Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimatu kirjeldada. Mida sa sellest kaalikapõllust kirjeldadki. Kes on niisugust asja näinud, teab isegi. Ilma kirjeldamatagi. Kõige lõpuks saadeti veel ajaviiteks puuhalgki aknasse.

      Niisiis oli kõigest näha, et need kaabakad olid kusagilt kaugemalt tulnud. Imbetsillid, kes ei osanud aimatagi, kellega neil Peremehe näol tegu.

      Arusaam tekkis mõni kuu hiljem kohtusaalis, kus ühele neist väänati poolteist aastat ja teisele neli kuud. Just nii, nagu seadus seda taoliste kuritegude eest nõuab ja sätestab.

      Vaat siis oli küll poisikestel pill lahti, aga oli juba hilja. Mehed peavad oma tegude eest vastutama. Kui oled mees lollusi tegema, siis ole ka mees vastutama. Ja vastutasidki. Kuu aega hiljem löödi laagris ühele nuga neeru, aga teisest tehti petuhh. Vägistati karjaga ära. Jumbul ei jäänud pärast midagi muud üle, kui omale nöör kaela panna. Ja õigesti tegi, sest see pole ühe meesterahva jaoks enam elu ega miskit, kui pead edaspidi mähkmetega ringi käima. Muidu on pasarada vahetpidamata järel.

      Paras! Minge veel kaitsetu vanainimese aeda mürgeldama ja sigadusi tegema.

      Õigusriigis peab võidutsema õigus.

      Ja võidutsebki.

■

      Peremees on sel ajal, kui Rein õuel lund kühveldab, oma kabinetis arvuti taga ja teeb pangaülekannet. Tõstab raha ühelt arvelt teisele. Oma kontolt sotsiaalministeeriumi kontole, kus on avatud arve mõne nädala eest maha põlenud lastekodu taastamise toetuseks. See pole eriti suur summa, mida ta üle kannab, aga natuke ikka. Kolm tuhat krooni on ka lõppude lõpuks raha. Kui palju neid eraisikuid on, kes sääraseks üllameelseks teoks valmis? Suhteliselt vähe. Neid muidugi on, aga kui suure protsendi on nad moodustavad rahvastikust?

      Midagi ei ole teha. Vahetevahel tuleb niisuguseid asju ette võtta. Nende eest ei pääse kuhugi. Tuleb lihtsalt visata. Tonnike või paar-kolm siia ja sinna. Juba iseenese südamerahu huvides. Vaat kui hea on pärast peeglisse vaadates mõnuleda: sa vahi, kus on ikka osavõtlik inimene! Paneb õla alla igal pool, kus vähegi võimalik. Inimene suure algustähega. See iseenese headuse tunnetamine tekitab positiivseid emotsioone. Positiivne emotsioon on aga mõnu. See on nauding. Peremees püüab oma heategevusest kaifi nagu mõni teine alkoholist, kolmas narkootikumidest või neljas jõusaalis rassimisest. Nii nagu kõik teisedki heategijad siin ilmas. Ühesõnaga – egoistid.

      Heategevus ja samariitlus ei ole oma olemuselt mitte midagi muud kui äärmusliku egoismi ilmingud. Pööblil on lihtsalt kombeks seda tõde kõikvõimalike eufemismidega varjata. Ennastohverdav omakasupüüdmatus, kõik hädaliste heaks ja nii edasi. Sõnakõlksud. Teiste heaks ei tee siin ilmas mitte üks kurat mitte midagi. Head tehakse vaid selleks, et siis pärast omaenese headusest mõnu tunda. Mida tundis ema Theresa miljoneid hädalisi aidates? Kas vastikust, jälkust, vastumeelsust? Hoopiski mitte. Ta tundis oma tegevusest mõnu. Seega oli ka tema läbinisti individualist ja tema tegevuse tõukejõuks äärmuslik egoism.

      Vaat nii filosofeerib Peremees siin laua taga istudes.

      Tema! Inimene suure algustähega.

■

      Kella poole kümneks saab Rein tööga ühele poole. Lumi on maja eest ära kühveldatud ning plats luuagagi üle lastud. Täitsa teine pilt kohe. Siia platsile mahub nüüd viis-kuus autot lahedasti seisma. Kui hoolikalt ja kokkuhoidlikult parkida, siis ehk veel enam. Ning jääb veel ruumi jalgteegi jaoks.

      Pitsitav tunne Reinu rinnus on taandunud. On veel vaid kerge surin õlgades ning rangluude piirkonnas, aga selle võib ka lumekühveldamise arvele panna. Ikkagi hulk füüsilist tööd tehtud ja selle piirkonna lihased on korralikult vatti saanud. Vahest olekski sellist igapäevast füüsilist treeningut vaja? Kas või võimlemistki. Tont seda teab.

■

      Apteek on kinni. Rein vaatab kella – avamiseni on veel tervelt kaheksa minutit aega. Selleks ajaks pole mõtet koju minna. Parem juba siinsamas oodata. Rein teebki nii. Laseb külgakna alla ning otsib taskust välja suitsupaki ja tikutopsi. Suitsud on kalliks läinud, aga midagi pole teha. Enam kui kolmekümne aasta pikkusest harjumusest niisama lihtsalt lahti ei saa. Teoreetiliselt on asi muidugi lihtne – mõelda umbes nii, et homsest on lõpp. Homsest olen uus inimene, homo novus, kes ei tee enam ühtki suitsu, sest kaua võib. Ükskord peab selle nalja ära lõpetama.

      Aga kui see homme kätte jõuab, siis paistab kõik pisut teistsugusena. Imelik värk – tead küll, et tegu pole kõige õigema asjaga, aga teed siiski. Puhtast harjumusest, võiks isegi ehk öelda, et automatismist. Ning mõtled – homme ka päev.

      Aastakümnete pikkust mentaliteeti niisama lihtsalt ei muuda. Ei indiviidid ega ka laiemalt võttes ühiskond. Organism on stiimuliga harjunud ja muudkui nõuab – olgu aga olla. Muidu jooksevad mingid seesmised hammasrattakesed kokku ja tekib sisemine kaos. Ja kogu masinavärk võib vastu taevast lennata. Ükskõik kuidas seda siis nimetada – inimorganismiks, majanduseks või ühiskonnaks.

■

      Hulk autosid seisab täna hommikul selle hoone ees, mille ühes otsas paikneb apteek. Kaks pikka rida, kummaski vähemalt kümmekond masinat. Enamik neist on vanemad romud. Mõned viie ja mõned kümne, mõned ehk isegi viieteistkümne aasta vanused. Aga mis neil viga – peaasi, et liiguvad. Ja liiguvadki, sest muidu neid siin poleks.

      Ent siin seisab ka uusi masinaid. Mitte küll päris tutikaid, mis alles eelmisel nädalal soetatud, aga siiski. Näedsa – seal näiteks seisavadki kaks tükki kõrvuti: pool aastat vana Volvo ja kohe tema kõrval hõbedane Toyota, mille vanuseks vaid kolm kuukest. Volvo akendest paistab vägev jahipüss. Kaheraudne, optilise sihikuga. Sihukesega tõmbab iga kell karu kolmesaja meetri pealt siruli. Tuleb ainult karulaskmisluba välja osta ja läheb lahti.

      Masinate kõrval valitseb tühjus. Rahvast siin platsi peal pole. Näha pole ainsatki seisvat või juttu puhuvat indiviidi. Kes aga siia maja ette sõidab – padavai sisse. Osa väljujaist istuvad kohe masinasse ja kihutavad minema, aga teised marsivad üle tee. Poodi. Head ja paremat ostma. Mõni väljub sealt õllepurkide lasti, mõni paari viskipudeliga. Ühel näljarotil – ohhoo! – on aga pudel lauaviina näpu vahel. Mingi koonerinäru nähtavasti. Ei raatsi säherdune korralikku jookigi osta. Tüüpiline teise Eesti molu.

      Aga meie oleme härrasmehed, väljume poest viski- ja rummipudelitega. Kõnnime auto juurde, istume sisse ja pajeehali! Ruttu koju – näedsa, sealtsamast see paistabki teiste majade tagant see tornikeste ja kuue katuseaknaga kivihoone. Just toosama, kivikatuse ja tuulelipukesega. Ruttu! Täna paneme pidu.

      Alt kesklinna poolt tulevad kaks vanamoori. Üks kooberdab oma jalgadel, hästi lühikeste sammudega ja õhku ahmides, teine on invaliidikäru aiste vahel.

      „Kas lähme ka siia sisse, Maali?”

      „Ei tea, siin on praegu nii palju rahvast. Kes siin sabas seista jõuab? Ma tulen vist õhtul, kui jalad lubavad. Aga kui ei luba, siis jätan selle käigu homseks.”

      Varsti jõuavad moorid ristmikuni. Hakkavad üle tee minema, kui äkki tuleb nende tagant kummide vilinal tuttuus maastur ja kihutab kurvi võttes vanamutikestest mööda. Otse nina alt. Vhiüüüt! Kummid suitsevad.

      Auto põrutab hooga majaesisele platsile ning sealt kargab välja nooremapoolne meesterahvas. Nahkjopes ja kauboisaabastes. Säärane jope maksab vähemalt viis, aga saapad kaks tonni. Mehel paistab olevat hirmus kiire. Ta tormab jooksujalu hoone välisukseni, rebib selle lahti ja sööstab majasse. Ruttu, ruttu, sest aeg on raha.

      Kus see õige kabinet nüüd ongi? Toosama, kus täna kõiksugu hädalistele sotsiaaltoetust jagatakse. Neile, kes küsida oskavad. Ahhaa! Seesama uks, mille taha kõik teisedki sotsiaalabi vajajad on kogunenud. Mis siis ikka, asume sappa.

■

      Rein СКАЧАТЬ