Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märgi on mehe rinda kinnitanud Eesti Vabariigi president isiklikult. Ta on üks neist 10 016 inimesest, kes 1941. aastal ühel juunikuu päeval alustas viieaastasena koos vanematega sõitu töörahva paradiisi poole.

      Kus see ajakirjanik nüüd on, kellega ta kella ühe ajal siin kohvikus või õigemini Hamburgerhausis kohtuma pidi? Kell on juba peaaegu üks. Vaid paar minutit on aega, aga teda pole veel kusagil näha. Kuid pole viga – küllap ta ikkagi tuleb, sest telefonis paistis ta asjast vägagi huvitatud olevat. Läks lausa õhinasse teine. Ja selles pole ka midagi imelikku, sest informatsioon, mida vanamees ajakirjanikule pakkuda tahab, on põletav. Võiks isegi öelda, et plahvatav. Iga päev niisugust asja ei juhtu, et tekib võimalus omaaegne stalinistlik timukas päevavalgele tirida. Ja just seda ta teha kavatsebki.

      Tema kõrvale toolile pandud portfellis on täiuslik andmestik teatud vanamehenässi kohta, kes on 1949. aastal olnud üks neist, kes tegelesid inimeste Siberisse küüditamisega. Ja veel enamgi. See vanamehenäss on viiekümnendate alguses tapnud ka ühe metsavenna. Ja seda omaaegse NKVD-lasena. See inimene on oma tegevuse eest julgeolekuorganeis isegi kõrge riikliku autasu saanud.

      Sellest kõigest on küll tohutu aeg möödas, terve inimpõlv, aga mis sellest? Lõppude lõpuks on tegu inimsusevastaste kuritegudega, aga need teatavasti ei aegu. Ega siis juudid eesotsas Zuroffiga ilmaaegu seniajani natsikurjategijaid taga ei aja. Kuigi nende väheste ellujäänute näol on tegemist vägagi vanade inimestega. Lausa raukadega.

      Säherdusi pole enam kuigi palju elavate killas. Enamjaolt on nad kõik juba ammugi surnud ja kui mõni veel kusagil hingitsebki, ega säherdune kaabakas ju oma kunagistest tegudest siis avalikult ei räägi. Varjavad oma minevikku, nii nagu vähegi oskavad. Aga pole viga, vähemalt see lurjus saab päevavalgele tiritud. Rahval on lõppude lõpuks õigus teada, mäherdused jätised meie keskel elavad. Kuriteod peavad karistatud saama. Mitte kedagi pole unustatud, mitte midagi ei unustata. Õiglus peab võidutsema.

      Ootamatult katkestab lähenev meesterahvas konjakilimpsija mõtiskluse:

      „Vabandage, kas teie olete härra Murvel?”

      Kolmas peatükk

      Arvuti on imepärane riistapuu. Võtad mõne portaali ette, kas või näiteks ajalehe veebivariandi, ronid kommentaariumisse ja võid möllata, nii et vähe pole. Sõimata võib ükskõik keda või ükskõik mida. Muudkui aga jaga nätakaid – karistamatult. Reaalmaailmas sedasi ei saa. Eks mine ja proovi reaalsuses esimese ettejuhtuva juurde minna ja ta pikalt saata. Nii ju ei sobi. Pole kombeks. Võid veel mõne sihukese venna otsa kukkuda, kes sulle kolakat annab.

      Aga arvutis seda hirmu pole. Võtad ette näiteks artikli, kus juttu politseist, ja kukud säutsuma. Umbes nii, et mendid on viimased värdjad. Eks mine ja proovi mõnele politseinikule niimoodi tänaval öelda. Öelda ju muidugi võib, aga saad selle eest, nii et tolmab. Aga virtuaalmaailmas võib igaühele takistamatult väänata. Arvutit klõbistades saab end suisa jumalana tunda. Teiste paikapanijana eelkõige. Arvutiklahve klõbistades saab elada välja endasse kogunenud pingeid ja frustratsiooni, peksta segi see neetud maailm, mis sulle millegipärast ei meeldi või milles sa endale kohta pole leidnud. Muudkui aga lajata.

■

      Iga klõps arvutiklaviatuuril tähendab ühte klikki. Seda vähemalt juhul, kui ollakse mõnel kindlal internetileheküljel. Ühtede või teiste internetilehekülgede külastatavust nende klikkide järgi määratletaksegi. Kui klikke on vähe, pole tegu just eriti külastatava leheküljega. Aga kui neid on palju, siis näitab see internetilehekülje populaarsust.

      Ohoo! Siin käivad tuhanded ja isegi kümned tuhanded inimesed. Mis siis ikka, sellelt internetileheküljelt tulebki oma firma või ettevõtte tutvustamiseks reklaamipinda osta. Siin näevad seda võimalikult paljud inimesed. See on ju selge lollilegi, et kuhugi tagahoovi pole mõtet reklaami paigutada. Seal seda nagunii keegi ei näe. Kui, siis vaid üksikud. Reklaam tuleb paigutada võimalikult käidavasse kohta. Sinna, kus seda silmab võimalikult palju inimesi.

      Reklaamipind aga maksab.

      Ühe või teise internetilehekülje loetavus sõltub seal pakutavast. Loetakse seda, mis on lugeja jaoks huvitav ja põnev. Aga mis müüb veel paremini kui mitte intriig, skandaal ja esmajoones just kaklus avalikus ruumis, see tähendab internetis. See on ju kuratlikult vahva, kui mingid klounid üksteise peale karjuvad, tatti pritsivad ja sõimlevad. Seda on huvitav jälgida – ossa raisk, kus nüüd üks hull alles väänas! Jõletum verbaalne madin! Jess!

      Kaklus kommentaariumides on skandaal, aga skandaal müüb. See pakub jälgijatele huvi. Mida rohkem on jälgijaid, seda rohkem on ka klikke, mille arvukusest kõige otsesemalt sõltub see, kas leheküljele ostetakse reklaampinda või mitte. Kas potentsiaalne ostja köhib meile pappi välja või ei.

      See kõik on ka põhjuseks, miks paljude internetilehekülgede kommentaariumide haldajad vaatavad kõikvõimalikule sõimule läbi sõrmede. Ilus niisugune üksteise sõimamine muidugi pole, aga midagi pole teha. Kui jäävad ära kommentaatorite omavahelised kaklused, langeb kohe ka huvi lehekülje vastu. Kardinaalselt.

      Mõnikord tekivad erinevatest arvamustest ja tõekspidamistest sündinud kaklused iseendast, aga mõnikord ka mitte. Mõnikord neid tekitatakse. Teadlikult. Iseäranis kehtib see niisuguste kakluste puhul, mis on tekkinud poliitilisel pinnal. Nende tekitajaiks on erinevate poliitiliste jõudude, parteide ja erakondade palgal olevad valvekommentaatorid. Palgatöölised, kes kaitsevad kommentaaride kirjutamisega oma leivaisade huve.

      Valvekommentaatoreid on põhimõtteliselt kahte liiki. Ühtede argumentatsiooni laad, väljendusviis ja sõnaseade rajaneb maailmavaatele, teistel labasele sõimule. Ning nende teiste seas on ka hulganisti nn. libasid. Säherdusi, kes toimivad provokaatoritena. Näiliselt ollakse küll vasakpoolsed, kuid esinemine toimub parempoolsena ja võimalikult primitiivsel moel. Või ka vastupidi. Umbes nii, et: „Parempoolsed on meid juudi vabamüürlastele maha müünud!”, või: „Vasakpoolsed ahju!”

      Asja mõte seisneb selles, et panna lugeja teadvuses põlema punane signaallamp. Umbes nii, et püha jumal, missugused idioodid on ikkagi koondunud sellesse või tollesse erakonda. Sellest jõugust tuleb ennast nüüd küll eemal hoida.

■

      Priidik istub diivanil ja põrnitseb arvutiekraani, rüübates aeg-ajalt õlut. Vahetevahel viskab pilgu ka toa kaugemas nurgas helendavale televiisorile. Võtab diivanilaualt puldi ja hakkab seda klõpsima. Üks kanal ja teine. Kolmas ja neljas, viieteistkümnes ja kolmekümne viies, aga ei tule sealt midagi. Vähemalt midagi säärast mitte, mida vaadata tasuks. Ja kui ehk tasukski, siis pole kanal eestikeelne. Pole mõtet hakata vahtima filmi või saadet, mille tekstist sa aru ei saa.

      Egas midagi, tuleb vaadata, mis arvutiportaalides toimub. Jälgida delfit, ajalehti, foorumeid ja kommentaare. Ehk on keegi kusagile mõne niisuguse kommi pannud, et sellele saab omapoolsega vastata. Võimalikult teravaga, sest kusagilt peab see nuts ju ometigi tulema.

      Kaks kuuskümmend iga kirjapandud ja vastava suunitlusega kommentaari eest on muidugi naeruväärne summa. Selle eest ei saa midagi. Või kui, siis ainult neli topsi tikke. Aga kui seda naeruväärset numbrit korrutada näiteks viiekümnega, siis selle eest juba saab nii mõndagi. Kümme niisugust ööd, ja korralikud püksid on jalas nagu lipsti.

      Järeldus sellest kõigest saab olla ainult üks – enne magama ei lähe, kui on viiskümmend kommentaari kirja pandud. Osa ühtede ja osa teiste varjunimede all. Ning osa hoopis ilma varjunimedeta. Nimetuna. Ning võimalikult paljudes erinevates kohtades. Kõigepealt ühel internetileheküljel ja siis teisel. Edasi kolmandal ja viiendal, kaheksandal ja kahekümne kolmandal. Näitamaks nende kommentaariumide jälgijaile nii Eestimaal kui ka väljaspool Eestimaad, missugune on siinse rahva tegelik meelsus. Tema tõekspidamised ja СКАЧАТЬ