Baby Jane. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja viimistlesin silmade raamistuse veekindla ripsmevärviga. Pärast huulemeigi aluse pealekandmist piirasin huuled pehme kontuurpliiatsiga, kandsin pintsliga eriti kauapüsivat huulevärvi, puuderdasin huuled, lisasin uuesti huulevärvi ja surusin suu vastu salvrätti. Oimuluule ja põsesarnadele veel pisut pärlmutrist sädelust? Praegu, mil ma värvimise jaoks veel liiga vana pole, tuleb sellest kõik võtta. Enne kui asusin riideid valima, läksin ja tegin kohvi juurde.

      Kui kohvikannuga jändasin, kukkus soolatoos põrandale ja soola pudenes vaibale, ja see ajas mind nutma. Lõin soolatoosi laua alla, läksin vannituppa ja imesin silmanurka kogunenud vee vatipulkadesse, et pisarad ei jõuaks voolama hakata ja meiki rikkuda. Muidu äratab see Joonatanis imestust.

      Läksin magamistuppa tagasi sukkpükstepakki avama, venitasin uusi sukkpükse ja istusin diivanile, et hakata neid varvastest ülespoole rullima. Viilisin enne üht sõrmeküünt, et see sukkpükse katki ei teeks, ja rullisin siis teisegi jalga 40 den-ise Wolfordi, mis paksusest hoolimata oli täiuslikult nahaga ühte tooni ja jättis mulje, et mu sääred on paljad. Kui sukasilmad päeval jooksma hakkavad, võin vanad sukad ära visata ja pakist uued Wolfordid välja harutada. Isiklik aluspesu, millega võib teha, mida ise tahad, on siiski päris tore asi. Ehkki Joonatan on see, kes mul pesu seljast võtab. Ega siin suurt vahet pole.

      Kõhklesin pisut Chantelle’i ja La Perla vahel, valisin viimase ja samas jõudis mu ninna Burberry meestelõhn. Joonatan oli minekul. Läksin esikusse teda põsele suudlema kauni ja pooleldi rõivastununa, natuke nii, nagu oleks minulgi kiire. Ja kui uks Joonatani järel kinni kolksatas, lõpetasin hommikuste askelduste teesklemise, tõmbasin kardinad kontorinäidendile ette, istusin köögilaua äärde ja suitsetasin aeglaselt ühe sigareti.

      Pisut puhanud, mõtlesin, et kui siiski peseks pärast ärkamist nõud ära. Söögipulgad ja soolaleivaks saadud igavad puidust Arteki puuviljad, millele on midagi peale pritsinud. Või kui peseks kohe nõud, siis ei ole seda pärast ärkamist vaja teha. Alustasin tööd ja pesin kogemata ka sisustustoimetaja toodud granaatõunad ära. Viskasin need biojäätmete nõusse. Suitsetasin ühe sigareti. Külmkapi uksel oli sõrmejälgi ja toiduplekke. Otsustasin, et jaksan need maha pesta. Suitsetasin esmalt ühe sigareti. Aknast oli näha tööle tõttavaid inimesi ja Burberry vestiga karvutu koer, kellel oli kaelas Burberry kaelarihm. Kolm lapsevankrit üksteise järel. Taga jooksis väike ilusa mantliga tüdruk ja hüüdis: „Mamma, vänta lite!”

      Kustutasin sigareti tuhatoosi – Joonatan oli keelanud konisid aknast välja visata, nagu mul varem kombeks oli. Keegi teine siin kuuldavasti niimoodi ei tee ja Joonatan ei taha, et tema akna all asfaldil oleks koniistandus. Joonatan oli ostnud uue ja võimsama õhupuhastaja, sest naaber kaebas, et nende korterisse tuleb meie juurest nii palju suitsulõhna. Olin taas unustanud selle sisse lülitada, nii et vajutasin ta nüüd surisema.

      Pärast suitsu läksin rahus meikimist lõpetama. Nahk nägi välja, nagu oleks see munavalgega pingule tõmmatud. Pritsisin nahale pisut allikavett sisaldavat näovett, et jumestuskreem kinnituks, ja lisasin põsesarnadele veel loomulikku õhetust ja mujale sama värvi tumedamas toonis. Veel natuke varju silmanurka, ja kui munavalgepitsitus oli näolt kadunud, läksin magama. Meigiga magamises ei olnud muidugi midagi mõistlikku ja see pole nahale hea, aga nii õnnestub mul pärast ärkamist kiiremini poodi jõuda. Ja ma võin kauem magada. Ja igal juhul värviksin ennast hommikul, et Joonatanile mingilgi määral teovõimelisena paista.

      Võtsin pool Zopinoxi, panin ärataja kella kaheks helisema ja pugesin teki alla.

      JOONATANI JUURES TEGIN iga päev samu asju. Iga päev oli eelmisega sarnane sellest hetkest alates, mil olin temaga tutvunud. Ja iga õhtu. Igal ööl vaatasin Joonatani selga. Minu meeleheaks võttis ta mu esialgu kaissu, aga pärast uinumist keeras alati eemale voodi teisele poolele, pööras selja minu poole ja ma ei ärganud kunagi nii, et oleksin avanud silmad samal hetkel kui tema ja märganud, et vaatan talle silma. Nii ei juhtunud kunagi, sest ta ei maganud kunagi, nägu minu näo vastas.

      Joonatanil oli vann ja see muutis Joonatani märgatavalt meeldivamaks kui mõne teise mehe. Minu vanniskäik kestis tunde. Vahepeal lasin sooja vett juurde ja jätkasin ligunemist. Vannis tohtis vabalt seina vahtida ja olla midagi tegemata ning ütlemata. Siis, kui ta kodus polnud, võisin muidugi seina vahtida ükskõik millises korteri nurgas, aga kui Joonatan kohal oli, oleks see teda imestama pannud.

      Alguses juhtuski tihti niimoodi. Aga kui Joonatan oli mind piisavalt palju kordi ärkvele ehmatanud, küsides, mis ma õige unistan, korranud tihti küsimust veel mitu korda ja lisanud küsimusele mu nimegi, muutusin valvsaks. Võib-olla poleks ma valvsaks muutunud, kui Joonatan oleks küsinud, mis ma mõtlen, aga et ta küsis, mis ma unistan… Ei unistanud ma midagi. Aga kui minu seinavahtimine tundus Joonatanile unistamisena, oli parem, kui Joonatan seda ei näinud. Sellest oleks niisugune mulje jäänud, et mul on keegi teine. Või muud taolist.

      Õnneks avastasin vanniskäimise. Seal ei saanud ta mind üllatada, nagu näiteks televiisori ees, kui ta midagi saate kohta küsis. Või kui oleksin istunud kogu aeg tapeeti põrnitsedes diivanil või voodil, ka selle üle oleks Joonatan võinud imestama hakata. Aga vanniskäik on vannis olemine ja seda sai käsitleda iluravina ning sellistesse asjadesse Joonatan ennast ei seganud.

      Vannisolek aitas mind mu igatsuses naise järele.

      Soe vannivesi tundus kui naise sülelus ilma iharuseta. Ja vesi hellitas mu keha nagu naine.

      Vesi tundus mu ihul nagu Pigi suudlused, kui need olid suured ja avatud. Tundus nagu hõljuksin nendes. Tundus nagu lebaks mu käsi Pigi jalge vahel, libedana, uppunult.

      Mu varbad muutusid vees ligunemisest valgeks ja pundunuks nagu koolnul. Nagu oleksid liha ja veri nendest pagenud, jättes järele ainult kortsud, mida nad enam täita ei suuda.

      Joonatan ei öelnud kunagi, et tahaks minuga koos vanni minna. Ja see oli hea, sest ma ei tea, kuidas oleksin saanud ilusti keelduda. Vann võis ju olla Joonatani oma, aga vanniskäik oli minu.

      Joonatan hankis oma hommikusse sobivaid dušigeele, mis lõhnasid nagu greipfruut ja teised tervisliku hommiku alustajad, ja lubasid aktiivset algust aktiivsele päevale. Nende värvide kollased olid eredad ja nende sinine oli koobaltsinine ja nad olid tõhusad ning aega ja ruumi kokku hoidvad, sest sama tootega võis pesta juukseid ja keha ja üksiti nahka niisutada, nii et kreemitamine pärast dušši ei olnud enam vältimatu. Nutikas.

      Joonatan ei kulutanud pesugeelide valimisele aega ja ostis uue alles siis, kui eelmine oli kohe otsa saamas. Ja viskas ühtlasi vana pudeli prügikasti. Tema vanniserval ei olnud poolikute dušigeelide rivi ega võimalust valida.

      Joonatani dušigeelid ei olnud mõeldud öiseks vannis vedelemiseks ega koos vanniskäimiseks. Need ei olnud mõeldud asendama puudutust ega turvaliselt lõhnama. Need ei olnud mõeldud kasutamiseks küünlavalgel või siis, kui tahaks nutta.

      Alati, kui vanni läksin, peitsin Joonatani geelid rätikute alla või taha. Sest nad olid hommiku sümbolid ja mina ei tahtnud vanni midagi masendavat. Tahtsin valida oma vanniskäikudeks lembeid mälestusi, mälestusi naerust ja ihast.

      Ma tundsin puudust ühise voodielu plaanidest.

      Tundsin puudust märgadest linadest öös.

      Tundsin puudust tema sõrmenukkide kujust oma sisemuses ja suus.

      Ma tundsin puudust sellest, kuidas ta mul käest võttis, kui tulin, tugevasti kinni haaras, oma sõrmed mu sõrmedesse sõlmis ja kuidas mu sõrmused jätsid jäljed ta ihusse, kuid tema ei lasknud ikkagi lahti.

      Ma tundsin puudust ihast.

      Ma tundsin puudust sellest, kuidas tema keel üle mu alahuule libises. Ma tundsin puudust tema keele karedast pinnast.

      Ma СКАЧАТЬ