Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Oma rooja sees lesides ning pooljoobnuna raamatuid lugedes. Juba mitmendat aastat.

      Paras.

■

      Suurem osa raamatutest on korterisse sattunud 1980. aastate lõpust. Seega laulva revolutsiooni päevist. Ajast, mil Eestimaad tabas järjekordne eestikeelse kirjasõna hävitamise kampaania. Midagi samalaadset, nagu oli toimunud juba 1940. aastatel ja mida ükski aus eestlane punastele barbaritele seniajani andeks pole andnud.

      Kaheksakümnendate lõpuks olid ajad järjekordselt muutunud ja tollaste suurmeeste poolt mõne aasta eest kirjapandu ei olnud muutunud ajavaimuga enam kooskõlas. Senised seisukohad olid ümber hinnatud ja neid polnud kirjasõnasse talletatuna enam tarvis.

      Ainult et sel korral polnud tegemist niisuguste trükistega, mida võib nimetada eestimeelseiks. Likvideerimisele kuulusid väljaanded, mis nõukaajal kandsid üldnimetust ühiskondlik-poliitiline kirjandus. Aga asja põhiolemus oli ikkagi sama – ajavaimuga mitte kooskõlas olevad teosed kadusid raamatukauplustest ja raamatukogudest ahvikiirusel.

      Aatelisem ja isamaalisem publik pildus kirjanduslikku rämpsu isegi oma kodudest välja. Tollastel prügimägedel oli Dostojevski, Tolstoi või Puškini teoseid lademeis. Õige meile seda Vene paska vaja. Eurooplane säherduse sita sisse oma nina ei topi. Teeme nüüd riiulites väheke Cartlandile ruumi.

      Ajavaimule jalgu jäänud raamatuid veeti lugematute autokoormate kaupa jumal teab kuhu. Ühe niisuguse koorma oligi tollal veel küllaltki kõbus vanamees lasknud tuttaval autojuhil omale koju toimetada. Milleks raamatuid hävitada? Olgu nad siis missugused tahes – midagi kasulikku leiab neist ikka. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt arusaamise või õigemini teadmise sellest, kuidas ei tohi raamatuid kirjutada. Asi seegi.

■

      Korteri teises toas elab Volli. Õigemini küll Valeri, nagu on tema passi kantud pärisnimi, aga selle nime all ei tea ega tunne teda siin linnas keegi. Teda tuntakse Vollina. Ta on siin elanud juba sündimisest saati ja kõneleb eesti keelt puhtalt. Palju puhtamalt kui need, kes kirjutasid omal ajal kokku meie keeleseaduse. Sellesama, mille lugemiseks tuleb kasutada võõrsõnade leksikoni abi.

      Ka tema meelsus on säherdune, nagu just ühele tõsisele eesti mehele kohane. Ka tema ise ei nimeta end mitte Valeriks, vaid hoopis Volliks. Mitte ükski tema tuttavaist, aga neid on tal siin oh kui palju, ei oskaks selle pealegi tulla, et nad ei võtagi viina koos sinimustvalge eestlase, vaid hoopis mingi slaavi okupandinäruga.

      Eesti kodakondsust tal mõistagi ei ole. Volli kuulub niinimetatud halli passi omanike kilda. Ei osanud teine omal ajal kodakondsuseksamil vastata küsimusele, miks on eesti rahvuslilleks rukkilill. Mitte ainsagi lausega ei osanud nii tähtsat asja põhjendada. Rohkem ta sinna enam ei lähe. Milleks? Parem juba elada nii, nagu elavad lugematud teisedki, kes küll oskavad eesti keelt, aga kes ei tea, miks on eesti rahvuslilleks rukkilill. Ühesõnaga – hallipassimehena.

      Valeri on huvitava saatusega vennike.

      Tema vanemad olid põgenenud Eestisse Ukrainast. Sõjajärgse näljahäda eest. Siis, kui Ukrainas tänu Jossif Vissarionovitši patoloogilisele vihale hohollide vastu tekkis olukord, et inimesesöömine üldlevinuks muutus. Isad sõid poegi ja emad tütreid – kõik nagu 1928. aastal. Jossif Vissarionovitš lihtsalt kordas arveteõiendamisel ukrainlastega oma kunagist teguviisi.

      Pribaltikas sai vähemalt kõhu korralikult täis süüa. Söödigi. Kohtuti. Armuti. Abielluti, ning kümmekond aastat hiljem sündis juba poisu, kellele pandi nimeks Valeri.

      Selleks ajaks kui Valeri mõneaastaseks sai, olid tema vanemad juba sedavõrd eestistunud, et poiss pandi enesestmõistetavalt eesti lasteaeda. Aga ega kusagile mujale teda panna poleks saanudki. Vene lasteaedu linnakeses polnud.

      Paarkümmend aastat hiljem ei erinenud Valeri mitte millegi poolest eestlastest, kes moodustasid linnakese põhielanikkonna. Ta oli üks neist, kes juurtelt võõrana oli suutnud täielikult integreeruda eestlaste kogukonda. Tuhat korda efektiivsemalt kui üheksakümmend üheksa protsenti väliseestlastest, kes saabusid siia aastakümneid hiljem.

      Ta kohtas imetlusväärset eesti neidu ja hakkas temaga koos elama. Nad elasid õnnelikult palju aastaid. Tõsi, lapsi polnud nad soetanud.

      Ja siis lendas kõik sinnasamusesse. Naine hakkas liiga usinalt sirvima heale kriitpaberile trükitud ajakirju. Aga kui naine hakkab liiga usinalt lehitsema klantspaberil ajakirju, siis järgneb sellele nii või teisiti katastroof. Selline on juba elu seadus.

      „Mullivanni sa mulle osta ei jõua.”

      „Ameerikasse reisima sa mind ka ei vii.”

      „Poliitikut sinust ei saa, sest sa oled ju päritolult teadagi kes?”

      „Äris läbilööjat sinust ka ei saa. Ära üldse loodagi.”

      Valeri püüdis, nagu jaksas. Rabeles mitmel ametikohal korraga, nii et keel vestil, aga lihttöölisena polnud tal naise soove ikkagi võimalik täita. Lihtsalt ei osanud nii palju pappi teenida, nagu vaja. Rabeles ehitustöölisena vahetpidamata, aga säherdusi summasid, nagu oleks tarvis olnud, ei tulnud kusagilt.

      Mõningaid asju ta oma naisele muidugi suutis lubada. Aga neist jäi väheks. Näiteks ükskord kinkis ta oma naisele isegi kuldketi. Ent ei leevendanud proua nõudmisi seegi.

      Kinkida naisele kolme tuhande kroonine kuldkett on muidugi hea. Aga kui järgmisel aastal kingid talle sünnipäevaks täpselt samaväärse, siis tõmmatakse nina kirtsu. Ah nii! Mõnitama tuled mind või! Vaat mis naabermaja Eeva oma mehelt sünnipäevaks sai. Eelmisel aastal tehti sünnipäevaks Küprose-reis välja, aga sel aastal mindi juba Austraaliasse känguruid jahtima. Vaat see on mees! Aga miks sinust sellist meest pole?

      Valeri ei olnud rehkendanud elu ühe põhilisema raudreegliga – sellega, et näppu kuradile andes pead arvestama, et juba järgmisel korral ei nõuta sinult mitte teist näppu, vaid tervet kämmalt.

      Kõige lõpuks kaotas Valerik veel ka töö. Ehitusfirma, kus ta rabeles, läks pankrotti või õigemini aeti pankrotti, aga ega niisuguses väikeses kohas polnudki tal enam nii lihtne uut tööd leida.

      Kuu aja pärast ajas naine ta korterist välja. Milleks pidada üleval niisugust rämpsu, kes omale isegi tööd ei suuda leida? Valeri oli leplik sell ja läkski, kuigi tal õigupoolest polnud kusagile minna. Tõsi, see korter oli ostetud küll Valeri palehigis teenitud raha eest, aga kirjutatud naise nimele ja nad polnud ametlikult abielus. Nii et juriidiliselt polnud mehel sellele elamispinnale vähimatki õigust.

      Seejärel maandus Valeri ühe tuttava poole ning elas tükk aega seal. Poissmehest tuttaval oli oma maja ning tal polnud Vollile peavarju andmise vastu miskit. Tõsi, varsti tuli küll välja, et majaomanik on põhjatu kõri ja tema maja täielik punker, aga mis siis sellest. Peaasi, et katus pea kohal oleks.

      Neil päevil kukkus ka Volli rängalt kärakat panema. Äratas ellu oma hinges uinunud slaavlasetemperamendi ja hakkas jooma. Lausa metsikult. Päevade, nädalate ja kuude kaupa. Lasi end endistel sõpradel joota. Varsti oli ta omadega niivõrd põhjas, et kaotas inimnäo. Hulkus päevade kaupa ringi ja otsis semusid, kes talle ühe korraliku peatäie välja teeksid.

      Ja siis algkooliaegne pinginaaber Rein ta tänavalt üles korjaski.

      „Kui sul pole kuskil elada, lähed minu vanamehe poole. Ma annan sulle seal ühe toa. Vanamees on esimese grupi invaliid ja teda on vaja hooldada. Kasid teda, kui vaja, aitad tal teist külge keerata, aitad teda peldikusse, käid poes, vaatad, et ta suitsuga voodit põlema ei pane, teed süüa ja nii edasi. Hoiad ühesõnaga pilku peal. Vastutasuks vormistan ma su vana hooldajaks ja nii saad omale isegi haigekassakaardi. СКАЧАТЬ