Peremehed. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

      „Sahk on juba teel sinu juurde, et sa liikuma pääseksid.”

      „Millal ta veel siia jõuab?”

      „Varsti. Sest niisugune korraldus sai talle antud.”

      „Ma pean vist enne vanamehe poolt läbi minema.”

      „Lähed pärast. Siis, kui töö tehtud.”

      Peremehe jutus pole midagi üleliigset. Sõnad langevad nagu suured raheterad plekk-katusele, ehmatavalt raskelt ja väikeste vahedega. Toon on ülemuslik ja vastuvaidlemist mittesalliv. Mitte küsiv, vaid nentiv – jah, nii see on. Sedasi kõnelevad need, kes harjunud käsutama ning kes on samas ka kindlad oma tões. Või veelgi õigemini öeldes – kes on kindlad oma võimus, vägevuses ja väes.

      Sellest kõneleb ka tema silmavaade. Kui keegi hakkab Peremehele midagi vastu ütlema või pole temaga nõus, ilmub ta silmadesse üllatunud pilk, just nagu oleks talle külma vett näkku visatud. Kuidas siis nii? Kes sa säherdune oled, et sa minuga ei nõustu? Kuidas see võimalik on? Segi oled peast, või mis? Seejärel tõmbuvad silmad pisut vidukile ja hambad paljastuvad iroonilises muiges. Nii vaatavad inimesed harilikult oma vaateväljale ilmunud veidrat mardikat. Täid või kapsaussi. Enne laiaks litsuvat lömastamist. Niisugune pilk ilmub inimese näkku hetk enne seda, kui ta pahaaimamatule elukale rusikahoobi või näpuga näitab, kes on siin planeedil looduse kuningas ja elu peremees.

      Harva kostab tema suust pikemat juttu kui mõnesõnalised lihtlaused. Vahel seda siiski juhtub. Iseäranis siis, kui Peremees on väheke napsi võtnud – siis hakkab teine filosofeerima. Lausa pikalt ja mõnuga. Kuid iial ei tee ta seda kusagil suuremas seltskonnas, kus inimesi ümberringi palju. Seal on ta harilikult vait ja sõnaaher. Hulkade kuuldes ei ava ta oma seesmist maailma iial. Vaid Reinul on vahel avanenud võimalus heita pilk selle mehe mõttemaailma ja sedagi harva, kui nad on autoga kusagil teel. Rein sohvrina roolis ja Peremees tema kõrval.

      Rein kuulab Peremehe varahommikusi sõnu vaikides, teades, et vastu pole mõtet vaielda. Peremees ei talu seda. Temaga tuleb alati ja kõiges nõus olla. Niisugune asi võib küll väheke vastukarva olla, aga midagi pole teha. Tantsida tuleb selle pilli järgi, kes sulle palka maksab. Oma tööandjale pole mõtet hambaid näidata. Efekt võib olla suur, aga tulemus sandistav. See on üks elu põhilisemaid raudreegleid.

      Kõik. Kõne lõpp. Rein paneb mobiiltelefoni käest ja heidab pilgu kellale. Tuba on pime, aga elektronkella numbrid säravad pimeduses nagu hundi hambad.

      Kolm viit reas nagu kihvad.

      Viis viiskümmend viis.

      Elamine on Peremehel vägev, seda ei saa salata. Kakskümmend aastat tagasi oleksid matemaatikahuvilised noormehed SORVVO-st säherduse villa peale vaimustusest uludes kohale lennanud. Ameerika teksades, Itaalia kingades ja suminal nagu läikivad kärbsed sõnnikuhunnikule. Poleks neil olnud kuriteokohale tormates aega ninagi pühkida. Peaasi ainult, et õigel ajal jaole saada. Siit tuleb kõva nuts. Omaniku kõrvad pihku ja eks siis vaatame, palju ta välja köhib, et mitte saada kümnekat ühes kogu vara konfiskeerimisega. Vaat et veel kõrgem määr ei kuku. Kõik oleneb ju lõppude lõpuks sellest, mäherdust paragrahvi kasutada. Aga konksu, mille otsa kelm riputada, valime meie. Nii et hõlmad vöö vahele ja pajeehali. Eest ära. Kes jalgu jääb, tallatakse surnuks.

      Hoonel, mida Peremees ise ajaleheintervjuudes tagasihoidlikult – nagu tema staatusega mehele kohane – oma vanaduspõlve pensionärionniks nimetab, on kolm ja pool korrust. Kokku kuus ja poolsada ruutu. Seda mõistagi meetrites, mitte jardides. Nii paljude jardidega mõõdetavaid pensionärionne ehitavad omale ainult näljarottidest ameeriklasenärud, mitte meie pensionärid. Üks korrus on maa all ja sellele toetuvad kaks maapealset. Nende kukil veel neljaski. Niinimetatud ärklikorrus, mille katuseakendest Peremees öiti sillerdavat tähistaevast imetleb ja imetledes selle imekauni maailma asjade üle juurdleb.

      Küll see universum on ikka määratu!

      Mäherdune laotus!

      Ja kui mikroskoopiline on selle kõrval inimussike!

      Vaid korra lajatada. Õigupoolest pole tarvis lajatadagi, lömastub teine juba sõrmeküüne survest.

      Vaat seal ta ongi. Punane planeet. Marss. Mitte keegi pole tema peale veel oma jalga tõstnud, aga kõik teavad, et seal on mingid näod reas. Hiiglaslikud. Kakskümmend kilti niipidi ja naapidi. Ning kõrgustesse – jumal teab, kui palju? Sfinksid, kes päikesesüsteemi isandatena maiste inimusside üle irvitavad. Ajalehes kirjutati ja telekas näidati. Vennad kosmosest, kes jälgivad igat meie sammu. Vanemad vennad.

      Kõik maapealsed korrused on täis kõikmõeldavat träni ja mööblit, aga kelder on tühi. Ainult rotirajakad lippavad seal krabinal ringi. Niisugust keldrit pole tänapäeval õigupoolest vajagi. Mida või keda sinna ikka panna, sest need ajad, kus purjus kolhoosisohvrite käest sügiseti pudeli-paari eest igasugu juurikaid varuti, on möödas. Aga näe. Ei taha Peremees ilma keldrita elada. Midagi oleks nagu puudu. Peremehe jalg peab müdistama laudpõrandal, mis varjab betooni ja hinges peab olema teadmine, et seal all valitseb tühjus. Eimiski, mille peal hea trampida või pehmetes sussides liugu lasta.

      Ja las ta siis olla, see tühjus seal all, sest mine tea, mille jaoks või millal seda hädasti tarvis võib minna? Oma isiklik kelder maja all, mõõtmetega viisteist korda kakskümmend viis meetrit, on suur asi. Tänapäevased majaehitajad, kes niisugust väärt asja oma papp- või vineermajakeste alla projekteerida pole lasknud, ei tule võib-olla selle pealegi, kui väärt asi on kelder omaenese kodukese all, armatuurrauda täis tuubitud poolemeetriste betoonseinte, kitsukeste akendega, kust isegi anorektik välja ei mahuks, ja tulekindlate metallustega.

      Võid seal kanalisatsioonitorude kõrval, kus solinal voolab vedel pask, kisada ja appi karjuda nii palju kui tahad, välja ei kosta midagi. Ei kuule sind sealt keegi. Ei tasu üldse lootagi. Või kui kuuldaksegi, siis ainult midagi hiire piiksumise sarnast.

      Oleks lumi sõmerjana tuhkjas, poleks selle kühveldamisega häda miskit. Naljamäng. Rohkem nagu poisikese ajaviide, aga mitte täismehe töö. Suru labidas sisse ja muudkui pillu. Kaalu pole ollagi. Ei võta selle kühveldamine higigi välja. Aga seda õnne pole täna hommikul antud. Kuni keskööni oli olnud sula, aga pärast seda jõudis pärale külm front ühes kiunuva tuule ja tormiga. Boreas ise. Mõne tunniga kümmekond kraadi temperatuurilangust, ja ennäe – tekkiski vettinud lumele tugev koorik. Säherdusel kõnni peal. Löö kas või tantsu. Näiteks kaerajaani vene moodi. Või ei, mitte vene, vaid hoopis saksa või inglise kombel. Pole läbikukkumise ohtu ega miskit. Muudkui kargle ja kuula pealtvaatajate vaimustatud ovatsioone.

      Ning pärastpoole kattus seegi kahkja lumega. Kooriku peal on lund vähemalt pool meetrit. Mõnesse kohta, kuhu hanged kogunenud, veel enamgi – terve mägi. Ning nüüd tuleb siis ennast nendest mägedest läbi murda. Kuidagi tuleb lumest Peremehe värava ees ometi lahti saada. Ning mitte ainult värava tänavapoolsest küljest. Õuest ka. Tuleb visata sisse tee hooviväravast garaažini. Just nii lai, et sealt autoga välja pääseks. Ja et seal ka jalgsi oleks mõnus käia.

      Kõigepealt tuleb külmunud kooriku pealt lahtine lumi ära kühveldada. Ning siis allpool olevat jäidet raiuma hakata. Hapra lumelabidaga seda ei tee. Läheb teine küll külmunud sodisse, aga tõsta ei saa – labidavars võib murduda. Ei vasta see pöidlajämedune haavapuust pilpake põhjamaistele vajadustele. Niisiis tuleb jäätunud lumi kõigepealt hariliku metall-labidaga lahti lõhkuda ja tükkideks raiuda ning alles seejärel tõstma hakata.

      Tööd on vähemalt paariks tunniks. Tõenäoliselt veel rohkemakski. Lumi tuleb lahti raiuda ja ära kühveldada СКАЧАТЬ