Baby Jane. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lisaks esimene pidu Kaisas! Naersin, kui Pigi kohe koduuksel mu suu täis suudles. Ja mu naer keerles ümber kevadkumiseva joovastuse ja segunes teiste häältega, Pigi mesikeelega, kassikäppade krabinaga ja taksoukse häälega, kui Pigi selle hiljem Kaisaniemisse sõitma hakates avas. Ja ma mäletan, kuidas tema hääl mind värisema pani, kuigi ta lihtsalt küsis taksojuhilt, kas taksos tohib õlut juua, kui maha ei loksuta, just nii, nagu ta alati teinud on. Lapin Kulta, alati Lapin Kulta. Seda oli Pigi külmkapp ikka poolest saati täis. Kui ma esimest korda tema külmkapi avasin sel ööl, mil kohtusime, oli selle alumine osa vooderdatud Lapin Kulta pudelitega ning ülemisel riiulil oli võikarbi peal võinuga ja juust, muud midagi. Ukseriiulil oli Pepsit ja mitu liitrit piima. Kui järgmisel korral tema juurde tulin, sellele hirmuäratavale esimesele kohtamisele, oli külmkapp igasugust hommikusöögikraami täis. Kõik minu jaoks: mahl, jogurt, juust, röstleib, tomat, suitsuvorst, puuviljad. Nendest valmistas Pigi mulle hommikueine, limpsis mu sõrmedelt röstleivapuru ja ütles, et mu nahal lõhnab veel Kaisaniemi park ja muru, millel olime pärast kella nelja istunud, sest ei jaksanud taksosabas seista. Ja rohul olime suudelnud, ja mu keha hakkas ootama, et Pigi suruks oma sõrmed minu sisse ja need ulatuksid mu südame põhjani ja tõmbaksid südame Pigi peopesale. Ja kui Pigi sõrmed oleksid mu sees ja ta vajutaks veel reiega oma käeseljale, oleks see peaaegu valus, teeks peaaegu haiget, see läheks peaaegu liiga sügavale minusse, peaaegu et viiks maailmast kõik värvid peale punase. Nagu sajaks mu sees punast vihma – ja mu imestus oleks üha uuesti piiritu, kui voodilina ei olekski punaseks värvunud, vaid oleks värvitu ja märg nagu niiskeks nutetud taskurätikud, kuigi Pigi on surunud oma sõrmed mu südamesse. Mu keha saaks verevalumeid täis ja need kumaksid hämaruseski punaselt, nagu paistaks mu süda läbi naha, nagu pürgiks see Pigi sõrmede poole veel pärast sedagi, kui ta on need minu seest välja võtnud. Nagu valguks see mu kehas kõikjale, püüdes leida teed tema sõrmede poole.

      Keegi ei olnud kunagi mul käest kinni haaranud, kui sain, polnud sõlminud sõrmi mu sõrmedesse ja neist kinni hoidnud. Mu sõrmused vajutasid nahale jäljed. Ja Pigi ütles, et ta tundis neid veel järgmisel päevalgi oma peas. Et ta ärkas selle peale, et minu käsi ja minu sõrmused pigistasid tema kätt, kuigi me polnud sel ööl ühes voodis.

      Keegi ei olnud kunagi mul kuklast kinni haaranud, kui sain, ega surunud mu pead oma rinna vastu. Pigi haaras, tugevasti ja sihikindlalt. Tema sõrmed mu kaelal, mu kuklas, päris üleval, kõrvade kõrgusel. Keegi ei olnud mind kunagi niimoodi süleluses hoidnud, nii täielikult ihu ligi, nii täielikult muu maailma eest varjul, nii kaitstud. Nii minemapääsmatult kaitstud. Tema vasak käsi tugevasti mu kuklas, minu pea tema rinnal, tema parem käsi minu sees.

      Pigi oli esimene, keda ma voodis ei küünistanud. Pigi oli esimene, kelle nahka ja verd ei olnud hommikul mu küünte all. Pigi oli ainus, kes võis hommikul duši alla minna oma kriimustatud selja ning kukla üle muigamata.

      Võiks arvata, et see oli vastupidi. Et Pigi oli esimene, kes pani mind kriipima, sest kellegi teisega ei olnud ma varem samamoodi orgasmi saanud, korduvalt ja pidevalt, jätkuvate punaste lintidena.

      Pigile ei meeldinud küünistamine, see on tõsi, aga teiste meeldimised ei olnud mu küünistamiskirge varem mõjutanud. Ütlesin, et ma ei saa sinna midagi parata. Ei saanudki. Võiks arvata, et Pigiga olin voodis teadlikum. Teadsin, et Pigile see ei meeldi, ja sellepärast ei kriipinudki. Aga seegi ei kõlba seletuseks, sest alguses oleks ehk küll võinud nii olla, aga pärast kümnendat orgasmi sai vaevalt veel ütelda, et tegutsen teadlikult.

      ME HAKKASIME OTSEKOHE TULEVIKUST ja ühistest ettevõtmistest rääkima! Rippusime tundide viisi telefoni otsas, unistades nii, et toru auras. Meie igapäevased armastuskirjad pistsin esmalt padja alla, kuid kui kogus suurenes, ladusin need oma peatsisse riita. Öösiti sosistasime:

      „Mida sa tahaksid minuga koos teha?”

      „Juua ühte jäätisekokteili kahe kõrrega.”

      „Linnanmäkile?”

      „Korkeasaarisse, vähemalt Korkeasaarisse!”

      „Värskesse lumme jalutama?”

      „Järve äärde, sadamakaile, suvel?”

      „Ja Lapimaale?”

      Mina vastasin kõige peale jah.

      Ja ootasin esimest lund ja Korkeasaarisse minekut ja ühist jäätisekokteili ja Linnanmäki päeva.

      „Ameerika mägedele ma ei julge minna, eks.”

      „Isegi kui sulle kaks palli suhkruvatti osta?”

      „Kaks palli suhkruvatti, ja kui ma tohin silmad kinni hoida ja pea sinu jope alla peita.”

      „Siis julged,” naeris Pigi.

      „Ei, aga auhinnad on head.”

      „Noh, ma võin sulle nendele lisaks veel mingi hiigelsuure mängukaru võita.”

      „Jaa! Lähme kohe?”

      „Kallis, see ei ole öösel lahti.”

      „Niuks.”

      „Kas suudlus lohutab?”

      „Võib-olla.”

      „Tule siia.”

      Ja mina uskusin, et see kõik on võimalik, polnud mingit põhjust kahelda. Me ei unistanud millestki, mida võimatuks pidasin, vaid väikestest, suurtest, sulnistest asjadest, milleks polnud vaja muud kui armsamat ja küllalt armastust – ning seda oli meil ju silmini. Läks muidugi vaja ka tahtmist neid asju teha, aga sedagi meil jätkus. Meil oli olemas kõik, mida vaja nende asjade teokstegemiseks. Me läheksime Linnanmäki lõbustusparki ja Pigi võidaks mulle mingist lasketiirust või keeglimängust hiiglasuure karvase mängulooma ja mina tassiksin seda uhkelt kogu päeva. Me läheksime värskesse lumme jalutama ja heidaksime pilke selja taha oma kõrvuti jalajälgedele. Me teeksime seda kõike koos. See kõik kuulus meile.

      Aga kohvikutes istuda Pigile ei meeldinud, nagu ta hooletult, kuid vahest siiski minu vastuväiteid oodates poetas.

      Ega ka poes käia. See talle ei istunud.

      Ütlesin, et sellest pole midagi, ma võin seal üksi või oma sõpradega käia. Meil on ju nii palju muud, mida koos teha.

      Ma ei kuulunud nende hulka, kes ei taha kellegagi elades midagi üksi teha.

      Mul ei olnud Pigit kinnominekuks tarvis.

      Oskasin ka üksi trammiga sõita.

      Ma ei tahtnud koos kallimaga uut harrastust ette võtta ega jätkata vana.

      Ma ei tahtnud Pigit oma vanemate juurde viia ja ka sõpradega kohvitasin meelsasti ilma temata.

      See kõik sobis mulle hästi.

      Sest mulle oli lubatud Linnanmäkit, suhkruvatti ja Korkeasaarit ja neid ei olnud mulle keegi kunagi varem lubanud. Kunagi varem ei olnud keegi osanud selliseid pisiasju hinnata. Ja et just minuga neid jagada taheti. Mitte jõule või reise või sõprade pulmi, vaid jäätisekokteili ja tuvisid pargis.

      Lisaks sellele tahtsin teha koos Pigiga teisigi tavalisi asju, mille kohta Pigi ei olnud eraldi maininud, et ta neist keeldub, ja mida mina pidasin niivõrd endastmõistetavaks, et ei tulnud selle pealegi, et neist oleks pidanud rääkima. Ma lihtsalt sulasin, kui Pigi kõneles ühisest jäätisekokteilist, sulasin nii, et ei osanud ütelda, mida mina omakorda tahaksin. Nagu näiteks, et Pigi tuleks mulle raudteejaama СКАЧАТЬ