusöögitoa paksule vaibale olid poolringis paigutatud sametpadjad. Kenevah istus tähtsaimana keskel ning Melan tõi talle kohe aurava teetassi. See tüdruk oli nagu suitsupilv, ilmus tassi täitma ja haihtus siis taas.

      „Qeva, istu minu paremale käele,” pakkus Kenevah padjale viibates. „Favah, sina istu vasakule.”

      Qeva kuuletus, nagu ka Favah, auväärne Mõrsja, kes oli välimuse järgi otsustades Kenevah’stki vanem. Asavi ja üks teine nie’dama’ting astusid ette, et neid teenida.

      Kenevah tõstis oma tassi ja kolm naist rüüpasid. СКАЧАТЬ