Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Smitt, kui esitlused olid ühel pool.

      „Loojal pole sellega pistmist,” vastas Arlen. „Mul on teie asulasse asja.”

      „Looja käsi on kõikjal mängus, olgu asi suur või väike,” ütles Stefny. Tema kleidi kõrgest kaelusest piilus deemoniarm ja temas oli vintskust, mis tuletas meelde Selia Viljatut, Ojaäärse vanemat, kes oli Rennat ainsana kaitsnud. Renna polnud iial kohanud Seliast kangemat naisterahvast.

      Renna sirutas vaistlikult käe, puudutades armi põgusalt. „Te võitlesite, eks?” küsis ta. „Kui loitsumärgid mullu alt vedasid.”

      Naise silmad läksid pärani, kuid ta noogutas. „Ma ei saanud ju pealtvaatajaks jääda.”

      „Muidugi mitte,” ütles Renna ta õlga pigistades. „Kelleltki ei tohi nõuda seda, milleks ise valmis ei olda.”

      Krimpsus ilme kadus naise näolt ja ta naeratas. Veider pilt: näo sügavad kortsud kaardusid kohmakalt. „Läki. Trahteris on küll palju rahvast, aga me hoiame paari tuba sõnumitoojatele. Seame teid sisse ja söödame teil kõhu täis.” Ta pööras ringi, et neid tagatrepist üles juhatada, kuna Smitil ja Arlenil vajus suu ammuli.

      Vaevalt olid nad end üüritoas sisse seadnud ja lõpetanud hommikusöögi, mille Stefny saatis, kui uksele koputati. Ukse lahti teinud, avastas Arlen ühe hingekarjase Hayesi õpilase – tollesama, kes oli alati Hayesi kõrval.

      Mees ei kandnud midagi peale lihtsate sandaalide ja pruuni rüü, loitsumärkidega koorirüüd hoiti ööseks. Tema pügatud pruun habe oli halliträpsuline.

      „Mina olen noviits Franq, hingekarjase ja vaneminkvisiitori Hayesi, Tema Kõrguse Raidurivälu krahvi Thamose vaimse nõustaja abiline,” lausus ta tillukese kummardusega. „Palun segamise pärast vabandust, härra Põldaja ja preili Parksepp,” noogutas ta Renna poole, „aga Tema Pühadusele avaldasid teie tänahommikused sõnad väga muljet ning ta palub, et austaksite teda viibimisega õhtusöögil, mis toimub täna õhtul kell kuus pühakoja söögisaalis. Riietus pidulik.”

      Ta pöördus minekule, kuid Arlen vastas, laskmata tal lahkuda. „Kahjuks oleme sunnitud ära ütlema.”

      Franq tardus viivuks, uuesti ringi keerates oli tema näol veel kübeke üllatust. Ta kummardas taas lühidalt. „Kas tahate väita, et teil on … ee, päevakavas tähtsamaid asju kui Tema Pühadusega kohtumine?”

      Arlen kehitas abitult õlgu. „Paraku on mu päevakava üsna täis. Vahest ehk siis, kui Kuu loomine on möödas.”

      Sedapuhku ei suutnud Franq uskumatust varjata. „Säherdune … ongi teie vastus Tema Pühadusele?”

      „Kas ma saadan selle kirjalikult?” küsis Arlen. Kui Franq ei iitsatanudki, marssis ta ukse juurde, võttes kõnekalt lingist. Franq sibas välja, näol nördimuse ja jahmatuse segu.

      „Kas ta pole noviitsiks vanavõitu?” päris Renna, kui kuulis külalise samme koridoris eemaldumas.

      Arlen noogutas. „Välimuse järgi otsustades neljakümne suve ümber. Tavaliselt võetakse hingekarjased kolmekümnendaks eluaastaks ordusse, isegi kui nõukogu pole neile kogudust leidnud.”

      „Ei tea, kas ta kukkus eksamil läbi?”

      Arlen raputas pead. „See tähendab, et Hayes on hingekarjase kohta mõjuvõimas. Nii mõjuvõimas, et teda noviitsina abistada on tulusam kui koguduse eest hoolitseda. Poliitika.” Viimase sõna sülitas ta suust.

      „Mis päevakavajuttu sa rääkisid?” küsis Renna. „See ei kõlanud just sõbralikult. Me saabusime linna tund aega tagasi. Esialgu pole mul kavas kemmergussegi minna.”

      „Ükskõik.” Arlen viipas ärritunult ukse poole. „Võtku mind Maapõu, kui lasen end kuhugi pidulikule õhtusöögile vedada, et mingi hingekarjane saaks nina püsti ajada. Ma ei kannata poosetamist.”

      Ta ahvis järele Franqi madalat laulvat häält. „Kas tahate väita, et teil on … ee, tähtsamaid asju kui Tema Pühadusega kohtumine? Ptüi!”

      „Kas meil on tähtsamaid asju?” küsis Renna.

      „Mõtlesin, et võiksime paar tundi peaga vastu seina taguda,” ütles Arlen. „Sama hea kui hingekarjasega vestlemine. Neil kõigil on raamat pähe õpitud, aga igaüks tõlgendab seda erinevalt.”

      „Ojaäärse hingekarjane Harral on tubli mees,” mainis Renna. „Kui asula mu verd himustas, püüdis ta mind kaitsta.”

      „Aga ta ei kaitsnud sind lõpuni, Ren,” ütles Arlen. „Ära seda unusta. Ja Jeorje Lõunasilma, kes sinu vaia külge sidumist tuliselt pooldas, on samuti hingekarjane.”

      „Siinsest vanast hingekarjasest ei räägi sa ju halba,” lausus Renna.

      Arlen kehitas õlgu. „Jona on narr nagu nad kõik. Mingis mõttes ehk rohkemgi. Kuid ta käitus inimestega alati ustavalt. Teenis lugupidamise välja. Hayes pole midagi välja teeninud.”

      „Sa pole talle võimalust andnud,” märkis Renna.

      Arlen vaikis pisut, kuid uratas viimaks. „Hüva, ma läkitan Keeti teatega, et leidsime päevakavas ruumi. Aga pidulikult riidesse me küll ei pane.”

      Rahvahulk ei olnud otseselt trahteri ees, kui Arlen ja Renna hilisel pärastlõunal väljusid, et pühakotta hingekarjase Hayesiga õhtustama suunduda, aga poodide juures ja tänavanurkadel sõelusid sajad inimesed, kes katsusid jätta muljet, nagu oleks neil seal viibimiseks põhjust. Paari märgates algas pöörane sumin.

      Renna ohkas. Nähtavasti ei muutnud Arleni öeldu üldse mõnede inimeste meelt, isegi mitte selliste oma, kes rippusid iga tema sõna küljes, nagu oleks see Kaanon.

      Nende uksele oli päev otsa ühtesoodu koputatud. Smitt ja Stefny jälgisid, et palujad karjakaupa sisse ei trügiks, kuid ei saatnud minema kedagi, keda pidasid tähtsaks, ning sääraseidki polnud vähe. Dug ja Merrem Lihunik tulid raskete arveraamatute ja rullikeeratud kaartidega, mis laotati põrandale, et näidata edusamme värbamisel ja maa raadamisel. Kui krasialased Rizonit vallutades laiali valgusid, olid pakku läinud tosinad lõunapoolsed külad, kellest osa kolis täielikult Välu maakonda enda suurloitsudele. Asulat ümbritses nüüd kuus suurloitsu, ehkki ainult kaks, Uus-Rizon ja Teekonna Lõpp, olid valmis. Ülejäänud olid alles rajamisel.

      Klaasipuhuja nimega Benn tõi Arlenile uurimiseks kauneid loitsumärkidega esemeid ja Kendall oli sisse lipsanud, et kõnelda Angiers’ laulikutest, kes olid krahv Thamose vooriga saabunud.

      „Viis meistrit laulikute gildist,” ütles Kendall, „ja tosin õpipoissi. Oma sõnul tulid nad Rojerile appi, et õpiksime paremini deemoneid taltsutama, aga neid paistab huvitavat pigem teie kohta lugude korjamine.”

      Ja nii see jätkus. Loitsutundjad, sõnumitoojad, taimetundjad, põgenikekülade vanemad – nad tulid-läksid ükshaaval ja kahekaupa, kuni Rennal oli kiusatus karjuma pista.

      Arlen suhtus asja rahulikumalt, tervitas paljusid sõpradena ja andis soovitusi, mida enamik tundus käskudena võtvat. Ometi oli kergendus toaseinte vahelt välja pääseda, ehkki see tähendas lugematute pilkude talumist, kui nad piki tänavat sammusid.

      Pühakojani jõudmisel ootasid hingekarjane Hayes ja noviits Franq neid juba. Hayesil oli seljas pruun rüü, kuid peenemat kangast oli Renna näinud vaid oma loitsumärkidega keebil. Rüü peal kandis hingekarjane СКАЧАТЬ