Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seda muidugi juhul, kui ise mingit käkki ei keera. Pärast palgapäeva ära ei kao või töö juures õlut ei hakka lürpima. Seesuguseid põtrademaal ei armastata. Pekstakse halastamatult minema.

      Aga Peetrist pole niisugust asja oodata. Kärakat ta vahepeal küll võtab, aga mõistab piiri pidada. Seda enam, et on säärasel imeheal tööl sabast kinni saanud. Temavanuse kohta lausa ime. Aga noh, vahest polegi siin midagi imestada. Eluaeg kõvasti sporti teinud mees, suurepärases füüsilises vormis, välimuse poolest oma tegelikust vanusest paarkümmend aastat nooremgi. Ja üldse – ega mujal maailmas vanust nii palju ei vaadatagi kui meil, kus neist töömeestest, kes üle neljakümne viie, ei taha ükski tööandja kuulda. On ka kohti, kus rehkendatakse sellega, et ühes vanusega tulevad praktilised töökogemused, mida siledatel poisudel enamasti pole. Teistes riikides on inimese väärtusest lihtsalt väheke teistsugused arvamused kui meil. Nüüd on Peeter siis nähtavasti puhkusele saanud.

      Mehed annavad teineteisele kätt ja muhelevad vandeseltslaslikult. Kohtumisel mõne vana sõbraga, kellega olnud ühine kooliaeg ja noorus, on vahel sedasi – kohtudes tekib nägudele muhelus. Just nagu alltekst: mäletad ikka, mida kõike pole noorest peast koos ära tehtud. Sõnu pole vajagi. Ning samas on tunne, nagu oleks selle viivukese muhelusega pikk jutt räägitud.

      Mehed panevad suitsud uuesti ette ja ajavad siis väheke juttu. Niisamuti ühest ja teisest, vanadest sõpradest ja hilisematest tuttavatest. Kuis läheb sellel või tollel?

      „Kurat, ma pean nüüd ajama panema. Naine saatis poodi ja ei taha teist ootama panna. Muidu hakkab veel vaatama, et ma ei püsi enam üldse kodus. Küll kaon ära Soome, küll linnavõrku. Ah jaa, ma tahtsin su käest veel ühte asja küsida.”

      „Mida siis? Küsi aga.”

      „Kas su vanamees oli kunagi ment?”

      „Oli küll jah, aga see oli hulk aastaid tagasi. Kuskil seitsmekümnendate keskpaigani. Seitsmekümne viiendal või kuuendal sai ta ühe kaagi käest noaga kõhtu, vaakus mitu kuud elu ja surma vahel. Pärast seda pidi mendist ka ära tulema. Mis sa seal poolenisti sandina teedki? Aga mis siis?”

      „Ei noh. Mõni aeg tagasi olin ma ühe vennaga koos, kes paistis su vanamehe peale jäle verine olevat.”

      „Misjaoks?”

      „Su vana olevat ta omal ajal kinni pannud.”

      „Iga miilits on oma elu jooksul mõne päti kinni nabinud. Nagu politseinikki. See on ju nende töö, mille eest neile palka makstakse. Kes too mees oli?”

      „Peeter Murvel, aga ta on juba vanem mees. Pilte täis nagu tapeet. Nähtavasti pikemat aega istunud. Aga ma olen teda linna peal varemgi näinud. Ju ta on kusagilt siia elama kolinud.”

      „Tont neid kõiki teab. Ja vaevalt et mu vanagi enam kõiki mäletab, kellega tal omal ajal pistmist on olnud. Nii palju aega on ju mööda läinud.”

      „Aga sa küsi oma vana käest. Äkki mäletab.”

      „Nojah, ma võin ju küsida.”

      Teine peatükk

      Ajalehe peatoimetajal on hea tuju. Ja kui nii võtta, siis miks ka mitte – päev on hästi läinud. Täna on jällegi saadud kaks kutset seltskondlikele üritustele. Nii et õhtul saab tasuta nosida ja rüübata. Ehk mõne hea pildigi, mida väljaandes kasutada. Peab ainult fotograafi kaasa võtma.

      Äkitselt kostab koputus uksele. Kes see olla võib? Ah jaa, ma kutsusin ju selle praktikandi siia.

      „Jah, tule aga.”

      Mõne minuti pärast areneb umbes niisugune vestlus.

      „No nii. See sinu eelmine lugu oli päris hea. Väljaande loetavus tõusis tublisti. Aga paraku on see kõik praeguseks jällegi minevik. Muide, kust sa sellise asja peale üldse tulid, et too ärimees, kellest sa kirjutasid, on kapipede?”

      „Ma sain vihje.”

      „Kellelt? Kust?”

      „Internetist. Keegi oli internetti vastava vihje kirja pannud. Hakkasin seda uurima ja nii see artikkel sündis.”

      „Või nii. Ei tea, kes see küll olla võis?”

      „Mina olingi. Ma ise kirjutasin selle kommi.”

      „Oi, sa oled kelm. Kuidas maa küll sinutaolist kannab?”

      „Mis teha. Hunti toidavad tema jalad. Ise te õpetasite mulle, kui siia ajalehte tööle tulin, et sensatsioonid mitte ei teki, vaid neid tekitatakse.”

      „Aga mis siis, kui su trikk välja tuleb?”

      „Kuidas ta välja saab tulla? Ega ma seda kommi siis oma arvuti kaudu lendu lasknud. Selliste asjade jaoks on avalikud internetipunktid. Ja ega ma oma artiklis ajakirjanikuna midagi kindlalt ei väitnud. Ma esitasin ärimehe kohta ainult küsimusi ning toetusin neid küsimusi esitades sellele, mida kõneldakse kusagil kuluaarides või mida kuskil sahistatakse. Ja kui internetikommentaar pole sahin, siis mis seda veel peaks olema? Kõik on JOKK. Ons meil lõppude lõpuks ajakirjanduse vabadus või mitte? Ja pealegi, vaadake, kui palju ma kasumit tõin. Ajalehe loetavus ju tõusis. Kõigepealt siis, kui see artikkel ilmus. Edasi siis, kui me sellele loole järgnenud abielulahutusprotsessi kirjeldama hakkasime ning kirsiks tordil oli ju veel see, kui tolle vennikese poeg oma isa pärast koolikiusamise ohvriks langes ja aknast välja hüppas. Mäletate, kuidas tol päeval meie lehte rabati. Ajalehekioskite ümber käis selline möll, et vaata ja imesta. Isegi paar akent lõhuti ära. Tegelikult oleksin ma Bonnieri ajakirjanduspreemiat väärt.”

      „Mis sa tahad nüüd öelda, et too jumbu pani aknast välja sinu artikli peale?”

      „Aga loomulikult. Mille peale siis veel?”

      „Vaevalt küll. Kui tema enesetapp oli üldse selle looga kuidagi seotud, siis ei olnud asi mitte niivõrd sinu artiklis kui sellele järgnenud kommentaarides.”

      „Just-just. Seda ma ju räägingi, sest kes andis nende kommentaaride kirjutamiseks algimpulsi? Selle loo all oli kokku kolmsada seitsekümmend kolm kommi. Ja jumbu enesetappu valgustava loo all peaaegu nelisada. Ajalehe veebiväljaanne sai minu initsiatiivi peale tohutu hunniku klikke. Vaat kui palju reklaami te tänu sellele hiljem maha saite müüa.”

      „Kiida nüüd ennast jah, provokaatorinäru. No olgu, kurat sinuga. Aga nüüd on meil jällegi sensatsiooni vaja. Sellist, mis esileheküljele sobiks. Väljaande loetavus langeb, selle tõstmiseks on midagi vaja teha. Nii et mõtle. Nuhi kuskilt midagi välja. Pane oma jesuiitlik peakolu tööle.”

      „Hapukurgihooaeg.”

      „Pole minu asi. Olgu aga olla.”

      „Tegelikult mul üks asi isegi susiseb. Täna saan ühe tegelasega kokku, kes lubas huvitavat infi anda.”

      „Mis teemal?”

      „Ühest küüditajanärust, keda seniajani pole kohtu alla antud.”

■

      Kortermaja ühes elanikega pole oma olemuselt mitte midagi muud kui riigi vähendatud koopia. Selle mudel. Mikroriik makroriigis.

      Ühes keskmises Eesti kortermajas elab igasugu indiviide. Mõni sõidab tööle Mercedesega, mõni korjab prügikastide kõrvalt konisid. Mõni lakub päevast СКАЧАТЬ