Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeg ees oleks – mine tea, millal papsil sind vaja võib minna. Sedasi saad vähemalt niigi palju otsa peale, et ei pea enam mööda punkreid vedelema ja omale nurgataguseid pidi suitsu-, õlle- ja leivaraha kerjama.”

■

      Jõudnud vanamehe ukse taha, otsib Rein taskust võtme ja lükkab selle lukuauku. Kella lasta pole vähimatki mõtet. Pole mõtet sundida vanameest ukse juurde kooberdama, ning mis Vollisse puutub, siis tema on nagunii oma hommikusel õlleringil. Kell on kümme läbi ja sel kellaajal ta seal harilikult käib. Nagu masin. Täpselt kell kümme marsib uksest välja ja võtab suuna kaupluse poole. Ning ei tule tagasi enne, kui poe taga võpsikus on üks kaheliitrine õlu ära lastud ning siis poodi mindud ja sealt veel teinegi pudel kaasa ostetud. Sellega tuleb ta koju. Aga niisugune käik võtab vähemalt pool tunnikest. Isegi rohkem. Iseäranis siis, kui keegi kaupluse taga kangemat pakub. Volli on oma poiss, heasüdamlik, talle ei keela keegi väikest napsi. Ja miks mitte vastu võtta seda, mida sulle heast südamest pakutakse?

      Seepärast Rein vanamehe ukse taga kella laskma ei hakkagi. Avab selle oma võtmega ja marsib kingi jalast võtmata tuppa. Ust avades lööb vastu liisunud kuse- ja tubakahais.

      Vanamees on poolkülitsi diivanil ja klõpsib tülpinud ilmel telekapulti. Muudkui ühelt kanalilt teisele, aga see tegevus näib olevat rohkem nagu automaatne, sest ühelegi kanalile ei jää ta püsima kauemaks kui pooleks sekundiks.

      „Noh, sa oled täna päris varajane,” ütleb ta Reinule tervituse asemel.

      „Kuule jah.”

      Seejärel astub Rein akna alla ning lükkab irvakil oleva akna pärani. Hingab paar sügavat sõõmu aknast sisse voogavat karget talveõhku ja istub siis toolile. Vanamehe toas valitsev hais käib närvidele, aga midagi pole teha. Kõnelused sel teemal on mõttetud. Seda enam, et tema võimuses pole nagunii midagi muuta. Ta ei saa ju oma jutuga vanale uusi jalgu alla teha ega tema pidamatusele punni ette lüüa. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Ükskõik kui vastik see ka poleks. Sel teemal õiendamine tähendaks vaid peaga vastu paksu kivimüüri jooksmist. Mis mõte sel oleks?

      Ning alati polegi siin asi nii hull kui praegu. Vähemalt haisu poolest. Kõik näib olenevat tuule suunast või siis sellest, kas õhurõhk on tõusmas või langemas. Ühesõnaga ilmast. Mõnikord on toaõhk üsna puhas vaatamata sellele, et aken on peaaegu kinni, kuid mõnikord võib aken täiesti avali olla, aga ruum haiseb nagu peldik. Mõnikord valitseb hais ainult vanamehe toas ega kandu teistesse ruumidesse, aga vahel on jällegi vastupidi. Koridor, Volli tuba ja köök haisevad, aga vanamehe toa õhk on puhas. Nii et omamoodi seletamatu värk.

      „Sul midagi vaja ei ole? Kui on, siis ütle, ma saan õhtul tuua, kui tulen.”

      Vanamees raputab pead.

      „Ma andsin Vollile nimekirja kaasa. Küll tema toob, mis vaja. Ja ei tea, mida mulle siin ikka vaja peaks minema. Suits, naps, väheke süüa ja kogu moos.”

      „Ah jah, ma tahtsin su käest ühte asja küsida.”

      „Mida?”

      „Siia linna olevat mingisugune vend ilmunud, kes on sinu peale hirmus verine. Mul endal pole temaga kokkupuuteid olnud, aga üks tuttav kõneles. Olla sind kõvasti kirunud, et sa olevat ta omal ajal kinni pannud.”

      „Mis nimeline?”

      „Peeter. Mis kurat ta perenimi nüüd oligi? Midagi M tähega. Marvel või Murvel või midagi taolist.”

      „Või nii. Kui vana ta on?”

      „Juba vanem mees pidi olema. On see nimi sulle tuttav? Tead teda?”

      Vanamees ei vasta. Küünitab selle asemel käe viinapudelini, keerab korgi raginaga maha ja võtab lonksu. Vähemalt sajagrammise. Ning ulatab pudeli Reinule:

      „Sa ei taha?”

      Rein kehitab õlgu.

      „Kurat, ma ei tea. Äkki peab õhtul veel kusagile sõitu minema.”

      „Parem ongi. Jääb mulle rohkem,” ütleb vanamees, ning keeranud pudelile korgi tagasi, pistab selle padja alla.

      Rein taipab, et vastust oma küsimusele ta ei saa. Niipalju ta oma vanameest tunneb. Kui too mingile esitatud küsimusele paugupealt ei vasta, siis ei tule seda vastust ka hiljem. Ning edasine pinnimine ja pärimine on sel juhul mõttetu. Aga niipalju saab ta siiski aru, et miski näib vanameest selle nimega siduvat. Vastasel juhul poleks ta juttu millelegi muule juhtima hakanud.

      „Egas midagi,” ütleb ta toolilt tõustes ja jopelukku raginal kinni tõmmates. „Ma hakkan ka minema. Teen vast kodus ühe uinaku.”

■

      Pärast Reinu lahkumist püüab vanamees end diivanilt püsti ajada. Kõigepealt asetatakse põrandale jalad. Hästi ettevaatlikult ja aeglaselt, sest need ei kuula sõna. Ei taha hästi liikuda, on õrnalt sinkjad ja väga kõhetud. Ainult nahk kontidel. Mingit füüsilist vatti nad ju ei saa. Pidevast lamamisest atrofeeruvad jäsemed tahes-tahtmata.

      Siis ajab vanamees end jalule. Taas hästi aeglaselt ja ettevaatlikult. Kõigepealt asetab käed diivanilauale ja tõuseb siis selle najale püsti. Seejärel võtab diivanipäitsist küünarvarrekepid ja läheb hästi lühikeste lohisevate sammudega peegli ette. Sinna jääb ta viivukeseks seisma, sügab siis kõhtu ja tõmbab triiksärgi üles, nii et paljastub kõht. Kõhul on suur arm, nabast kuni häbemekarvadeni välja. Pikk ja lillakas nagu jope plastmassist tõmbelukk. Vanamees silmitseb peeglist armi ja vajub seda õrnalt silitades mõtteisse.

      Kakskümmend seitse aastat on tänaseks möödunud loost, mille käigus tema kõhule see hiiglaslik arm tekkis. Aga vanamehe jaoks poleks seda vahepealset aega otsekui olnudki. Kõik oleks nagu sündinud paar tundi tagasi. Kõik on meeles. Detailselt. Mõnede asjadega lihtsalt on nii – nad jäävad igaveseks mälusse.

■

      Massiivse telliskivihoone keldrikorrusel pesitsevasse kohvikusse pääseb raudukse kaudu, mille kohale on kinnitatud silt – Hamburgerhaus. Kohe ukse tagant algab trepp, millel on kakskümmend kolm astet. Trepi lõpus on taas uks ja selle taga kohvik asubki. See on üpris väike, ehk kolmekümneruutmeetrine ruum, mille ühes seinas on lett suupistete ja leti taha riiulile paigutatud jookidega.

      Ülejäänud osa ruumist võtavad enda alla odavad valged plastmasslauakesed ja sama tooni toolid.

      Rahvast on vähe. Vaid paari laua taha on võtnud istet naisterahvad, kes lürbivad kohvi, ühe laua taga on ka keskealine meesterahvas, kes sööb mingit praadi. Seinal rippuv menüü on mõistagi prantsuskeelne, üle ruumi laotuv tam-tam-muusika ingliskeelne.

      Kohviku tagumises osas nurgalaua taga istub üksik vanamees. Ta on pikakasvuline, kõhn ja sooniline ning pisut tõmmukaks parkunud jumega. Selliseks muutub inimese nahk siis, kui ta on enamuse oma elust veetnud väljas, mis tahes ilmaga. Vanamehe ees laual on kohvitass ja konjakipits, kust ta aeg-ajalt võtab väikese, lausa imepisikese lonksu ja näib seejärel taas mõtteisse vajuvat. Pilk mehe silmis on nii raske, et üks naisterahvas, kes just äsja on tahtnud tema kõrvallauda istuda, on seda pilku nähes oma otsust muutnud ning võtnud koha sisse hoopis kaugemale. Sedasi, et ta jääb istuma vanamehe poole seljaga, tahtmata näha tolle sünget vaadet. Või õigemini halastamatut hundipilku, mis on omane neile, kes teavad – siin ilmas ei aita sind keegi ega miski peale su enda.

      Nii istub too kummaline tõrjuva olekuga vanamees, kel võib aastaid olla seitsmekümne ringis või ehk rohkemgi, seal laua taga juba tükk aega, heites aeg-ajalt pilku kellale oma randmel. Ja tema pingsalt uuriv pilk pöördub iga siseneva kohvikukülastaja СКАЧАТЬ