Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Minu meelest ka mitte,” kinnitas Arlen. Ta vaatas jälle Franqi poole. „Mida te selle pühakoja kohta ütlesitegi? Et see on vilets? Et see pole vääriline?”

      Franq oli tagaaetud hirve moega. „Ma pidasin vaid silmas, et midagi vägevamat …”

      „Teie ei tea, mida see sõna tähendab,” katkestas Arlen. „See pühakoda on kohalike tugevuse tunnus. Kui kõik muu oli kadunud, pani see hoone vastu. Me tõime siia haavatud, mõned siiasamasse tuppa, kuni nende sõbrad ja omaksed seisid õues silmitsi ööga, et neid kaitsta. Selles paigas pole midagi viletsat.” Ta pööras pilgu Hayesile. „Teie aga plaanite selle maha lõhkuda ja ehitada midagi suuremat, et inimesed unustaksid, kes nad olid enne teie tulekut, ja unustaksid hingekarjase, kelle kodu see oli.”

      Nüüd karmistus Hayesi näoilme. „Ikka Jona! Te olete pruuni rüü seljast võtnud, kuid räägite üha nagu Looja karjane, õpetades meid meie ordut juhtima. Krahv tõotas juba, et Jona naine pääseb oma meest külastama, aga teie norite õues otse rahva silme all ja ka minu lauas aina riidu.”

      „Õues norisite riidu teie,” vaidles Arlen. Ta silmitses ülejäänud lauas istujaid. „Ma tean, et te peate meid lollikesteks, kuna oleme külast pärit, kuid ma töötasin pikki aastaid sõnumitoojana ja tunnen poliitika iga kell ära. Kalmistul seistes kuulutasin valjusti, et ma ei ole pühamees ega taeva saadik, aga teile ei piisanud sellest. Te korraldasite jonnakalt etenduse, et inimesed peaksid mind teie lambukeseks,” ta heitis pilgu Artherile, Gamonile ja Jasinile, „seni kui kuninglikud isikud läkitavad sabarakud tagaukse kaudu kõrvu kikitama ja nuhkima. Jätke mind oma mängudest välja. Mind ei huvita Kaanon ja ma pole luuderohutroonile truudust vandunud.”

      Renna nõjatus toolileenile, jälgides lõbustatult. Keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Teised mehed paistsid raevunud, kuid Hayes tõstis nende rahustamiseks käe.

      „Sellegipoolest,” ütles Hayes, „valitseb luuderohutroon Angiers’d, mille piirides kehtib kõigile sama seadus. Hertsog Rhinebeck ja ülemkarjane Pether on Raidurivälul usuks määranud Kaanoni, härra Põldaja. Siin viibides tuleb teil kuuletuda krahvi ja minu otsustele.”

      „Evejah’ seadus,” lausus Arlen.

      „Mida-mida?” küsis hingekarjane.

      „Usk ja seadus on ka Krasias üks,” ütles Arlen. „Pühakiri Evejah on terve nende ühiskonna alus ja sedamööda kuidas krasialased anastavad lõunamaad, suruvad nad Evejah’ seadust peale sealsetele inimestele, keda sunnitakse end kinni katma ja Everami poole palvetama, meeldigu see või mitte. Nad vägistavad naisi ja orjastavad mehi, röövides lapsed täielikuks ajupesuks. Isegi kui nad praegu edasitungi lõpetaksid, oleks inimpõlve pärast kõik nende aladel Evejah’-usku, mis neljakordistaks nende arvu.”

      „Siis te ju mõistate, miks neile ei tohi sammugi järele anda,” hüüatas Hayes, „ja miks nende väärjumalale tuleb vastu seada uuenenud usk tõelisesse Loojasse.”

      „Neile vastandudes olete ise muutumas nendesarnaseks,” ütles Arlen. „Ja seda ma siin asulas ei luba. Kantslist võite pröögata, palju süda lustib. Kui teil õnnestub inimesi veenda, on see nende valik. Aga kui üritate mingeid ajast ja arust jaburusi, näiteks ulaelu elajate vaia külge sidumist ja deemonitele jätmist, murran ma vaia oma põlvel pooleks ja torkan ühe otsa teile, teise krahvile istmikku.”

      „Te ei söandaks!” urises Franq.

      „Eks uurige järele,” ütles Renna.

      „Kuidas te julgete!” karjus Arther. Kapten Gamon hüppas püsti ja haaras oda. „Krahv Thamose volitustega vahistan ma teid reetmise eest …”

      Arlen turtsatas, vaevumata tõusmagi. Ta joonistas muretult õhku loitsumärgi ning Gamoni odateravik tõmbus sombuse taeva karva, hallikassiniseks. Õhk relva ümber lõi värelema, nii teravik kui ka vars tuhmusid ja värvusid lumivalgeks, sest härmatis kattis kogu oda.

      Kõlas praksatus ning Gamon karjatas ja pillas relva, pigistades kätt, nagu oleks kõrvetada saanud. Jasin hüppas toolilt üles, kui oda nende vahele kivipõrandale kukkus, purunedes tuhandeks tükiks.

      „Ai, Looja, mu käsi!” kisendas Gamon.

      „Ärge mängige narri ja istuge maha,” ütles Arlen. Ta heitis pilgu ühele teenripoisile, kes vahtis pärani silmi ja suu ammuli. „Too junkrule kausitäis külma vett, kuhu ta saaks käe pista.” Poiss jooksis minema, ilma et oleks Hayesi või Franqi poole piilunudki.

      Hayes põimis sõrmeotsad kokku. „Järelikult peate end ülemaks nii inimeste kui ka Looja seadusest, jah? On see teie viis mulle teatada, et teie tänahommikune kõne oli vale? Ja te usute tõesti, et olete Päästja?”

      Arlen raputas pead. „See on minu viis teile teatada, et ma pole mõni maakas, lükata-tõugata. Ma tulin siia tagasi, sest mul seisab ees töö, mitte teie ja krahviga tülitsemine. Kuni te inimestega korralikult ümber käite – ja tundub, et laias laastus on see nõnda –, jään ma teie sõbraks. Aga te olete liiale läinud ja peate aru saama, kus loitsud lõpevad. Mul pole himu teie poliitikas etturiks olla ja kui keegi teist veel ettevaatamatult minu kihlatut mõnitab, nõuan ma vabanduse palumist.”

      Hayes noogutas. „Palun vabandust, et teid ja preili Parkseppa solvasime. See ei olnud sihilik ja ma kinnitan teile,” jõllitas ta Franqi, „et mu abilist ootab kohane karistus.”

      Hingekarjane laiutas käsi. „Minagi tahan, et jääksime sõpradeks. Ei krahv ega mina soovi teid endale vaenlaseks, härra Põldaja. Thamose vend, hertsog, saatis ta lõunasse piiri kindlustama ja piiriäärset rahvast kaitsma. Mulle andis ülemkarjane Pether üsna samasugused volitused. Mul on käsk hoolitseda nende inimeste hingede eest teie Jona äraolekul, nagu tema ise oleks teinud – minu sõna maksab siinkohal vähe.”

      „Kas teie volitused piirduvad sellega?” küsis Arlen.

      Hayes raputas pead. „On veel üks punkt. Teie.”

      „Mina,” ütles Arlen.

      „Te ei ole esimene, keda Angiers’s on Päästjaks usutud,” jätkas Hayes. „Lood tema naasmisest tärkavad iga paari aasta järel, eriti külades. Looja hingekarjased uurivad alati nende lugude paikapidavust. Ma ise olen oma ametiajal uurinud tosinkonda – kõik petised.”

      Arlen naeratas. „Võite seda nimekirja täiendada, sest mina pole tema.”

      Hayes kummardus ette. „Võib-olla mitte, kuid te ei ole ka tavaline sõnumitooja küladest, rääkige, mida tahes. Te kuulutate valjusti, kes te pole, aga ei ole veel öelnud, kes te olete. Te kasutate deemonite võlujõudu; kuidas me teame, et teid ei läkitanud Maapõu?”

      Vaikuse tuppa laskudes tõmbus Renna turri. Teised mehed kummardusid lähemale, et kuulda Arleni vastuse iga sõna, kuna Hayes nõjatus tooliseljale. Jasin otsis välja väikese märkmiku ja tillukese pliiatsi. Lood tähendasid laulikutele raha ja iseäranis heerolditele, ehkki nende publik koosnes ühestainsast inimesest.

      „Täna hommikul nägite mind päikese käes seismas,” ütles Arlen. „Kas Maapõue sigitised suudavad seda?”

      Hayes kehitas õlgu. „Miski pole võimatu.”

      „Ja tuhanded deemonid, keda ma olen tapnud, sealhulgas eile öösel, kui olite tunnistaja?” küsis Arlen. „Kas see oli ainult kavalus inimeste usalduse võitmiseks?”

      „Öelge СКАЧАТЬ