Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pikkamisi.” Ta jätkas pigistamist, kui Inevera ühtlases rütmis aeglaselt kopsud tühjendas.

      „Veel kord,” ütles Qeva. „Hingamine on elu. Kui hingad, on sul meelerahu. Kui sul on meelerahu, ei riiva miski sind tõeliselt. Sa ei tunne nälga ega valu. Armastust ega vihkamist. Ei mingit hirmu. Ei mingit ärevust. Sa üksnes hingad.”

      Juba tundiski Inevera end rahunemas. Täis põie jonnakas kipitus ja tühi kõht kadusid, kui ta järgnes oma hingeõhule nina kaudu keha sisemusse ja uuesti välja. Ümberringi lõid tüdrukud vankuma, nägudel ilmne pingutus, kui nad rasket asendit säilitasid.

      „Minuga koos,” õpetas Qeva. Ikka pigistades hakkas ta aeglases rütmis hingama ning Inevera seadis hingetõmbed tema järgi. „Sedamööda kuidas hingamine puhastab su teadvust, teritavad need kahekesi su keha, kuni jääb üksainus tervik.” Kui ta oli kooskõla saavutanud, võttis dama’ting käed ära ja krabas Inevera käsivartest, lükates need ta pea kohale õieli.

      „Ründav kobra,” ütles Qeva, heites pilgu teistele tüdrukutele. „Tehke järele.”

      Kõikjal ruumis ohati kergendusest, kui tüdrukud seisid sirgelt, õieli käsi lae poole tõstes.

      „Sellised on sharukin’id,” seletas Qeva, juhendades Ineverat mitmel järgmisel liigutusel, kohendades õrnalt tema asendit. „Raisakulli nokk. Šaakali hüpe.”

      Ta surus Inevera kummargile, asendisse, milles tüdruk oli komistanud. „Skorpioni saba.” Dama’ting astus vasaku jalaga Inevera jalale, et teda paigal hoida, haakis parema jalalaba Inevera pahkluu taha ja kergitas tüdruku säärt, kuni sellest käega kinni sai, sikutades seda üha kõrgemale ja painutades siis, nii et Inevera tundis kõõluseid äärmuseni pinguldumas. Ta ahhetas ja lõi tuikuma.

      „Hinga,” ütles Qeva. „Sa oled palm ja hingeõhk on tuul. Otsi selle jõul tasakaalu, et see juhataks sind ühest vormist teise.”

      Uuesti rütmi leidnud, avastas Inevera, et ühtlasest hingamisest on tõesti abi. Qeva märkas tema taastunud tasakaalu ja noogutas kõrgendile naastes.

      Õppetund kestis veel mõnda aega. Inevera vankus aina jalgel ja tal oli kohmakas tunne, liigesed olid sirutades kui tules, aga ta püüdis ühtlaselt hingata ning ohkas kergendusest, kuna viimaks Qeva lõdvestus, küünitades käe karpi põrandakõrgendi kõrval. Kostis metalli kõlksatus ja naine tõi lagedale neli tillukest simblit, üks kummagi pöidla ja nimetissõrme küljes.

      Noogutuse peale läks Melan ja korjas karbi maast, võttis endalegi simblid ja saatis karbi ringi käima. Ülejäänud tüdrukud talitasid samuti ning olid varsti jälle kohtadel, oodates, et Qeva alustaks õppetunni järgmist osa.

      Qeva pööras küljega nende suunas, käed tõstetud, simblid valmis. Üks jalg oli ette sirutatud, teine keha ligi.

      Tüdrukud võtsid sisse samasuguse asendi, mida Inevera proovis usinalt jäljendada.

      „Kõverda põlvi,” käskis Qeva. „Toetu päkkadele.”

      Kuni Inevera asendit kohendas ja meelerahu otsis, lõi dama’ting simbleid kokku, nõksutades iga kord oma ümaraid puusi piitsaplaksu meenutava järskusega.

      „Kõik koos,” ütles ta liigutust korrates. Ülejäänud tüdrukud jäljendasid seda täpselt ja vilunult, ent Inevera avastas liigutuse olevat ootamatult keerulise.

      „Uuesti,” kamandas Qeva. „Vaata hoolikamalt.”

      Ta helistas taas simbleid ja nõksutas puusi, aga Ineveral ei tulnud liigutus nüüdki välja. Alguses ei osanud ta õigesti puusi õõtsutada, seejärel ei kõlanud ta simblid teiste omadega kokku. Mõlemat korraga teha näis võimatu.

      Qeva laskis tal liigutust sooritada ikka ja jälle. Ponnistades aimas Inevera teiste tüdrukute ärritust, kuid sai vaid üritamist jätkata.

      Lõpuks tundus Qeva rahule jäävat. Juhendaja uratas ja asus simbleid helistama pidevalt ja korrapäraselt, nõksutades puusi nende taktis. Rütm haaras Inevera kaasa, peagi õnnestus asi juba loomulikult. Tema näole valgus naeratus.

      Aga siis läks dama’ting liikvele, astudes põrandakõrgendil nõtke paindlikkusega, katkestamata hetkekski simblite ega puusade rütmi. See oli imekaunis. Lummav. Ja kui Inevera püüdis teda jäljendada, põrkas tüdruk Melaniga kokku, nii et mõlemad kukkusid uperkuuti.

      „Lollpea!” nähvas Melan.

      Qeva hüppas kõrgendilt alla ja andis Melanile ägeda kõrvakiilu, mis pani juhendaja simblid helisema. „See on sinu süü, Melan! Damaji’ting määras sind talle nie’dama’ting’ide tavasid õpetama! Mida sa oled talle õpetanud? Ta ei osanud ründava kobra poosi ega harilikku puusanõksugi.”

      Qeva tõstis sõrme ja viibutas seda Melani nina all. „Sa pead õppima kohustustesse tõsiselt suhtuma. Kuni Inevera pole kaaslastele järele jõudnud, ei lubata sind Varjude Kambrisse.”

      Kõik tüdrukud ahhetasid ning Melan pungitas silmi.

      „Kui mind selle trotsliku pilguga edasi jõllitad,” ütles Qeva, „leiad end elamas suures haaremis Sharum’ite mängukannina.”

      Melan langetas pilgu ja kummardas sügavalt. „Jah, dama’ting.”

      Pärast sharusahk’i rivistusid tüdrukud üles köökide juurde, kus kaks vananevat eunuhhi andsid igaühele kulbitäie lahjat putru. Inevera nägi Melani ja teiste tüdrukute silmist, et nad kavatsevad ta saba lõppu tõugata, niisiis läks ta sinna vabatahtlikult. Mõttetu trotsiga poleks midagi saavutanud. Arukas oli jätta alandlik mulje, kuni ta nie’dama’ting’ide tavad selgeks õpib.

      Inevera kauss polnud isegi pooltäis – pudrupoti viimane vesine põhi. Ometi oli tal vaevalt mahti toit alla kugistada, enne kui Melan talle järele tuli.

      „Kohe hakkab koitma,” ütles Melan. „Dama’ting’id suunduvad varsti paviljoni ja Nie võtku meid, kui hiljaks jääme.”

      „Paviljon?” küsis Inevera.

      Melan vaatas teda, nagu oleks ta lollpea. „Koidikul pöörduvad Sharum’id Labürindist tagasi ja vigastatud viiakse paviljoni. Me abistame dama’ting’e ravimisel.”

      Ineverale meenusid vigastatud Sharum’ite karjed, mis olid eile läbi puldanriidest seinte tunginud, ning ta kujutles enda ümber ulgumas üleni veriseid mehi, kuna tema aitab dama’ting’idel nende ihu lõigata ja kokku õmmelda.

      Äkitselt tundis ta pööritust, nägu kuumas. Lahja puder kerkis talle kurku.

      Melan andis talle ägeda kõrvakiilu. Kivipõrandale lendas pudru- ja sapipritsmeid, sellal kui laksatus kambriseintelt vastu kajas. Kõik ruumis viibivad tüdrukud tõstsid pea, nende pilk oli külm. Ühtegi dama’ting’i polnud kohal, eunuhhid olid aga tummad nagu alati.

      „Everam hoidku, võta end kokku!” nähvas Melan. „Ravitsemisse suhtuvad dama’ting’id eriti tõsiselt. Varjude Kambrisse ei lasta mind juba. Kui sinu nõrkuse pärast langeb kas või üksainus piisk Sharum’ite verd, nõuab dama’ting selle mu turjalt sajakordselt tagasi.” Ta astus lähemale, tasandades hääle sosinaks. „Ja kui see juhtub, lõikan ma su rindadelt nibud ja söödan sulle sisse.”

СКАЧАТЬ